Sündmuste kirjeldus algab kriisieelsest ajast ning välislugejatele mõeldud ajaloolise üldpildi järel keskenduvad autorid nendele arengusuundadele, mis Lätile saatuslikuks said. Minemata üksikasjadesse, tasub siiski meenutada mõnda Läti puhul olulist majandusajaloolist seika. Turumajandusele üleminekuks oli Lätis Eestiga võrreldes suhteliselt kehvem majandusstruktuur, rohkem oli kapitalimahukat rasketööstust, mis vajas ümberkujundamiseks suuremaid investeeringuid. Kui Eestis tasakaalustasid teineteist suhteliselt hästi kohaliku ja Skandinaavia kapitali huvid, mis mingis ulatuses toimisid koos, enamasti aga piirasid ida kapitali mõju, siis Lätis oli Skandinaavia mõju vähem ja ida kapitali mõju selle võrra rohkem. Eesti pangandussektor rootsistus 1990. aastate lõpus pärast Vene rahanduskriisi peaaegu täies ulatuses, Lätis jäi aga suur osa pangandusest kohaliku kapitali kätte, millel olid tihedad sidemed Vene kapitaliga. Ka mõjutas Läti arengut suurel määral 1995. aasta panganduskriis, mis viis kaasa 15 äripanka koos 35–40%ga kogu pangandussektori varast ning 53% hoiustest, millest tagasi saadi ainult osa. Osalt nendest põhjustest, osalt poliitilise kultuuri kujunemise iseärasustest johtuvalt olid Läti poliitilised parteid rohkem majandustegelastekesksed kui Eestis.
Åslundi ja Dombrovskise üldistus Läti poliitilise süsteemi kohta on, et peaaegu kõik Läti seimis esindatud parteid olid paremtsentristlikud ning majandustõusu ajal reformistide ja majandustegelaste huvid valdavalt kattusid. Selle tulemuseks oli parteide koondumine majandusliidri ümber, kes rahastas parteid, kuid allutas selle poliitika kujundamise oma majanduslikele huvidele. Üks selline partei oli Andris Škele poolt 1998. aastal asutatud Rahvapartei, mille juhina ta oli aastatel 1995-1997 ja 1999-2000 Läti peaminister. Pärast 2006. aasta seimi valimisi oli see suurim partei ning Škele taandumisel kulisside taha juhtisid seda Atis Slakteris ja Aigars Kalvītis. Teine mõjukas partei on Läti Esimene Partei / Läti Tee, mida juhtis tuntud majandustegelane Ainārs Šlesers. Sinna kuulus ka Läti Rahvarinde üks juhte ja Läti peaminister aastatel 1990-1993 Ivars Godmanis. Kolmas majandustegelaste kontrolli all partei on Roheliste ja Talupidajate Liit, mille mitteametlikuks liidriks on kauaaegne Ventspilsi linnapea Aivars Lembergs.
Mõnevõrra teistsuguse taustaga on 2002. aastal endise Läti Panga presidendi Einars Repše loodud Uus Aeg, mis koondas uusi poliitikuid ja ametimehi ning millega liitus ka Dombrovskis. Venekeelsed moodustasid 2005. aastal Harmoonia Keskuse, mida juhtis noor venelane Nils Ušakov ning mille seimi fraktsiooni eesotsas oli lätlane Janis Urbanovičs. Seimi kuulusid pärast 2006. aasta valimisi ka vene rahvuslik partei Inimõiguste eest Ühinenud Lätis ning läti rahvuslik partei Isamaa ja Vabaduse eest. Kuna suurte parteide vahel polnud olulisi ideoloogilisi erinevusi, siis kujunesid koalitsioonid mitmesuguste lühiajaliste huvide kattumise tulemusena ning olid ebapüsivad. Keskmine valitsuse iga oli veidi üle aasta. Autorid on siin teinud järelduse, et valitsuste püsivusel polnud majanduskriisi läbimise seisukohast tähtsust, oluline oli õigete otsuste tegemine ning poliitilise vastutuse kandmine, vaatamata nende otsuste mõjule valitsuse populaarsusele. Seda järeldust näib kinnitavat ka Dombrovskise partei võit stabiliseerimispaketi suurte lõigete järgsetel valimistel ning võimalus jätkata riigi juhtimist.
Arvan siiski, et autorid on teinud siin veidi kergekäelise üldistuse. Lätis ja Eestis tehtud kriisieelseid otsuseid võrreldes saab öelda, et Eesti puhul oli ettevaatamise horisont mõnevõrra pikem. See kajastus näiteks ulatuslikus stabiliseerimisreservis, millega kriisi mindi. Selle erinevuse üheks põhjuseks oli aga valitsuskoalitsiooni pikem püsimine, mis võimaldas kriisieelsele ärplemisele vaatamata siiski rohkem strateegilist nägemisviisi rakendada. Teine kriitiline koalitsioonide lühiajalisusega seotud probleem Läti puhul on ulatuslik korruptsioon: majanduse suure languse ajal käis seimis nii opositsiooni kui koalitsiooni osapooli vastakuti viiv võitlus Korruptsiooni Ennetamise ja Vastase Võitluse Büroo saatuse üle. Tolleaegse peaministri tõrksus Jūrmala korruptsiooni skandaaliga tegelda maksis talle peaministri koha 2007. aasta detsembris. Parteide sellise kujunemise üks tagajärgi oli ka see, et ministriteks sattusid juhuslikud ettevalmistuseta inimesed nagu aastatel 2008-2009 rahandusministriks olnud Atis Slakteris. Kriisi tunnuste ilmnemise ajal 2008. aasta oktoobris, kui seimis arutati järgmise aasta riigieelarvet, oli ta puhkusel. Samal ajal ilmus Eurostati teade, et Läti tööstustoodang on sama aasta augustis langenud 11% ja Läti statistikaamet teatas, et oktoobris langes jaemüük 14%. Need numbrid näitasid, et majanduskasvu prognoos, millel põhines 2009. aasta eelarve, oli täiesti ebarealistlik. Novembri keskel sai selgeks, et kohalike omanike käes olev Parexi pank on maksujõuetu, ning algas hoiuste massiline väljavõtmine (nn pangajooks). Rahandusminister teatas samal ajal, et kui isegi kogu maailma majandus kokku variseb, jääb Läti latt püsima.
Detsembris andis ta poolest küsimustest aru saamata pika ja segase intervjuu Bloombergi ärikanalile, krooniks oli vastus ajakirjaniku küsimusele. Too tahtis teada, mis viis Läti niisugusesse kohutavasse seisu? Vastus oli: „Ei midagi erilist.”. See vastus ilmus Lätis T-särkidele ja sai valitsuse usaldusväärsusele saatuslikuks, kuigi kohe pärast peale seda võitis Slakteris usaldushääletuse seimis. Kriis Rahanduskriis tabas Lätit varem ja oli sügavam kui teistes Balti riikides. Globaalne jahenemine algas teatavasti USAst 2006. aasta teisel poolel. Läti majandus oli aga aastal 2007 veel üks maailma kõige üle kuumenenumaid, kus kiire majanduskasvuga kaasnes suur inflatsioon ja maksebilansi jooksva konto defitsiit, mis tähendas kasvu põhinemist suures osas välisrahal. Meilgi tuntud Danske panga analüütik Lars Christensen hoiatas 2008. aasta juulis, et tasakaalustamatuse süvenemine võib Balti riikides, Bulgaarias ja Rumeenias kaasa tuua SKT 10–15% languse.1 Läti Pank alustas 2007. aasta alguses rahapoliitika karmistamist, suurendades äripankade reservi nõuet ja viies sisse regulatsiooni väljastatavate kinnisvaralaenude piiramiseks. Võrreldes varasemate sarnaste katsetega turgu mõjutada, oli seekordne katse tulemuslikum ja uute laenude väljastamine hakkas 2007. aasta keskel vähenema.2 Sama aasta suvel alustas uute laenude väljastamise piiramist algul SEB ja veidi hiljem ka Swedbank. Selle üheks tulemuseks oli, et 2007. aasta II kvartalis langes eluaseme hind aastatagusega võrreldes 35%. 2008. aasta alguseks oli Läti jõudnud krediiditupikusse. Majanduskasv muutus languseks 2008. aasta II kvartalis, kuid inflatsioon ulatus siis veel 17,9%ni. Selle aasta III kvartalis oli Läti majandus juba vabalanguses, kuigi statistiliselt ilmnes selle suurus alles 2009. aasta alguses.
2008. aasta 15. septembril toimunud Lehmanni panga pankrott USAs tõi Lätile kaasa lühiajaliste väliskrediidi liinide sulgumise. See sai saatuslikuks Parexi pangale, kes oli pikaajalisi kohustusi rahastanud lühiajaliste laenudega ning kelle varad moodustasid viiendiku kõigist Läti pankade varadest. Parex oli tüüpiline 1990. aastatest pärit pank, mille omanike juhtlause oli „Vahetame kõiki valuutasid ega esita küsimusi!” ning „Riia on Moskvale lähemal kui Zürich”. Parex laienes ka Rootsi ning pakkus seal otse enne kriisi võimaluse saada aastaselt hoiuselt 6,5%. Läti valitsus ostis 8. novembril 2008. aastal senistelt omanikelt sümboolse kahe lati eest 51% panga aktsiatest. Parexi rekapitaliseerimise kulud olid 5% Läti SKTst. See operatsioon muutis majanduslangusest tingitud maksutulude järsu vähenemise tõttu Läti riigi maksujõuetuks. Lätis puudus siis juurdepääs ELi likviidust tagavatele vahenditele. Järele
jäi võimalus pöörduda IM Fi poole.
Läbirääkimised ja rakendamine
See osa ülevaatest on üks kõige huvitavamaid, sest tavaliselt hoiavad kõrged riigiametnikud ja pankurid oma suu nendel teemadel kinni. Siin on Dombrovskise informeeritust toetanud Åslundi akadeemiline huvi ning autorid on esitanud küllalt palju üksikasju. Läti oli 2008. aasta lõpus üsna hädas ja Euroopa Keskpank (ECB) ei pakkunud siis veel likviidsustoetust, mida ta teeb praegu.3 Rootsi ja Taani keskpank aitasid nn sillalaenuga Lätil vee peal püsida niikaua, kui pandi kokku IM Fi, ELi ja Põhjamaade abipakett. Rahaliselt aitas ka Euroopa Investeerimispank 750 miljoni eurose laenuga. Läbirääkimised IM Figa algasid novembris 2008. Lätil oli raha vaja kolmel otstarbel: Parexi panga rekapitaliseerimine, eelarvedefitsiidi katmine ja finantsturu stabiliseerimine. IM F juhtis tavatult suure osavõtjate arvuga kohtumisi, kus laua taga istusid veel Euroopa komisjoni, Euroopa Keskpanga, Maailmapanga (WB), Euroopa Rekonstruktsioonija Arengupanga (EBRD ), Rootsi rahandusministeeriumi ja keskpanga ning teiste Põhjamaade valitsuste esindajad. IMFi delegatsiooni kuulus 11 inimest. Üks keskseid teemasid oli lati devalveerimine.
IMF on üldiselt kasutanud seda tüüpi programmides valuuta devalveerimise tingimust, näiteks Kagu-A asia riikide rahanduskriisi ajal. Läti valitsuse seisukoht oli, et devalveerimine on mõeldamatu. Åslundi ja Dombrovskise kirjelduse järgi oli Läti devalveerimise vältimisel oluline IMFi delegatsiooni juhi Christoph Rosenbergi toetus. Too rõhutas, et see on Läti programm ja Läti valitsuse jäik devalveerimisevastane seisukoht on määrav. Väidetavalt põhjustas Läti programm teravat kriitikat IMFis, avalikult on selle vastu ajakirjanduses sõna võtnud kaks endist IM Fi peaökonomisti, praegune Harvardi ülikooli majandusprofessor Kenneth Rogoff ning MITi professor Simon Johnson.4 Läti jaoks soovitud tulemuse saavutamist toetas Euroopa komisjoni ja Põhjamaade delegatsiooni osalemine ning raha panustamine päästepaketti. Rootsil olid seal muidugi oma pankade huvid mängus.
Åslund ja Dombrovskis põhjendavad devalveerimise vältimise otsust sellega, et vastupidiselt arvatule ei olnud Läti lati reaalne vahetuskurss niivõrd ülehinnatud, kriisi põhjuseks oli välisrahastamise järsk katkemine rahvusvahelisi rahaturge tabanud usalduskriisi tõttu, mis viis pankrotti Parex panga. Ka oli Läti puhul tegemist väikese ja väga avatud majandusega, millel on väike siseturg ning mille puhul rahvusvaheline hinnatase ühtlustab kiiresti pärast devalveerimist hinnad Lätis, mis tähendab seal kiiret inflatsiooni. Samuti ei kaasne selle tõttu deflatsiooni keerist, kus kärbete tõttu vähenenud sisenõudlus viib hinnataseme languseni, mis omakorda vähendab tootmist ja sissetulekuid, mis on sisenõudluse rahaliseks allikaks. Devalveerimine toob aga kaasa nii laenuandjate kui -võtjate pankrotilaine, mis suurendab majandussegadust veelgi. Arvati, et ekspordile kunstlike ja lühiajaliste eeliste loomine sellise hinnaga ei tasu ära. Läti viis hindade ja palkade vähendamise kaudu läbi nn sisemise delaveerimise. Sellel teemal on Åslund ja Dombrovskis pikemalt arutlenud. Läti näide kinnitab, et ka niisugune probleemi lahendus on võimalik ja poliitiliselt teostada ning seetõttu väärib selle laiema rakendamise võimaluste uurimine tähelepanu. Mina olen aga tulemuste üldistatavuse suhtes pessimistlikum: sisemise devalveerimise võimalused hinna- ja palgataset alandada on piiratud ning kui fikseeritud vahetuskursi korral on riigi inflatsioon aastaid kiirem kui väliskaubanduspartneritel, siis ei ole sellises mahus kärped piisavad konkurentsivõime taastamiseks. Teiseks, poliitiliselt võib seda olla ikkagi väga raske läbi viia ja see eeldab seda poliitikat rakendavates riikides laiapõhjalist koalitsioonivalitsust. Tasub vaid mõelda Kreeka poliitikategemise traditsioonile ning seda tüüpi kärbete võimalikkusele. Ka Lätis olid tänavatel episoodiliselt rahutused, aga olukord jäi siiski võimude kontrolli alla.
Läti jaoks pandi kokku laenupakett mahuga 7,5 miljardit eurot, millest leidis kasutust 4,4 miljardit. Kasutati rahvusvaheliste organisatsioonide vahendeid, mille laenuintress oli 3–3,5% ja jäeti varuks kahepoolsete lepingutega garanteeritud laenud intressimääraga 6% lähedal. Kahepoolsed lepingud olid vajalikud IM Fi raha saamiseks, kuid neid ei kasutatud kalliduse tõttu ning puudus ka otsene vajadus. See strateegia põhjustas samuti IM Fi teiste liikmesriikide kriitikat Aasia ja Aafrika maade diskrimineerimises. IM F on tavaliselt piiranud laenu mahtu kolmekordse riigi kvoodiga selles organisatsioonis, oli aga lähiminevikus rahastanud palju suuremas mahus Lõuna-Korea ja Türgi abiprogrammi ning ka Ungari sai 12-kordse oma kvoodi mahu. Selle põhjal eeldati, et ka Läti saab IM Filt rohkem raha. Viimasega ei olnud nõus aga IM Fi Euroopa-välised liikmed ning seetõttu kujunes IM F osaks ainult 1,7 miljardit ehk 22% paketi kogumahust. Tavaliselt on Maailmapank suuresti toetanud omapoolse rahastamisega IM Fi programme, kuid Euroopa kriisi ajal otsustas pank rahastada ainult sotsiaalse kaitsevõrguga seotud projekte ning seetõttu kujunes ka Lätis tema osaks ainult 400 miljonit eurot. EBRD rahastas Parexi panga rekapitaliseerimist. Euroopa komisjon oli hakanud olulist osa etendama Ungari stabiliseerimisprogrammist peale. Selleks oli 1990ndate alguses asutatud Euroopa Stabiliseerimisfond võimalike toetuste mahuga 12 miljardit eurot, mis oli mõeldud riikidele, mis eurotsooniga ühinenud. Detsembris 2008 suurendati fondi mahtu 25 miljardi euroni, nii et Läti toetamiseks oli piisavalt raha ning Läti saigi sellelt fondilt 3,1 miljardit eurot. Ülejäänud 2,2 miljardit eurot abipaketist garanteerisid Põhjamaad, Poola ja Tšehhi ning Eesti 100 miljoni eurose panusega. Läti kasutas sellest ligikaudu 4,4 miljardit eurot rahvusvaheliste organisatsioonide odavat raha.
Kriisi ajal oli Lätil kaks rasket momenti: 2008. aasta novembris ja 2009. aasta juunis, kui valuutavarud kahanesid. Esimesel juhul aitas taastumisele kaasa IM Fi siire, teisel juhul, kui IMF kahtles Läti meetmete piisavuses eelarve konsolideerimisel ja viivitas laenuga, tuli päästev rahasüst Euroopa komisjoni stabiliseerimisfondilt. IMF nõudis Läti 2009. aasta eelarve puhul kõigi kavandatud kulutuste kärpimist 20% võrra. Sama aasta märtsis, kui kärbete ulatus polnud selge, jättis IMF edastamata teise rahasiirde, mille tõttu Läti välisvaluutavarud vähenesid ning kümne aastase valitsuse võlakirja aastane intress tõusis 12%-ni (võrdluseks, praegu ulatub see Kreekal 17-18%ni, Portugali ja Iirimaa vastava tagasimakse tähtajaga võlakirjade intressid on 10% piires).
Riigi maksuvõime säilitamiseks oli vaja teha eelarvekärpeid sellises mahus, mis jätaks eelarvedefitsiidi piiridesse 7% SKTst. Tegelikult halvenes makromajanduslik olukord veelgi ja rahastajatelt väljakaubeldud lubatud eelarvedefitsiit ulatus 10%ni. 2009. aasta mais selgus statistikaameti andmete põhjal, et I kvartalis oli SKT eelmise aastaga võrreldes langenud 18% ja oli võimalus prognoos ümber teha eeldusel, et sama langus jätkub kogu aasta jooksul. Alustati ulatuslike kärbetega avalikus sektoris. Suleti rohkem kui 100 kooli ja vallandati 2400 õpetajat, riigisektori töötajate arvu vähendati 23 000 ehk 29% võrra, külmutati riigifirmade töötajate palgad. Palgad langesid avalikus sektoris 2009. aasta jooksul 26% ja erasektoris 10%, 2010. aastal säilisid palgad sellel madalamal tasemel. Tööpuudus kihutas 2008. aasta II kvartali 6,6%-lt 20,7%.ni 2010. aasta I kvartalis, kuid pärast seda hakkas vähenema. Reformimeetmed pidurdasid majandust ning valitsus üritas teha ka midagi selle kompenseerimiseks. Jätkati ELi fondide vahenditega rahastatud taristuprojektide kaasrahastamist, 2009. aasta juunis käivitati uus ekspordigarantiide programm. Maailmapanga laenu toel laiendati sots
iaaltoetusi ning käivitati kümnetele töötutele hõivamiseks mõeldud ajutiste tööde programm. Valitsus pööras tähelepanu sotsiaalsele dialoogile, loodi reformide juhtimisrühm. Sinna kuulusid tööandjate, ametiühingute ja kohalike omavalitsuste esindajad ning kooskõlastamisele kuulusid nii 2009. aasta kärped kui 2010. aasta eelarve. Oluliste sotsiaalsete partnerite kaasamine aitas valitsuse välja kõige suuremast kriisist ning säilitas sotsiaalse stabiilsuse.
Rahvusvaheline kaja
Kadunud MIT professoril Rudiger Dornbuschil5 oli tavaks öelda, et rahanduskriis saabub tavaliselt palju hiljem, kui oodati, kui see aga käivitub, siis arenevad sündmused kiiremini, kui keegi oli valmis ette kujutama. Rahvusvahelises pressis oli Läti rahanduskriisi teema palju esil. Põhjuseks oli ka see, et Läti ja Ungari olid esimesed ELi riigid, kes abi vajasid. Üks veider kogemus on see, kui kergekäeliselt ja põhjendamatult on tuntud majandusteadlased viidanud analoogiale teiste riikidega. Mitmed analüütikud väitsid, et Läti on järgmine Island, kuigi erinevused on tegelikult suured: Islandi pangandusaktivate suhe SKTsse oli kordi suurem kui Lätis ja seetõttu polnud sealseid panku võimalik valitsuse rahaga päästa, ka kasutas Island ujuvat vahetuskurssi, Läti latt oli aga euroga seotud. Lõpuks mõjutas Läti kohtlemist ka see, et erinevalt Islandist oli ja on Läti ELi liige. Paul Krugman väitis, et probleemid Euroopa perifeerias meenutavad viimaseid kriise LadinaAmeerikas ja Läti on uus Argentina. Samal lainel oli dr Doom Nouriel Roubuni.6 Argentina ja Läti erinevused olid ja on järgmised: Argentina kokkuvarisemise põhjuseks oli suur ja pikaajaline eelarvedefitsiit, valitsussektori koguvõlg oli enne kriisi 50% SKTst, Läti eelarve oli olnud väikese defitsiidiga, valitsussektori koguvõlg oli 9% SKTst, Lätis oli avatud majandus, Argentinas suhteliselt suletud (ekspordi osa kaudu SKTs), Argentina on föderatiivne riik fiskaalselt isepäiste ja kontrollimatute omavalitsustega ning regionaalsete huvidega, millega võrreldes Läti on peaaegu unitaarriik. Lõpuks oli Lätil väljumisstrateegia eurole ülemineku kujul, Argentinal see puudus jne.
1 Eestis ilmus 2008. aasta suvel kiiresti kokku pandud Claudio Zucchelli ja Dag Kirsebomi mõnevõrra õel pamflett „Hard Landing. The Fairy Tale of the Rise and Fall of the Estonian Economy”, kus kirjeldatakse läheneva kriisi tunnuseid.
2 Üheks laenude vähenemise põhjuseks võis olla ka nii laenuandjate kui -võtjate kasvanud murelikkus mujal maailmas toimuva tõttu.
3 Ameeriklased on kriitilised ECB rolli suhtes Balti riikides. Selles raamatus on viidatud teistele Petersoni instituudi töödele, kus väidetakse, et kui ECB oleks pakkunud Balti riikidele krediidiliini ning oleks aktsepteerinud nende riikide valuutas väljastatud võlakirju tagatisena, oleks majanduslangus kujunenud siin väiksemaks. Riigi võlakirjade osas puudutab teema Lätit ja Leedut. Vt Darvas Zsolt ja Jean Pisani-Ferry Eastern European Currencies Need Help Now. – Wall Street Journal, 12. III 2009; Adam S. Posen, Geopolitical Limits of the Euro´s Global Role. Rmt: The Euro at Ten. The Next Global Currency. Toim Jean Pisani-Ferry ja Adam Posen. Washington, Peterson Institute for International Economics, 2009.
4 Simon Johnson, Latvia: Should You Care? – The Baseline Scenario, June 5, 2009; Niklas Magnusson, Rogoff Says Latvia Should Devalue Its Currency. – Bloomberg, June 29, 2009.
5 Paljud keskmise põlve majandustegelased on makroökonoomikat õppinud Dornbuschi ja Fischeri õpiku järgi, kes olid selle kirjutamise ajal MI T professorid. Stanley Fischer oli hiljem IMFi asepresident ja Iisraeli keskpanga president.
6 Paul Krugman, European Crass Warfare. – New York Times, December 15, 2008, Latvia Is the New Argentina (Slightly Wonkish). – New York Times blog, December 23, 2008; Nouriel Roubini, Latvia’s Currency Crises Is a Rerun of Argentina’s. – Financial Times, June 11, 2009.