Muutuv vabaduse mõiste

Olen „Minu …” sarjast pikemalt kirjutanud („Avanevad uksed: eestlasest maailmakodanikuks”, Sirp 20. VIII 2009), aga sestpeale on sari uute tulijatega aina täienenud. Peale samalaadse vormistuse pole neil üksteisega teinekord palju ühist. On vaid üks, mantrana korduv teema, mille kaudu on huvitav jälgida isikuvabaduse mõiste muutumist ajas: peaaegu kõik autorid väljendavad oma nördimust kas karmide viisanõuete pärast mõnda riiki sissesaamisel või siis ahistavate turvareeglite pärast lennujaamades.

Paistab, et kui midagi meie elus on n-ö jätkusuutlikku, siis on need bürokraatia ahelad. „See on just nagu alandamismäng, kus meid rituaalselt allutatakse suure süsteemi osadeks,” nendib ka Epp Petrone oma uue Ameerikaraamatu sissejuhatuses, jälgides kaastundega, kuidas üht härrasmeest lennujaama turvakontrollis paljaks kooritakse.

Eks ole see reisimise tänapäev, mis võib küll põhjustada nurinat ebameeldivuste pärast, kuid jätab inimesele alati alles võimaluse teha teine valik. Ta võib jääda rahulikult koju või kasutada teisi liikumisvõimalusi. See pole totalitaarne režiim, mis kedagi tingimusteta orjastaks või inimese ühe käeviipega hävitaks. Jah, alles see oli, mil piisas mõnest kadestajast, mõnest pisitülist, mõnest pealekaebusest – rääkimata sellest, kui olid valest rahvusest või töötasid valel ametipostil –, kui inimene kadus, ja igaveseks.

Kuigi tänaseid reisijaid varitsevad teised ohud ja teistel põhjustel kogetud meelehärm, aitab säärane teadmine igast turvaväravast kergema vaevaga läbi.

Mõiste, mis kajastab Epp Petrone autoriraamatute laadi ja sihte kõige paremini, on elulähedus. See pole terminina küll parim, sest toob meelde möödunud sajandi eesti kirjanduse ajalukku kuuluva „eluläheduslaste” liikumise. Teatud mööndustega võib neid võtta ka rööpsena tänase kirjanduse keskmesse tunginud „uuslihtsuse” ja „uussiirusega” , mis sest et nendel mõistetel veel puudub väljakujunenud märgiline kvaliteet. Ajaloolises mõõtkavas on nii loojanatuuridel kui ka nende paleustel ikka ühisjooni, kuigi aeg ja ühiskond on teised.

Kuigi Epp Petrone raamatutes on tegemist argielu ja selle teinekord tavalistegi detailidega, pole „eluläheduse” mõiste tema puhul täpne. Lisaks tundub, et tänapäeval, kui kirjandus enam nagunii õhulosse ei ehita, pigem võimendab elulisi seiku-konflikte drastiliselt ja loob neist meelsasti šokipilte, omandab „eluläheduse” mõiste teistsuguse, ootamatult „pehme” ja kirjanduskauge sisu, seostudes täiel määral tavalise ja igava, ekstreemsusteta igapäevaga. Selle kohta, kuidas võimust võtnud igavust triviaalse lobaga peletatakse, leiab näiteid nii mõnestki blogist.

Selles mõttes Epp Petrone looming „elulähedane” kindlasti pole. Samuti pole see ka „uussiiras” ega „uuslihtne”. Tema laadi puhul näikse kohasem asendada kõik eeltoodud epiteedid ühe teisega, nimelt ehedusega, mis tähendab iseenesest sama: tegelikkus jõuab tekstidesse ilma kunstiomase töötluseta, võimalikult otse ja filtreerimata. Üks filter muidugi jääb – see on kirjutaja ise oma ande ja väärtushinnangutega.

Avastamine ja kohanemine

Kui meenutada varasemaid „Minu Ameerika” osi, siis sarja esimene osa sisaldas reportaaže ja pihtimusi aastaist 2003– 2007 ja koondas endas lisaks esmakordselt ilmuvatele tekstiosadele ka varem ajakirjanduses ilmunud reisija arvamuslugusid. Teise osa alapealkiri „Ülestähendusi unelmatemaalt 2003–2007” peitis endas juba teatud irooniat. Reisikirjeldustesse põimusid üha enam eri laadi kultuurikonfliktid, mille karisid noor pere vapralt trotsis. Tekst ise, kus sulasid kokku ajakirjanduslik ja kirjanduslik alge, aga muutus üha isikupärasemaks.

Kolmanda osa alapealkiri „Kriis” kõlab varjamatult pahaendeliselt. Juba sissejuhatuses selgub, et abielu ameeriklasega ja pidev reisimine Ameerika ja Eesti vahel on pannud autori aina tungivamalt küsima: kes kelle endale saab, kas Eesti ameeriklase või Ameerika eestlase? See pole siiski põhiküsimus. Viimane peitub mujal.

Kõigi kolme Ameerika-raamatu märksõnad on olnud „avastamine“ ja „kohanemine“. Kui esimeses kahes domineeris avastamine, siis kolmandas tundub peale jäävat kohanemine. On see kasvanud elutarkuse märk? Endise seljakotiränduri rahutus on alles, aga hõõgub nüüd sügavamal. See on juba saadetud teadmisest, et eneserefleksioonid ja kontemplatiivsus viib paratamatult isolatsiooni – pühendumine, teenimine, eneseohverdus aga ei paku täit loomingulist eneseteostust.

Tõsi, „Minu Ameerika” kolmandas osas näikse autor olevat nukram, kriitilisem ja üksildasem kui varasemates. Miks? Sest kuigi ta räägib seal endiselt palju „meiest” ja jätab kõikjal mulje, et pole teemasid, mida ta abikaasaga perekondlikult läbi ei arutaks, on temagi saatus – nagu iga kirjaniku saatus – olla mõnevõrra üksildane. See väljendub igapäevases päevikupidamise vajaduses, ainitises elu ja maailma mõtestamises, kirjutamisvajaduses üldse. See on aus olemine vastamisi maailma ja selle saladustega, millest osa jääb alati sõnastamata – ka iseendale.

Vahest selle järele, kuidas ja millise määrani maailm meile teistega suheldes avaneb, me endale kaaslasi valimegi? Ent kui tahes täiuslik poleks ka partner, läheb võitlus üksinduse vastu ikka ja jälle üle vajaduseks üksinduse järele. Ja lahendust sellele dilemmale pole.

Kohanemine on filosoofiline ja hõlmab tervet isiksust. Kuigi kohanemine võib olla jäägitu, ei pruugi see sisaldada leppimist. Kas mitte selle parafraasi tuules elu suures osas ei möödugi?

Piiridel liikuja

Kõik kolm „Minu Ameerika” raamatut sisaldavad lisaks isiklikumatele teemadele teravapilgulisi tähelepanekuid Ameerika kohta: kriitikat, arutlusi, ühe või teise hoiaku kirjeldusi. Autor kutsub oma eeskuju najal järgima säästlikku eluviisi ja avaldab mõistmatust seal, kus näeb arutut raiskamist. Selles mõttes teda kohanejaks nimetada ei saa – tema mäss on igas uues raamatus üha süvenenud. Ta võõristab heaoluühiskonna hedonistlikku pillerkaari ja kogeb endiselt igal sammul kultuurišokki.

Kes ta siis on? Justkui ajakirjanik, aga pole ka. Justkui kirjanik, aga pole ka. Kust ikkagi jookseb piir ajakirjanduse ja kirjanduse vahel? See küsimus ei lase tema puhul lahti. Küllap ta ongi piiripealne autor.

Aeg-ajalt ilmub lehtedes kolumne, kus mõni nimekas vaatleja võtab uurida, mis heaoluühiskonnas toimub, mis on parasjagu käimas, missugune on arengu fookus ja suund. Arvamusliider analüüsib, viitab probleemidele, toob esile kitsaskohti ja vastuolusid. Järgneb netikommentaaride tulv. Üldsus reageerib, mõtleb kaasa. Ollakse justkui uute avastuste lävel.

„Minu Ameerikad” pakuvad selles mõttes kainestavat lugemist: nii mõndagi justkui vastselt avastatud ja ahaa-elamusi kaasa toonud probleemi on Epp Petrone juba hea mitu aastat tagasi kirjeldanud ja selle kohta hulga murelikke näiteid toonud. Ka kultuurišokkide genealoogia avamisel on ta olnud väga järjekindel, esimesest Ameerika-reisist peale.

Ja pingeid on ta oma eelistustega külvanud nii siin kui seal. Oma Ameerika-peres on ta kiuslik minia, kes ei saa aru toidu äraviskamisest, tahab pesu õues kuivatada, kustutab ära asjatult põlevad tuled. Samal ajal igatseb eluaeg poolpimedas ja poolnäljas elanud eestlane suurlinna tulede ja muinasjutuliste toidukuhjade järele … Miks peaks talle üks Ameerika unelma dekonstrueerija nii väga meeldima?

Nii on Epp Petrone olnud sõnumitooja juba siis, kui aeg tema hoiatuste vastuvõtuks polnud veel küps. Juhtub, et sõnumitoojad lüüakse maha – ka sümboolses mõttes. Nii on tehtud ka Epp Petronega, paigutades tema raamatud – mis, jumal paraku, on kirjutatud ladusalt, selgelt ja intelligentselt – kord ajaviitekirjanduse, kord ajakirjanduse nišši.

Pole nn kunstkirjandus? Po
le kujundit, pole suuri metafoore? Pole suurt narratiivi? Ent kui palju seda n-ö tõupuhast kunstkirjandust viimasel ajal üldse on? Elukirjandus laiutab proosas juba varjamatult. Miks siis ühte autorit tõrjuda ja teist samasugust heaks kiita?

Kõrkuse puudumine

Narratiivi puudumise üle Petrone tekstides küll kurta ei saa. Ja kuigi see on omaeluline, oskab autor seda kirjanduslikult laadida. Kui seal midagi puudub, siis tõmme tumeda, kehalise, demoonilise poole ning kibestumine ja sapp. Vaoshoitus ja suhteline neutraalsus hinnangutes eristab teda teistest oma põlvkonna autoritest, kelle „ajakirjanduslikkuse” suhtes on kriitikud hulga leebemad olnud. Ka on tema tekstides suur osakaal dialoogidel, mis teevad need lugejale küll kergemini vastuvõetavaks, aga kirjanduslikus mõttes jälle liiga lõdvaks. Ometi ei pruugi need seda teksti kui terviku mõttes olla, sest näidete valik, mille kaudu ta oma tõekspidamisi esitab, on vägagi hoolikas.

Nii avanebki stseen stseeni kaupa üks missioonitundlik maailm, kus on peamine mõistmine, et igaühel meist lasub vastutus ja mitte ainult enda, vaid ka tulevaste põlvkondade eest. Hooliv suhtumine keskkonda figureerib uuegi raamatu „tagatoas”, mille keskmes on 2008. aasta oma pangandus- ja poliitiliste kriisidega ning US A presidendivalimistega.

Ja veel – ta ei ole terav. Temas pole sarkasmi ega nihilismi. Tema ühiskondlike analüüside kohal hõljub alati talle omane pieteeditundlik loor. On tunda, et ta ei tööta seepärast, et midagi paljastada või kellelegi tema nõrkusi otsa ette kirjutada. Ta ei nahuta korruptante ega löö letti kellegi kõmulisi isikuandmeid. Ometi on tal haaret näha probleeme laiemas kontekstis.

Ta ei ole ka kõrk. Vahest ongi kõrkuse puudumine üks põhjusi, miks teda kirjanike hulka arvata ei taheta? See, et tema maailm on liigagi hästi ligipääsetav, on juba teine asi.