Kaur Riismaa „Enne pattu ja roboteid“ pole pealkirjast hoolimata miski, mida soovitaksin kellelegi ulmeraamatuna. Selleks on teos liiga mänguline: sisuline metafoorsus seguneb liialt vormilisega ses pöörases pillerkaaris. Siiski leiab sealt mitu teadusulmele omast motiivi, mida tasub vaatluse alla võtta, nii selleks, et näidata, mil moel Riismaa on panustanud vastavate nähtuste paradigmadele, kui ka selleks, et illustreerida ulmele ürgomast fantastiliste lugude usutavuse taotlust.
Teose peategelase Aabel Saale hing reisib ühel juhuslikul õhtul teadmata põhjusel hoopis võõrasse kehasse, seejärel teisegi. Peategelase juurde ilmub salapärane, esmapilgul kõikvõimas Pascal, kes teatab, et Aabel Saale on „viga süsteemis“, mis tuleb lahendada. Järgneb tagaajamine kehast kehasse üle maailma ning läbi ajaetappide. Lugemisel võiks tõesti teha nii, nagu soovitas 2023. aasta romaanivõistluse žürii esimees Rein Raud: kinnitada mõtteline turvavöö. Teisiti seda triksterilabürinti ei läbi.
Mänguvõtete rohkus
Autori vembutajalikkus ilmutab ennast mitmel moel, mitte üksnes süžeekäikude uljusega. Alustada võib autorsuse hämardamise metamängust. Siin pole küsimus üksnes asjaolus, et tiitellehe järgi on tegemist Jan van Wenki loo eestikeelse vahendusega. Niisuguseid leidtekste, mille pärisautor on kõigest „tõlkinud“, leidub kirjanduses teisigi (millegipärast tuleb esmajoones pähe Arne Merilai „Türann Oidipus“). On veel toimetaja Aas Karukella isiku küsimus, mida ei kerkiks, kui joonealused märkused poleks kohati ootamatult, vahest agressiivseltki silmatorkavad (näiteks Aabeli esimesel hingeretkel keskealise golfimängija pähe, kui lugeja külvatakse üle golfižargooniga). Lisada võib veel jutustaja ebausaldusväärsuse: näiteks loetleb ta Aabeli ja Pascali esmakohtumise järel kõiki enda tehtud liialdusi ning täiendusi. Ühel hetkel suunab ta lugeja leheküljele 34, mida lihtsalt pole: raamatus puuduvad leheküljed 34–41, osa sündmusi on kadunud. Kirjanduslikud vigurid teevad raamatu lugemise pooleldi paranoiliseks ettevõtmiseks, pannes kohati küsima, mis on üldse olemas, mis mitte, kohati hakates teksti õõnestama. Kui kõik võib juhtuda, siis pole ju õieti vahet, mis juhtub.
Teoses on mitu motiivi, mida võib pidada ulmeliseks. Esiteks tutvustab Pascal end kaheksamõõtmelise maailma olendina. Liigmõõtmelisuse motiiv on nõnda pesuehtsalt teadusulmeline, et mulle mõjus selle juhuslikkus omamoodi trotslikult. Selle eesmärk näis eelkõige olevat värvingu andmine: sama hästi võinuks kõiketeadev olend olla ingel või deemon, aga küllap on autor soovinud neid üleloomulikke tegelasi vältida, alles ju tegutsesid deemonid tema romaanis „Väike Ferdinand“ (2019). Mõnd lugejat ei tarvitse see vaevata – milleks näidatagi inglit, kui mängu saab tuua hoopis kaheksanda mõõtme inimese? Ehk on asi mus endas: ma ei ole valmis selleks, et autor hälbib oma igiromantilisest tonaalsusest.
Hingede rännak
Hingede rännak kehast kehasse võib ehk pigem mõjuda müstilise või religioosse motiivina, kas või budistlikult, ent ulmeski on seda mitmel puhul ette tulnud. Kõige tuntum juhtum on ehk sarjast „Ajahüpe“ („Quantum Leap“, 1989–1993), mille peategelane dr Samuel Beckett avastab end iga osa alguses uuest kehast. Mingi eriline ligitõmme on süžeel, kus keegi saab viibida teise inimese kehas reisijana ning tajuda iga tema hingevärelust. Tegu on empaatia ilukirjandusliku otsesõnastamisega. Ka Riismaa ise on oma debüütluulekogus „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“ (2011) avanud eri identiteete ja nüüdse romaaniga on ta pöördunud mõnes mõttes tagasi oma loomingutee algusse.
Aabeli ja tema jälitaja võime poolest lipsata kehast kehasse meenutab teos väikestviisi Escheri gravüüri (seos, milleni juhatab Piret Veigeli kommentaar tagakaanel). Mitmel puhul selgub, et mingis episoodis figureerinud juhuslik inimene oli ikkagi kas Aabel või Pascal, ning neid tegelasi, kes ei osutu emmaks-kummaks, jääb lõpuks üsna vähe järele. Kombineerimisrõõmu kogemine, uute ühenduslülide avastamine pakub mingit puslerahuldust. Niisuguseid kombinatsioone on varem kirjutanud näiteks Robert A. Heinlein, kelle novellis „Kõik te zombid“ („All You Zombies“, 1959) osutub peategelane ajamasina ning soovahetusoperatsiooni abiga jutu kõigiks tegelasteks: oma emaks, isaks ning isegi kõrtsmikuks, kellele ta seda lugu räägib. Andy Weiri loos „Muna“ saab üks mees pärast surma Jumalaga vesteldes teada, et hing läheb iga kehalise surma järel tagasi alla, aga ajas tagasi ja uude kehasse. Seega on kokkuvõttes kõikidel üks ja sama hing. Riismaa tundubki romaanis vihjamisi sellele novellile osutavat, kuna ühe peatüki pealkiri on „Labürint ja muna“. Raamatu lõpus esitab Pascal samasuguse idee, ent olulise erinevusega: tema sõnul jagavad mehed Aadama hinge, naised Eeva oma. See piibellik „kohendus“ on järjekordne põhjus, miks kaheksamõõtmeline Pascal mõjub pigem deemonlik-ingellikuna kui teadusulmelisena.
Kui „Väikesele Ferdinandile“ heideti ette teatavate elementide liigset irduolekut pealiinist*, siis siin hakkab häirima täpselt vastupidine, nimelt liigne agarus kõigi üksikasjade hõlmamisel mängulisse tervikusse. Kui siis autor otsustab viimastel lehekülgedel paljastada veel ühe tegelase – selgub, et ka Aabelilt plaadi ostnud soomlane oli tegelikult Pascal –, mõjub see juba mõnevõrra tarbetult. Kokkuvõte oli ju ära, mäng on läbi, atsurr.
Maailma muutmine sõnade abil
Oma ulmeajalooline kontekst on ka Aabeli võimel moonutada tegelikkust kujutlusvõime ja sõnade abil. Leidub teoseid, kus laiendatavaks teadusalaks on valitud lingvistika: näiteks võivad ulmekirjanikud kujutleda keelt, mis programmeerib ümber seda kuulvad inimesed (nagu juhtub Samuel R. Delany romaanis „Babel-17“). Huvitavaid fabuleerimisi Sapiri ja Whorfi hüpoteesi ainetel on teisigi. Sellest samm edasi on fantaasiaraamatute loitsimised, mille puhul kindlal fraasil (sageli surnud või salapärastes keeltes) on teatav mõju kogu maailmale. Vahest ongi Riismaa püüdnud näidata selle motiivi võimsaimat väljendusvõimalust: romaanis „Enne pattu ja roboteid“ ei kujundata sõnade abil üksnes tegelikkust, vaid ka minevikku. „Bertrand Russellil oli õigus, kui ta pakkus välja, et maailm loodi viis minutit tagasi koos kogu ajaloo ning kõigi inimeste mäludega“ (lk 88).
See motiiv on lugejale tuttav juba Riismaa raamatust „Pimeda mehe aiad“, kus nn luulemassöör härra Koi suutis inimestele mälestusi sisendada, rääkides nende minevikust ja lisades sinna omavoliliselt uusi üksikasju. Kui aga härra Koi muutis üksnes inimeste minevikku, siis Aabel Saale suudab kujutlusvõime abil kohandada praegust hetke ning enda ümber laiuvat maailma. Tegemist on mingis mõttes kõige luulelisema teadusulmelise motiiviga: on ju igasugune kirjutamine mälestuse ümbertöötlus, mälu ja kujutlusvõime tiheda koostöö tulem. Ilmekad on Riismaa täiendused sellele motiivile: Pascal jääb kujutlusvõimekohendustega hätta, sest kaheksanda mõõtme olendina on aeg talle valmisnähtus, ta näeb hetkeseisu nagu tervikut ega suuda muutustega kaasa minna. Kui miski muutub, on see juba muutunud. Pascali ebainimlikkuseni arendatud taju on õigupoolest puue. Seevastu Aabeli kujutlusvõime teeb – kasutades siinkohal Riismaa enda metafoorset vastandust – temasuguse kilu enamaks angerjast.
Riismaa värskendused
Riismaa teoses on teinegi huvitav idee, millega autor täiendab maailma ja kujutlusvõime suhte teemat. Aabel püüab pääseda Pascali eest, kes suudab talle kõikjale järgneda, mida Aabel omakorda suudab selgelt ette kujutada. Seega üritab Aabel luua koridori lõppu ust, mis avaneb kuhugi, aga kuhu, sellest ei ole tal aimugi. „Aga ikka ilmusid ukse taha esemed, inimesed ja maastikud, kuidas Aabel ka ei proovinud. „Millal ma ei näe asju? Millal ma end unustan?““ (lk 55). Lõpuks leiab Aabel lahenduse Instagrami postitusvoo kujutlemises: oma täiuslikkuses isikupäratu, iseloomutult plekitu, äravahetamiseni sarnane ja eriline filtrite abil töödeldud pildijada. Instagram ongi koht, kuhu varjuda ähvardava tegelikkuse eest.
Kommentaare ühismeedia kohta leidub teoses teisigi. Näiteks muretseb Aabeli isa, et poeg „ketrab telefonis oma nooruse maha“ (lk 10). Teisal näidatakse lugejale Helenit ja tema meest Albertit, kes saadavad õhtuid mööda koos, ent siiski omaette ühismeedia veerandtunniga. Instagrami voo kritiseerimine on ehk romaani kõige kriitilisem torge isiksust ilmsesti kuhtuma paneva ühismeedia pihta.
Ulmest luulesse ja tagasi
Viimane huvitav tegur teose suhte puhul ulmega on jutustaja spontaanne laskumine värsskõnesse. Esimese näite selle kohta leidsin 60. leheküljelt ehk üsna kohe pärast Aabel Saale põgenemist Pascali juurest. Seal kirjeldatakse kirjatähti, millesse sipelgas ära eksiks. Ühtäkki loeme uuelt realt: „Sõnad, tähed, rahvad, linnad paberil / rohepunaka kõrbeöö tähtede all.“ Võib ju arvata, et sedaviisi soovib autor keelenaudingulist poeetilist fraasi lihtsalt esile tõsta, ent 17 lehekülge hiljem ütleb jutustaja Wenk ühtäkki: „viis minutit tagasi polnud see / kolmekümne aasta tagune sündmus / minuga kunagi juhtunud.“ Värsistamata kujul see teose pöörases loogikas enesestmõistetav tõdemus luuleline ei tunduks, ent kontekstist välja tõstetuna mõjub poeesiana küll.
Niisuguseid näiteid pole romaanis palju, vaevu üle poole tosina, ning sealjuures ei näi nende funktsioon kuigivõrd korduvat. Siin esile toodud värsid illustreerivad kaht äärmust, millesse võib paigutada raamatu spontaansed värsid, õigemini proosateksti värssidena liigendatud osad (sealjuures nõnda, et ei jää enter-luule aimust). Ühel juhul on tegemist ilukirjanduslike kaunishetkedega, mille suhtes autor võis tunda esiletõstmise vajadust. Teisel juhul kirjeldatakse tekstimaailma kontekstis reaalseid sündmusi või asjaolusid, mis säärase esiletoomisega omandavad sürreaalse maigu ja küllap rõhutavad loo pöörasust.
Tundub niisiis, et autor lipsab kohati luulesse ja sätib oma olemuselt poeetilise proosa värssidesse selleks, et teksti sisemine mitmekihiline metafoorsus tuleks paremini esile. Lõpuks ongi ju kogu see metafooririkkus, isegi teksti (teadus)ulmelisus Riismaa esitatuna ikkagi luule. Ja see on ka mitmete mu nurinate kiuste raamatu läbiv tugevus.
* Mikael Raihhelgauz, Ferdinand udus. – Sirp 6. III 2020.
