Eesti Vabariigi juubeliaasta on peale hea pidutsemispõhjuse pannud väikesele riigile ka kohustuse teha meie tähtpäev nähtavaks muus maailmas. Palju on räägitud sellest, kui tõhusalt Skandinaavia riigid tegelevad maailmas oma kultuuri läbimõeldud promomisega, aga kui süüvida tehtavatesse kulutustesse, saab selgeks, et meil on keeruline nendega sammu pidada. Mis puudutab filmivaldkonda, siis selle ülesandega on saadud hakkama vägagi muljetavaldavalt. Võttes arvesse tõsiasja, et Eesti filmikunstis puuduvad rahvusvaheliselt tuntud tegijad (animatsioon välja arvatud) ja filmide käekäik on enamasti piirdunud vaid festivalileviga, on ometigi suudetud veenda päris paljusid kõrgeklassilisi festivale ja kultuurikeskusi selles, et meil on midagi öelda ja näidata. Teiste seas on Eesti filme tutvustatud nii Luxembourgis, Brüsselis BOZARi keskuses, Lissabonis, Krakówis, Annecys, Stuttgardis ja nüüd juuli alguses ka Karlovy Vary filmifestivalil Tšehhi vabariigis, kus programmi „Aja peegeldused. Balti poeetiline dokumentaalfilm“ raames linastus 22 Balti riikide dokfilmi, alustades 1961. aastast ja lõpetades kahe filmiga aastast 1995.

Aja meistrid

Balti dokumentaalset autorifilmi kirjeldab tuntud Leedu dokumentalist Audrius Stonys järgmiste sõnadega: „Balti poeetilise dokumentaalfilmiga loodi iseiseisev maailm, mis oli vaba Nõukogude ideoloogiast, valedest ja propagandast. See oli sisemise vabaduse deklaratsioon. Need filmid meenutasid meile filmikunsti olemust – filmida ja nautida tuules liikuvate puulehtede ilu.“ Kõigis kolmes Balti riigis hakati sotsialistliku realismi lööklausete ja ajupesu kõrval otsima võimalust kujutada inimest eksistentsiaalses plaanis. Kujutati aja kulgu ja elu muutumist ajas, inimeste omavahelisi suhteid ja suhteid iseendaga. Stonys ütles Karlovy Varys, et tema arvates on dokfilmide peamine väärtus just selles, et nende väärtus ajas kasvab ja me näeme mingi hetke kujutist peegeldatuna oma kaasaega. Tema sõnu kinnitaks justkui ka programmi nimetus. Ühises vestlusringis avasid Andres Sööt, Mark Soosaar – Söödilt linastusid programmis „Jaanipäev“ (1978) ja „511 fotot Marsist“ (1968) ning Soosaarelt „Kihnu naine“ (1974) – ja tuntud Läti režissöör Ivars Seleckis ka toonase filmitegemise tausta. Paljuski oli öeldu meile, Balti riikide kodanikele, juba tuttav, ent konteksti mõttes väga väärtuslik lisamaterjal filmihuvilistele. Soosaare sõnul võisid toonased välismaal õppimise võimalused olla küll ära lõigatud, aga Moskvas õppides oli ometi päris hea juurdepääs muu maailma filmidele ja värsketele tuultele. Oma filme tehes tuli aga rahvaga suhtlemisel kasutada topeltkoodi – ekraanil kuvatav „hea elu kolhoosis“ pidi olema interpreteeritav irooniana, sest teati, kui vähe on filmiversioonil ühist tegelikkusega. Ometi on näiteks raske mingilgi moel suhtuda irooniaga programmis linastunud eepilisse suurteosesse, peaaegu kahetunnisesse Läti filmi „235 000 000“,¹ mille pealkiri viitab NSV Liidu rahvaarvule ja mis ise on peaaegu kahetunnine ilma tekstita jõuline ood elule suures liidus. Film on ideoloogiliselt nii mõjus, et sobiks vabalt ühte ritta Sergei Eisensteini ja Dziga Vertovi teostega. Keegi võiks ka selle linastada täismahus koos laiv-muusikaga, sest Eestis ei ole sellist filmi nähtud, ammugi veel tehtud.

Ajasillad

Omamoodi peegelduseks vanade meistrite teostele oli järgmise generatsiooni käsitlus toonastest sündmustest, mille võttis kokku äärmiselt hästi dokumentaalfilmide võistlusprogrammis linastunud Audrius Stonyse ja lätlanna Kristīne Briede viimane täispikk dokk „Aja sillad“.² Nad valivad oma loo jutustamiseks pigem mittenarratiivse tee, ladudes kokku keeruka, aga samas vabalt lendleva kollaaži vanadest filmikatketest ja intervjuudest toonaste tegijatega. „Aja sildades“ jäetakse täielikult kõrvale sotsiaalne-poliitiline kontekst, ometigi on see film oma varjatud moel ka tsensuurist ja sellest, kuidas püüti leida kinematograafilisi väljendusvahendeid režiimi poolt lubatud kitsa diapasooni äärealas. Stonyse filmis astuvadki eestlastest üles Sööt ja Soosaar. Film loob väga intrigeeriva omamoodi ajasilla ka mainitud esimese dokumentalistide põlvkonna ja üheksakümnendate uute dokumentalistide vahele, nendest tuntumad ongi ehk kaks leedulast, Stonys ja Arūnas Matelis. Kui saabus varakapitalism, muutus ühiskondlik audiovisuaalne kontekst järjest kiiremini monteeritud vilkuvaks pildivooks, mis imiteeris läänemaailma reklaamide ja muusikavideote pildikeelt. Nendele vastukaaluks (ja suutmata selle kõigega võistelda) valisid leedulased hoopis vastupidise suuna ja tõmbasid tempole pidurit, luues Baltimaade kontekstis täiesti uudse, põhiliselt poeetilise vaikeluga filmikeele, mis tõukus küll 1960ndate Balti uue laine dokkide esteetikast, aga viis selle veelgi kaugemale. Karlovy Varys oli Stonysel selle ajajärgu meenutamisel abiks Läti lavastaja Laila Pakalniņa, kes on ülejäänud karjääri vältel nautinud festivalimenu mängufilmide lavastajana, aga jättis oma märgi Baltimaade dokumentalistikasse argielupildikeste-lühidokkidega nagu Karlovy Varys linastunud „Linad“, „Praam“ ja „Post“.³ Kõnekas tõsiasi oli, et Pakalniņa ja Stonyse kõrval ei istunud ühtegi eestlast sellest ajastust. Täpsemalt järele mõeldes on asi selles, et uuel ajastul ei läinud eestlased millegipärast kaasa kunstilisema dokumentalistika vooludega ja seetõttu ei tulnud dokfilmi vallas tollest ajast meile juurde ühtegi suurt nime. Tundub, et Eestis dubleeris dokfilm sel ajastul pigem kõmu-uudiseid: meenuvad näiteks Artur Talviku filmid „Vene metalli ja US $ suudlus“ (1993, metalli­ärist) ja „Ööliblika jõulud“ (1994, prostitutsioonist), kus sukelduti röövkapitalismi uutesse nähtustesse peetervõsaliku entusiasmiga, püsides kindlalt hetke kuumal laineharjal, vajudes laine möödudes kahjuks aga pelgalt oma aja märgiks. Kui varem oli oma filmidega reisimine olnud dokitegijatel võimatu, siis nüüd leidsid mitmed Baltimaade dokumentalistid saatuse iroonilisel tahtel tunnustuse just piiri taga, kui filmid raudse eesriide tagant lõpuks välja olid pääsenud. Pakalniņa, Matelis ja Stonys nägid oma filme linastumas kõigil suurtel festivalidel, esimesed kaks on oma filme näidanud ka Cannes’is, Stonys võitis 1992. aastal üliolulise FELIXi auhinna ehk Euroopa filmiakadeemia aasta parima dokfilmi preemia filmiga „Pimedate maa“,⁴ mis oli suur samm edasi Baltimaade dokumentalistika vastuvõtul muus maailmas. Eestlased selles rallis kahjuks ei osalenud, aga ilmselt oleks tol ajal laotud aluskividele saanud hiljem ehitada nii mõndagi.

Uued vanad filmid

Mida me saame veel omalt poolt teha, et rahvusvahelise publikuni jõuaks meie dokumentaalfilmide klassika? Meil on vaja uusi vanu filme, s.t peaksime aktiivsemalt taastama meie dokumentalistika kullavaramut, mille hulgas on häid filme veel ja veel, aga mille kvaliteet on linastamiskõlbmatu. Festivalidele Eesti dokiprogrammi kokku pannes olen põrganud korduvalt sama probleemi otsa: tegelikult on linastamiskõlblike filmide nimekiri kaduvväike. Mida aeg edasi, seda enam tundub mõiste „ajasillad“ Eesti kontekstis seonduvat pigem sildade põletamisega, sest arusaadavalt on lihtsam ja odavam mitte neid vanu asju enam torkida ja keskenduda uuele filmitoodangule, aga kui me ise varsti enam oma minevikku (kui iganes ajalooliselt taunimisväärset) ei mäleta, siis miks peaks seda tegema keegi teine? Laiem filmivalik lubaks pakkuda festivalidele mitmesuguseid teemaprogramme ja hoida Eesti dokfilmi ajalugu rahvus­vaheliselt pildil ka pärast juubeliaastat.

1 „235 000 000“, Uldis Brauns, 1967.

2 „Laika tilti“, Audrius Stonys, Kristīne Briede, 2018.

3 „Vela“, Laila Pakalniņa, 1991, „Prāmis“, Laila Pakalniņa, 1994, „Pasts“, Laila Pakalniņa, 1995.

4 „Neregių žemė“, Audrius Stonys, 1992.