On endastmõistetav, et säärased rebimised toimuvad ka muidu heade sõprade vahel, ehkki alati eksisteerib kirjutamata seadus, kui kaugele sobib seda väljapoole demonstreerida. Eesti pressile antud intervjuudes ei annagi Läti president konkreetset vastust küsimusele, miks siiski ei olnud võimalik koordineeritult tegutseda, rääkides rohkem üldist kontekstuaalset juttu. Ta ütleb, et me oleme suveräänsed riigid. Selle peale tahaks küsida, kuidas välistab suveräänsus ühise tegutsemise mõnes situatsioonis?
Aga Austria ajalehe Die Presse 26. jaanuari numbri intervjuus vastab Läti president sellekohasele küsimusele järgnevalt: ?Meil on olnud Eesti presidendi Arnold Rüütli ja Leedu presidendi Valdas Adamkusega mitmeid vestlusi. Me olime põhimõtteliselt täiesti ühel meelel, mida 9. mai meie maade jaoks tähendab. Probleem on selles, et mina tegin ettepaneku koostada ühine deklaratsioon, kus oleksime oma seisukohad teatavaks teinud, aga mu kolleegid ei olnud valmis säärast deklaratsiooni nii kähku vastu võtma. Samuti oli meil, kolmel riigipeal, raskusi jõuda kiiresti ühiselt kooskõlastatud selgituseni. Aga selle asjaga lihtsalt pole palju aega.? Varjatud sõnum maailmale on lihtne: ?vanamehed? kohmitsesid ega tulnud järele.
Ent mõelgem, mida ikka tähendab ?pole palju aega?? 9. maini on tubli veerand aastat. Millest siis säärane tuli takus? Konkreetselt seoses Eestiga on Viķe-Freiberga teisal väitnud, et Rüütel tahtnud ära oodata oma Moskva visiidi tulemused. Ent ka see visiit toimus ju tosin päeva pärast Viķe-Freiberga soolot. Miks poleks võinud ühisdeklaratsiooni kallale asuda paar nädalat hiljem? Küsimus on, kas selleks oli tahtmist. Ja vastus kipub olema, et Lätil vist polnud.
Miks? Inimlikul tasandil tegi Viķe-Freiberga võib-olla tõesti kärsituks Eesti ja Leedu ?vanamehe? kohmitsemine. Kui Eesti ja Leedu pool jäid selles küsimuses tõepoolest loiuks, siis ei räägi see mõistagi nende kasuks. Aga selle kohta puuduvad meil objektiivsed andmed. Üldmetodoloogiliselt võiks öelda, et riigipeadel on sobiv üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata. (Muide, vahepeal juba hakkasin arvama, et Rüütel on taoist, sest järgib reeglit ?toimida toimimata?. Ja õige ka, sest nii kui ta läks Moskvasse Aleksiuse juurde ?toimima?, tuli segadust kui palju.)
Ent kindlasti on isiklikust olulisem riiklik tasand. Viķe-Freiberga on oma maa suur patrioot ? ja au talle. Eks ta tahtis Lätit rambivalgusse viia. Võib-olla ta aimas, et kui Rüütel Moskvast tuleb, siis koondub tähelepanu talle, ja nii läkski. Viķe-Freiberga initsiatiiv oli seega õigesti ajastatud, sest tema sõnum leidis maailmas laia ja valdavalt positiivset kommenteerimist. Lätist sai maailma silmis mõneks ajaks Baltimaade dünaamilisim lüli, mis pole Lätile just sageli osaks saanud. Igatahes kui Bush tuleb peatselt Brüsselissse, siis on Viķe-Freiberga see, kes on kutsutud tema juurde Baltic case?i esitama.
Aga pikemas perspektiivis? Niinimetatud balti ühtsust pole hetkel enam isegi formaalselt. Samas tunnistagem, et ühtsus kõlab ilusti, aga praktikas ei mängi see kolme riigi elus suuremat rolli. Just sellepärast ei pööra me ka praegu omavahel mingil juhul tülli. Olulisemad on võimalikud tagajärjed Läti enda huvidele ? just idarindel.
Läti suhted Venemaaga on veel keerulisemad kui Eestil. Läti venekeelsete surve on ka antud küsimuses tugevam kui Eestis, kus seda ju ei märkagi. Samas on näiteks kuulda, et Venemaa on Ventspilsi transiiti vähendanud. Ent just siin ei saagi ma Läti presidendi tegevusest hästi aru. Ühelt poolt on ta avaldanud valmisolekut Moskvasse minna, teiselt poolt aga kuulutanud, et kavatseb seda kasutada ?tõe väljaütlemiseks?. Vaevalt aitaks viimane praegu kaasa suhete silumisele. Rääkimata sellest, et sellisel foorumil ei viitsi tõenäoselt keegi kuulata teksti à la ?me küll tulime, aga ei ole nõus?. Jääb tunne, nagu oleks Läti presidendi vastuoluline otsus kantud paanikast, soovist igal juhul ?käituda?.
Läti kontekst
Iga asja tuleb vaadata kontekstis. Mõnikord me vist unustame Läti puhul näiteks geopoliitilised paratamatused. Eestil on suuremad ja jõukamad hõimuvelled üle lahe, kelle osa meie praeguses suhtelises edenemuses suudab täiel määral hinnata üksnes tulevik. Ausalt, see teeb ju kadedaks, ja Viķe-Freibergagi on ironiseerinud vodkaturistide üle. Ja vähemasti abstraktsioonina on Eestil ju sidemed Ungariga. Leedu ja Poola on tülitsenud ja sõbrustanud, aga kui juba mõlemad peavad Mickiewiczit oma luuletajaks? Läti seisab ses suhtes maailmas harvanähtavalt üksi. Ja paratamatult määrab see üht-teist nende hoiakutes.
Umbes samal ajal kui Viķe-Freiberga tegi oma avalduse, lõikas Adamkus loorbereid eduka vahendamisega Ukrainas. Ja ülbed eestlased peavad end juba vaata et Põhjala riigiks. Me sööme küll heal meelel Laima ?okolaadi, aga kuidas mõjutaks meie suhtumist lõunanaabritesse näiteks see, kui Läti suurpanga hoone kõrguks keset Tallinna? (?Hansapank on jõudnud Lätti??) Olgem ausad, Eesti on enda meelest Lätile palju sagedamini ?ära teinud? kui vastupidi.
Viķe-Freiberga on intelligentne ja temperamentne daam. Mäletan, kuidas ta BBC Worldis Tim Sebastiani (ka ?vanameest?) vastu hammustas. Tundsin sel hetkel uhkust ? tähendab mingi Balti identiteet on siiski olemas. Praegu mängis Viķe-Freiberga oma kolleegidele ninanipsu. Ainult et kas pikemas perspektiivis pole see siiski Pyrrhose võit?