Näitlejad Kristaps Mednis ja Branko Završan. Lennuki kaaperdajad nõudsid laulupidu ja saidki selle.
Mängufilm ”Koer, lennuk ja laulupidu” (Läti-Eesti 2006, Acuba Film, Casablanca Film Production, Hargla Company, 113 min). Režissöör ja stsenarist Laila Pakalniņa, operaator Arko Okk. Osades Branko Završan, Kristaps Mednis, Jēkabs Nākums, Kaljo Kiisk, Jaan Rekkor jt. Esilinastus Eestis 14. IX kobarkinos.
Kõik algab mesilastest, kelle taru tabab terroristi juhukuul. Enne mesilaste tulistamist on küll lennuki vägivaldne hõivamine, aga filmi kontekstis tundub see tähtsusetu. Lennukiröövil on vaid sündmusi käivitav ja mõnevõrra ka ühendav tähendus, tekitatud arengud hakkavad elama oma elu, sünnitades uusi ja mõjudes omavahel. Rööv ilmub ekraanile siis, kui on vaja midagi uut käima lasta või vanale uut elu sisse puhuda.
Mesilaste tulistamisest läheb film käima. Mesilased lasevad muidugi jalga, aga mesilastaru tabanud kuul põhjustab kriminaaluurimise, mis lööb kogu talu elu segamini ja on meediauudis number üks või kaks, kui lennukihõivamine oleks number üks.
Maailmaavastusretkele suunduvad lehm, küülikud ja koer. Koera osa on väike, kuid oluline: iga kord, kui ta üle tee kõnnib, auto ette jääb ning auto pidurdab, vahetuvad sündmused. Lehm on kõigile tähtis. Kus ta on, huvitab inimesi pidevalt. Ega ta ära varastatud pole? Ise ilmub lehm ekraanile vähe, vaid üks soolo, kuidas ta kaunilt ja pikalt kuseb, juttu on tast palju rohkem. Küülikud on nõiavärk: annad valge ära ja, plaks, on must asemel, samas on nad siduv element, liiguvad tegelaste vahel käest kätte.
Kass on üks filmi tegevuse raamidest ning pidevalt oluliste sündmuste juures: alguses on ta puu otsas, siis jalutab lennuväljal ja lõpuks jälle peategelastega koos puu otsas. Kass on jumala agent, kes teab kõike ja sekkub vähe.
Seoste tingiv ahel
Tegelikult on film seostest ja seostatusest, sellest, et iga sündmus on millegi põhjus. Umbes nii, et kui Jaapanis lööb liblikas tiivaga, siis variseb Tartu maanteel maja, nagu suvel juhtuski.
Siin üks filmiahelatest: pillad suitsu – süttib tulekahi, mida kustutavad laskesuusatajad, kellest ühel on taskus läti šokolaad, millise saavad ka lennukihõivaja ja tema poisikesest pantvang, ning, kes esinevad lennukihõivajale ja poisile, üritades ühtlasi hõivajat tappa.
Lennukirööv põhjustab ühe sündmuste puu, mille harusid ja nende vastastikust mõju uuritakse-näidataksegi. Sündmused on oma jaburuses nauditavad. Jalgratturid, kes mesilaste nõelamisest üles paistetavad ja lisaks veel jooke tarvitavad, nii et esteetilistel põhjustel (oli üks selline eesti film) tuleb autasustamine ära jätta, või tublid Läti politseinikud (tundub, et kuumad läti poisid), nii rahulikud ja samas hasartsed: joome õlled lõpuni, pole mõtet teda taga ajada, küll me ta teinekord kinni püüame; ahaa, saime su lõpuks kätte, nüüd teeme protokolli ka.
Kodumaa vajab laulukoori ja lennuväljal peetaksegi laulupidu – ilus ja totter. Lauldakse fantastilist laulu, vist läti rahvalaulu, et kui ilusti ei laula, tuleb kull ja kisub su tükkideks. Kodumaa vajab ka Läti sõjaväge, tuletõrjet ja laskesuusatajaid, kes tublisti oma kohust täidavad.
Aga võib-olla on tegemist selle (Läti, Ida-Euroopa) maailma juhtumuste, toimingute kujutusega lapse silmade läbi – algab ju film liivas mängivate lastega ja lõpeb lahkuvate, justkui filmist ära minevate lastega. Selline lastega piiritlemine osutub veel üheks filmi raamidest. Lapsed ehitavad liivamaju, liivas sõidavad autod, põrkavad kokku ja sama juhtub täiskasvanute maailmas. Epiloogis, mängumaalt lahkudes ja puu otsas olevaist peategelasist möödudes, hoiatavad lapsed: olge ettevaatlikud, selles puus elavad mesilased.
Kõik see ilma jaburus
Kõik, mis me ümber toimub, mida asja- ja muidumehed ette võtavad ja mis toimub filmis – kõik asjalikud ja sündmusist johtuvad tegevused on lapsesilma läbi täiskasvanuna vaadates nii jaburad. Küllap on tegu rikkumata vaatleja nägemusega. Või teisiti öeldes: need toimetused, see ilm ongi jabur(ad), aga seda jama näeb vaid rikkumata pilk, rikutu meelest on kõik normaalne, nagu peab. Sama lugu: laps nägi, et kuningas on alasti.
Mänguliselt film käivitub, näitlejad on tublid. Näiteks tee pealt küülikuid korjav tütarlaps ja laskesuusataja Jēkabs Nākums on lausa nauditavad, samuti kaks politseinikku, kes on nagu politseianekdootidest filmi toodud. Film ei veni, kulgeb, üleminekud, olgu siis koera või kassi tegevusist tingitud, on võluvad. Natuke kohmetust (hea, et mitte piinlikkust) tekitavad lennukistseenid, mis on küll tegevust põhjustav ja ühendav keskus, kuid võltsivõitu.
Need meenutavad eesti filmest tuttavat kunstlikkuse ja vägisi tehtuse tunnet. Täiesti mõttetu on räuskav, agressiivne Münchenisse sõitev eestlane, keda mängis Kaljo Kiisk ja kes dissoneerub ebameeldivalt muu õrna ja muigava filmikoega.
Et filmist saadud kaunis tunne ei kaoks, laseme ühte raami pidi veel tiiru filmile peale. Terrorist teeb juhusliku lasu, kuul lendab läbi lennuki kere, tabab mesilastaru. Mesilased lasevad jalga puu otsa. Terroristi ja pantvangist poisikese nõudmisel toimub lennuväljal laulupidu ja laskesuusatajate esinemine. Laskesuusataja sihib terroristi, laseb lehma, plahvatab lennuk. Paugu tagajärjel lendavad terrorist ja poisike puu otsa, sama puu, kuhu filmi alguses pagesid terroristi kuulist häiritud mesilased. Ilus raam, ilusam veel kui elu.
Filmi lõpp. Keegi ütleb, et boring, keegi plaksutab, saalis oli seitse inimest.