Minu kokkupuude Eesti muinasajaga ulatub poole sajandi taha. Olin Marta Schmiedehelmi juhatusel toimunud Rõuge linnamäe ja asula väljakaevamistel 1954. ja 1955. aasta suvel kohalike hulgast värvatud abitööliseks. Minust ei saanud ajaloolast, nagu teisest toonasest labidamehest Kaupo Deemantist, aga põnevatele avastustele ja kildude tõlgendamisele kaasaelamine jäi külge. 

Mõtlemapanev on, et muinasaja algus jääb Rõuge väljakaevamistest vaid üheksakümne aasta kaugusele. Jah, Merkel teadis seda veidi varem, aga maarahvas kuulis alles Jakobsoni käest. Lauri Vahtre, kelle isamaalisuses ei ole mingit kahtlust, on tõsise teadlasena tundnud huvi kollektiivse mälu, kollektiivse teadvuse ja mäletamise piiride vastu. Selgus: ?Kui 19. sajandil suulist pärimust üles kirjutama hakati, siis mäletas rahvas küll Põhjasõda ja Rootsi aega, aga mis oli enne ? seda mitte. Pole säilinud jutte Ümera lahingust ega Jüriöö ülestõusust, rahvasuu ei mäleta isegi Liivi sõja aegseid sündmusi, Tallinna piiramist ega Ivo Schenkenbergi.? ?Meie rahva mälu ei ole muistsest vabadusvõitlusest säilitanud otsest, elavat mälestust.? Mälu piiriks on maksimaalselt kolmsada aastat.

XIX sajandil peeti rahvusliku ajalookirjutuse olemasolu üheks rahvuse tunnustest ja selle selgrooks olid selgelt rahvuslikud kontseptsioonid. Subjektina võis ajaloos esineda (ka tagasihaaravalt) vaid kultuurrahvas, kellel lisaks territooriumile ja emakeelele pidi olema ka omakeelne kirjandus ja ajalugu.

Meie ärkamisajal ei saanud ajalookäsitluse eesmärgiks olla pelk ajaloolise tõe ilmsikstoomine, pigem oli taotluseks luua vastukaal baltisaksa nägemusele. 1868. aastal, mil Jakobson pidas oma kõne ?Eestirahva valguse, pimeduse ja koidu aeg?, ning 1871. aastal, kui Hurt kirjutas essee ?Mõni pilt isamaa sündinud asjust?, eestlasi kultuurrahvana ei tunnustatud. Muistse vabadusvõitluse uurimine oli üks aluseid, millele rajati rahvuslik ajalooteadvus: XII sajandi alguses tulid Eestisse sakslased, sõdisid meiega kakskümmend aastat, tapsid meie vanemad ning pärast seda algas 700 aastat pimedat orjaaega. Nii on see olnud viimase ajani: sõjajärgne Eesti ajalooteadus on jätkanud Hans Kruusi ?Eesti ajaloo? rahvuskeskset suunda, mis tingis eestlaste vabadusvõitluse ja agraarajaloo valdava domineerimise ülejäänud temaatika üle.

 

 

Tundelisusest vaba panoraamsuse poole

1970-ndatest peale on aga ajaloolased, kellel ei ole taolist tundelist suhet siinse minevikuga nagu baltisaksa ja eesti ajaloolastel, üritanud saada panoraamsemat pilti. William Urbani ?The Baltic Crusade? (1975) ja ?The Livonian Crusade? (1981) ning Eric Christianseni ?The Nordic Crusades? (1980, e. k 2004 ?Põhjala ristisõjad?) seostavad Liivimaa misjoneerimise ja vallutamise ristisõdade üldise ajalooga. Christiansen võtab kokku katoliiklaste sõjad paganate ja õigeusklike vastu Läänemere lõuna- ja idarannikul XII ? XVI sajandini, visandades loo järjepidevast ristisõjapoliitikast selles Euroopa perifeerias. Nii osutuvad omavahel seotuks ja võrreldavaks taanlaste võitlused lääneslaavlastega, Rootsi kuningate vallutused Soomes ja Karjalas, Preisimaa vallutamine Saksa Ordu poolt ning sündmused Eestis ja Lätis. Ristisõdu on võimalik mõista ainult tsistertslaste liikumise, paavsti ülemvõimutaotluste, kerjusmunkade tegevuse, mongolite sissetungi, Leedu ja Moskva suurvürstiriigi kasvu ning paljude muude tegurite arvestamise raames.

Ristisõjal ? see sõna oma terminoloogilises tähenduses on ajaloolaste loodud ja mitte sündmuste kaasaegne! ? oli mitu nägu. Sõdade põhjuseks ei olnud ainult tahe vabastada Issanda Haud muhameedlaste käest või soov võidelda ohtlike paganate vastu, vaid ka valitsejate ja rüütlite vajadus kehtestada ennast ühiskonnas ristisõitja, püha sõjamehe staatuse kaudu.

Ristisõitjate eesmärk ei olnud ainult nautida püha sõjamehe staatusega seotud privileege, vaid kõigepealt saada tasuks valmisoleku eest end ohverdada indulgents ? vabastus pihile ja meeleparandusele järgnenud patukaristusest, leidku see siis aset siin- või sealpoolsuses (s.t puhastustules). XIV sajandil, kui Pühale Maale ei olnud enam võimalik minna, suundusid Preisi- ja Liivimaale pidevalt rüütlid kogu Euroopast, et leedulaste vastu sõdides lunastada oma ristisõitjatõotus. See tähendas osalistele mitte rikastumisvõimalust, vaid vastupidi, suuri väljaminekuid, ja oli paljudele rüütlitele jõukohane vaid mõne aristokraadi kaaskonnas.

Ristisõitjaid tuleks võtta relvastatud palveränduritena (ld peregrinus), nagu nad ise endid mõistsid. Palverännukultuur oli üks osa kristliku Euroopa elust. Kõige üldisemalt võib seda pidada ühiskonna ja indiviidi suhete ventiiliks. Keskaja ühiskonnas ei vajatud vanglaid, selle asemel  saadeti seadustest ja tavadest üleastujad karistuspalverännakule. Seni arestimajade funktsioonis vangitornid asendati ju vanglatega alles uusajal.

Ühes TV kokanduse saates küsiti David Vseviovilt, kuidas ta nii hästi tunneb vanavene söögikunsti. Ta vastas, et ajaloo juurde on palju uksi. Kui tahta teada, kuidas inimesed elasid, võib ka köögiuksest sisse vaadata. Oluline on oskus näha.

Ivar Leimus arvab, et on käes aeg lõpetada vahetegemine ?päris? ajaloolaste ja ?teiste? vahel. Uurimisaine ? minevik ? on ju sama, mis siis, et kasutatakse erinevaid allikaid ja meetodeid. Pealegi, üha enam kandepinda leiab interdistsiplinaarne vaatenurk, mis ühendab nii ajaloo, arheoloogia kui ka kunstiajaloo võtteid ja teadmisi. Tähtis on tulemus, see ?uus?, mida üks või teine kirjutis lisab meie senisele ajaloo-mõistmisele.

 

 

Paradigmamuutused ajaloos

Mikroajaloo põhimõtete levimisega on süvenenud huvi mentaliteedi osa vastu ajaloos. Väliste sündmuste taga on alati vaimsed hoiakud. Mineviku mentaliteedi kaine arvestamise üheks esimeseks nähtavaks tulemuseks Eestis võib pidada Pärnu muuseumi direktori Aldur Vungi 2003. aasta 13. juunil Tartu ülikoolis kaitstud dissertatsiooni, mis ilmus äsja (2005) intrigeeriva pealkirjaga raamatuna ?Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eestis keskajal?.

Aldur Vunk ütleb oma lähenemisnurga põhjenduseks, et tänapäeva Eesti ajalookirjutuse eeliseks on mitme põlvkonna ajaloolaste poolt isiklikult läbi elatud paradigmamuutused. Need toimusid tagantjärele nähtuna vääramatult ja sealjuures kiiresti, õpetades vahet tegema inimeste arusaamadel ja nende jäädvustamise võimalustel.

Sellist teost ei saa kirjutada, kui ei võta tõsiselt, et kunagi tõepoolest usuti imesid ja reliikviatest väljuvat väge ja indulgentside toimet, kardeti puhastustuld ja ekskommunikatsiooni jne. Mineviku maailmapildi rekonstrueerimine nõuab empaatiat ja sümpaatiat, vähemalt loobumist kindlast veendest, et huvitavad on vaid hõberahad, mida rumal rahvas vette on visanud, sest müntide põhjal saab kindlaks määrata, mis ajal ebausklikud inimesed toda lätet pühaks pidasid. Mikroajaloolast võiks võrrelda sellise arheoloogiga, kes antropoloogina silmaallikast ka vett ammutab, selle maitset proovib ning sellega oma silmi kastab.