14. ? 22. VIII toimus Läänemere piirkonnas, Soome, Eesti ja Rootsi vahel, meediakunsti sümpoosion ISEA. Iseärasuseks oli, et infovahetus toimus maal ja vee peal. 15. ? 17. VIII toimunud huvireis ?Interfacing Sound? Helsingi-Mariehamni-Stockholmi-Tallinna vahel selleks ekstra tellitud Silja Operal oli soomlaste korralduskunsti ja sündmusreiside võimaluste näide: laev võib saada ?kogemuseks? maarottidele, kuid ka teiste kontinentide elanikele, kelle jaoks Läänemeri asub maailma äärel.

Kolme riigi ja ühe laeva vahele plaanitud sündmus teostus reaalselt ilma Rootsita. Sealsed korraldajad ja rahastajad vedasid ilmselt alt. Ettekanded, esitlused, näitused jäid Silja Opera ning Helsingi ja Tallinna kanda.

 

Meediafestival kui nüüdisaegne karneval

Oma haarde mõttes avaldas sündmus muljet: Eestit väisas üle aegade suurim uue meedia tegelaste kogukond. Ehk olidki koos kõik, kes laias ilmas valdkonnaga tegelevad ja kes rändlindudena liiguvad konverentside, biennaa-lide ja kunstifestivalide vahel. Kunstitegelaste rahvarohkel vastuvõtul tilkusid Tallinna raekoja seinad külaliste hingeaurust. Kui raehärradel olnuks veinikelder, jäänuks see tilgatumaks.

Sündmusel kogetu jäi madalaimate ja ülevaimate elamuste vahele: ürgkehalistest kõrgintellektuaalseteni, saavutades karnevalilikud mõõtmed ja pannes tõrkuma inimliku vastuvõtuvõime. Kujutlegem, et keset ööd laeval, millele olete tulnud kuulama uute meediate konverentsi, oksendab teie toakaaslane täis vaibaga kaetud kajutipõranda. Lõhnast pääsemiseks vahetate tuba ja tõmbate laevatekil mõned sõõmud värsket õhku. Olete saabunud Mariehamni, mis on üllatav, kuna peatust ei olnud plaanis. Keegi ei tule peale ega lahku. Kell kolm öösel on sadam kummituslik. Või kuulate meediakunstiteemalist esitlust mullivannis ? ühel pool baar ja teisel avameri.

Üleva ja madala kombinatsioonid tunduvad erutavana ja ihaldusväärsena, kui olete aasta otsa kodus nelja seina vahel istunud, ning paigutuvad elamuste kategooriasse. Rännates ja kuulates iga kuu trendi laineharja teooriatähtede ettekandeid, on see järjekordse ainekogumi tekitatud võnge teie meeltes ? molekulid ninasõõrmetes, valgus võrkkestal… Meelte tundlikkuse vähenemine on infokülluse varjupool. Nädal aega vahet ja pakite asju ?Ars Electronica?le? sõiduks infokoorma järele ? maailma muutustest viimase 25 aasta jooksul ja sündmustest samapalju hiljem. Kui inimvõimete piir ei ole saavutatud, siis rahakoti põhi ja ajalimiit on ammu käes. Ja ikkagi ummistavad äraaetud meediakunstnikud, -teoreetikud, -kuraatorid sadamaid ja lennujaamu. Lennusõidud näivad olema selleks, et mitte rongist maha jääda.

Sündmusega seoses ilmus vähemasti kaks sisukat ajalehte: ISEA 2004 Magazine ja Eesti Päevalehe eriväljaanne Möte, lisaks Katrin

Kivimaa toimetatud artiklikogumik ?Avalöök: uus meedia ja kunst Eestis?. Kahest esimesest saab põhjaliku ülevaate toimuva mõttest ja tähendusest ? kas siinkirjutaja nõdral sulel ongi palju lisada? Nagu kirjas, nõnda see enam-vähem toimus. Palju jäi kuulmata ja nägemata. Või nagu muinasjutus: sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi. Probleem ürituste loogikat järgides oli nagu eluga tervikuna: mitmed head asjad toimusid samaaegselt, kattes üksteist kuni neljakihilise vaibana.

Järjestikuline ja haaratav, kuid ülihektiline episood toimus Tallinna näituste avamise õhtul 17. augustil, kus meediategelaste parved liikusid soolalao, tarbekunstimuuseumi, Linnagalerii, Kunstihoone ja raekoja vahel, pudenedes hiljem restoranidesse ja pubidesse. Pinnale jäi inimkommunikatsiooni küllastav kogemus.

 

Mõned episoodid

Laevas toimunud ?võrgustatud kogemuse? diskussioonil, mida juhtis austraallane Melinda Rackham, peatuti meililisti fenomenil. Teema tundub endastmõistetavana, kuid plastiline meedium vajab ikkagi kogemuste vahetamist. Tõdeti, et normaalne list vajab modereerimist ja vahel ka jõulist sekkumist ning ka strateegiate muutmist, et asi toimiks. Meililisti ?tehnoloogia? on üks võimalikest kommuuni tekitamise vahenditest. Erinevate sotsiaalsete ühenduste jaoks võib toimida erinev tehnoloogia. Ühiskonnana toimiv meiliühiskond ei pruugi olla ühiskond teistes tehnoloogiates. Rackham võrdles listi tegemist lõuna korraldamisega, kus tuleb arvestada erinevate maitsetega. Tema list ?empyre? http://www.subtle.net/empyre/ olevat tema doktoritöö osa. Sageli kasutatakse olemasolevat või isealgatatud listi oma teaduslike ideede valideerimise keskkonnana, et saada tagasisidet mõttekaaslastelt või oponentidelt.

Tartus igal aastal interaktiivse filmiworkshop?e korraldav Chris Hales tutvustas t?ehhi Raduz Cincera Kinoautomati, nagu seda oli esitatud Montreali EXPO-l 1967. aastal Hales on sorinud Praha filmiarhiivisjaprojektidokumen-tatsioonon pakitud nüüdseks DVD-formaati. Meediaarheoloogilisest vaatepunktist on tegu huvipakkuva projektiga, mis on ennetanud 90ndate aktuaalseid arengusuundi.

VDJ Charles Kriel täitis esimesel laevaööl kolm tundi Metropolitani ööklubis, kuid täiendas tehtut esitlusega järgmisel päeval. Ta esindavat haruldast vdj (dj/vj) rühma, kes ei miksi klubides ainult heli, vaid ka pilti. Selleks on appi tulnud Pioneeri uus toode DVD manuaalseks skratch?imiseks, mis muudab peagi varasemate dj-de ampluaad, andes võimaluse dvj-de tekkimisele ja sel kombel kardetavasti suretades kommertsklubides välja ka vj. Arusaadavalt on klubimaastik kõige vahetumalt kompamas kaasaegsete rahvamuusikute ja -kunstnike (dj-de ja vj-de) ning publiku vahekordi, kus sünnib hiljem etableerunud kunstisfääris kinnistuvaid ideid või kuhu meediakunsti innovatsioonid pärast tagasi suubuvad.

Laeval oli hulganisti kunstiprojekte, mis püüdsid arvestada laevakeskkonna iseärasustega, nagu Tuomo Tammenpää ja Tamas Szakali ?Float?, kus laeva kiiruse ja paiknemise ning mere sügavuse andmed transformeeriti helideks, laev oli kui helipea või Toinen Linja Riviera teki basseini veealune heliinstallatsioon, mille kuulamiseks tuli vette ronida. Kelly Dobsoni ?Machine Therapy? sobiks ka koduperenaise stressiterapeudiks: tegu oli hääle/karjega käivitatava mikseriga. See tuletas kangesti meelde klassiku Perry Hobermani ?Faraday aeda?, kus vaataja käivitab kaootilise kodumasinate kogukonna üle elektroodidest vaiba sammudes. Siin on meediakunsti iroonilis-banaalne dimensioon: harjumuspäraste igapäevaesemete kombineerimine tavatutes kui mitte sürrealistlikes seostes.

 

Kantav tehnoloogia ja tekstiil

Tallinna esitlusi ja ettekandeid oli raske jälgida nende asukoha tõttu kinos Kosmos ja kunstiakadeemias. See tegi isegi autoomanikule hüpped ühest auditooriumist teise keeruliseks, lisaks parklaotsingud. Üldine konverentside probleem nende jaoks, kes tunnevad huvi rohkem kui 2-3 ettekande vastu; kattuvate kuulamine on füüsiliselt võimatu.

Joanna Berzowska visandas üldjoontes territooriumi, millega seoses võime rääkida kantavast tehnoloogiast. Argitasemel teame seda kõik: mobiiltelefon ja käekell ei ole uudis. Asjaga kursis olev inimene saab teha pilguheidu eksklusiivsematele näidetele, mis tavatarbimisse ei tulegi ja mille loojateks militaarsfääri disainerid. Eksoskelett ehk füüsilisi võimeid suurendav riietus ei ole utoopia. Ümber keha tihedalt liibuv ja füüsist tugevdav tekstiil on samuti tegelikkus. Sõjanduses arendatav interaktiivne kamuflaa?võikantavad seadmed sõduri tervise monitooringuks on telerivaataja silmade eest läbi käinud ulmefilmidesvõi ka teadusdokumentaalides. Osaliselt seostub see jälgimisteemaga, mille parimaks praktiliseks rakenduseks oleks vanurite või laste jälgimine. Koduseid seadmeid teises toas magava lapse jälgimiseks toodetakse ka praegu, kuid kehale kinnitatavad on siiski uudsed. Siin on huvitav, et ühest küljest seostub kehale kinnitatud jälgimistehnoloogia militaarse või teadusliku rakendusega, mis on eetiliselt aktsepteeritav, kuid sama
tehnoloogia kasutamine tsiviilkeskkonnas jääb inimõiguste rikkumise piirialale. Laste ja vanurite puhul lähevad asjad paika, nad on tõesti kõige haavatavamad ja nende jälgimine on nende perekondade huvides. Berzowska on ka International Fashion Machines http://www.ifmachines.com/ asutaja. Nad toodavad elektroonika ja tekstiili hübriidmaterjali, mida saab kasutada interjöörides ja arhitektuuris, lisaks kantava elektroonikaga riideid. Mis kõik näitab, et tekstiili, moe ristamine eriotstarbelisele elektroonikaga on paiguti rakendusdisaini argipäev.

 

Kunsti- ja meediate ajalugu

Helsingi konverentsiosa toimus kompaktselt LUME keskuses. Kõik tipnes näituse ?Kodeeritud kogemus? avamisega Kiasmas. Helsingi osa tundus ehk tihedam seetõttu, et esitlused olid ühes piirkonnas haaratavad. Kui paaril esiletükkival fragmendil peatuda, siis sugugi mitte teiste ebahuvitavuse tõttu. Kogu sündmuse võinuks jaotada 4-5 kirjutaja vahel temaatilisi aktsente arvestades ja ikkagi jäänuks katmata laike.

Akadeemilise seltskonna seisukohalt võiks huvi pakkuda ajalooline osa. Sessioonid ?Histories of the New. Re: Searching our Origins: Critical and Archival Histories of the Electronic Arts? ja ?Documenting Art, Science and Technology? ning Erkki Huhtamo ettekanne kantava meedia ajaloost näitavad avarat tegevusvälja, kus ei tegutse ainult üksikuurijad, vaid mitmed institutsioonid. Nagu tüüpiline, nende vahel ka teatavaid pingeid. Sattusin istuma ühe saksa institutsiooniasutaja kõrvale. Värvikalt iseloomustas ta oma rivaale, kellest üks ka ettekande pidas: et kes palju toetust saanud ja kui vähe selle eest teinud jne. Omamoodi tüüpiline rivaliteedi retoorika: igal maal erinev, kuid ometi sarnane. Neist üks portaal, http://www.kunstgeschichte.de on kunstiajaloolise info netikeskkond, esimesi omasuguste hulgas. Lisada võib Netzspannung.org domeeni http://netzspannung.org/index_flash.html, mis pidavatolema hästi rahastatud initsiatiiv meediakunsti uurimiseks ja sellealase info vahendamiseks. Lühidalt, seda tüüpi infokogumist ja selle ülespanekut on Internetis palju, tegu on arhiividega, mis kajastavad kaasaega ja ajalugu ning mida kasutavad nii uurijad kui kooliõpetajad.

Erkki Huhtamo pakutu toimis tema teksti illustratsioonina, sest oli keskendutud ?kantava tehnoloogia? ideele. Huhtamo uurivat meediaarheoloogina ajaloos tagasi pöörduvaid topos?eid, siis omamoodi teemasid ja ideid kultuuris ja kommunikatsioonis. Ses mõttes ei ole ?kantav tehnoloogia? uudne. Fotoapa-raatidega ristatud inimesi kõndis ringi juba XIX sajandil. Neid nimetati irooniliselt Elephantus photographicus?teks, mis on omamoodi küborgi eelkuju. Kaasaskantav meedia ei tähenda alati tehnoloogiat. Huhtamo tõi näiteks kaasaskantavad altareid, kätte mahtuvad diaraamid, pliiatsid mikrofotode vaatami-seks, samuti taskukella, mis kõik sobivad kantavate eeltehnoloogiate näideteks.

Kokkuvõttes oli sisukas, omamoodi külluslik ja võrdlemisi kurnav nädal, kõnelemata kulukusest. Püüdsin neelata palju võimalik, jäädes sel pikamaadistantsil pea ainukeseks eestlasest lõpetajaks: kui lahkusin eelviimasel päeval Helsingist (ees olid veel ISEA kokkuvõtted ja saunapidu), ei paistnud kaasmaalasi enam kusagil. Kuigi üritus oli peaaegu koju toodud, olid kulutused võrreldavad kui mitte suuremad ?Ars Electronica?le? sõiduga. Seetõttu tundub, et paigutume muu maailma suhtes ikka veel intellektuaalsete või kunstiprole-taarlaste staatusesse, kes jäävad infost ilma seetõttu, et ei jaksa kõike kinni taguda. Et kõik paigutus augustisse, haridustöötaja suvepaastu aega, tugevdas seda muljet veelgi.

Eestis viisid kõike läbi lõimunud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja kunstiakadeemia nende juhtide Sirje Helme ja Ando Keskküla näol ning Mare Tralla ? töö oli titaanlik. Suurem korraldusvastutus näis olema soomlaste ja nende juhi Tapio Mäkela õlul. Eelviimasel päeval sattusin kogemata ?ISEA 1994? ja 2004 reunion?ile, kus sai selgeks, et ?ISEA 2004? oli peamiselt soomlaste pidu. Kokku sai kümme aastat tagasi ISEAd Helsingis korraldanud selts-kond, kellest paljud meenutasid nostalgiliselt oma esimesi kokkupuuteid Internetiga, reisi Peterburi ja paljude perekondade moodustumist. Tundub, et 90ndatel suurimat maailmamuutumise erutust kogenud kunstiseltskond on sulgunud ja valmis saanud.