Loomulikult oli Masing geniaalne kuju, ent hiljutine telefilm, kus mõned kunagised jüngrid üritasid plekise ja vastuvaidlemist mittesalliva häälega vihjata, et tegu oli hoopis tulnukaga, mõjus koomiliselt. Ka mõtlikud pilukil silmadega targutavad luuletajad ei suutnud jätta poosetamata kaamera ees oma ülilihtsa jutuga. Vaid Ave Alavainu ei häbenenud meenutada ühiseid kärakapanemisi maestroga. Ja õigesti tegi, sest Masinguga pole mõtet võidu joosta, kui midagi sisulist öelda ei ole. Sellepärast polegi mõtet ka hukka mõista kas või kirjandusõpikuid, kus Masingule on pühendatud tavaliselt vaid üks lause (vt ?Eesti kirjandus 12. klassile?, Koolibri, 1996 või ?Eelmise sajandi eesti kirjandus?, Künnimees, 2002).
Okultistlik rada
Masing liikus väga heterogeensetel aladel. Sellised autorid ei fikseeri tihtipeale oma vaateid kuhugi ühte kõige olulisemasse teosesse, vaid pillutavad oma seisukohad laiali isegi erinevatesse ?anritesse. Igasugused selgust taotlevad lähenemised, mida hiljem tehakse, mõjuvad nende puhul tavaliselt lamedana, neis ei ole enam n-ö sõidumõnu. Heterogeensuse valinud autorid (mõelgem U. Masingule, aga ka kas või heterogeenikutele Georges Bataille?le või Tõnis Vindile) fikseerivad end hoopis kitsamates ringides õpetades, tagatoa-akadeemiates. Ja nii on see olnud ju läbi ajaloo.
Masingu heterogeenset maailmavaadet pole tõesti just lihtne kirjeldada, eks omamoodi katseid on teinud nii luuletajad (Hasso Krull, Lauri Sommer) kui ka teoloogid (Arne Hiob). Hiob kui üks säravamaid mõtlejaid praeguses eesti luterlikus kirikus on oma 2000. aastal kaitstud doktoritöös sidunud Masingu religioonifilosoofiliste arusaamade kujunemise I. Kantiga, D. E. Schleiermacheriga, H. Bergsoniga, budistliku filosoofi Nagarjunaga ja paljude teistega. Tahaksin siinkohal aga visata õhku ühe mõtte, milleni olen Masingu teoseid ja nende vaatlusi lugedes vähehaaval jõudnud. Kas ei peaks igasuguste nn soliidsete mõtlejate asemel otsima Masingu mõjutajate seast hoopis teistsugust seltskonda. Masingu maailmanägemine sarnaneb minu arust paljus okultistidele. Ta uskus hingede rändamist, talle ei olnud võõrad spiritistlikud ideed. Masingu vaade Jeesusele, Buddhale ja Laozile kui jumalinimestele, Jumala ja ülestõusmise kõrvutamine nirvaana ja taoga, arusaam, et Jumalat võib vabalt nimetada mitmeti, ning muud sellised mõtted ei näigi enam siin kultuuriruumis nii erilised, kui kõrvutada neid näiteks osa okultistidega, kas või teosoofidega. Masingu loomingus tihti välja löövat eksootikaihalust annab aga võrrelda näiteks tuntud okultistliku kirjaniku Gustav Meyrinki teostes leiduvate egiptuse ja aafrika motiividega (vt kas või romaan ?Roheline nägu?). Ka Meyrink üritas siduda eksootikat, müstikat, armastust ja kriminulli, nagu Masing oma ?Rapanuis?. Muide, Masing oli ka Meyrinki austaja ja on viidanud oma esseedes ta teostele, erinevalt Tuglasest, kes seda tunnistada ei julgenud. Nii produktiivsete autorite puhul, nagu seda Masing oli, võib leida hiiglaslikust tekstikorpusest muidugi vägagi kummalisi ja isegi pealtnäha vastuolulisi suhtumisi. See ongi võimsuse ja vabaduse märk. Näiteks suhtus Masing kriitiliselt C. G. Jungi kummardamisesse, samas kajastusid tegelikult võimsalt Jungi kollektiivse alateadvuse ideed just Meyrinki teostes, mida kaudu need vaated ka ehk esimesena Eestisse jõudsidki. Meyrinki teosed ju Masingule aga huvi ja naudingut pakkusid jne.
Fantaseerime?
Võib ju fantaseerida, mis oleks Masinguga juhtunud, kui Eesti oleks vabaks jäänud. Kui jätkata mõtet, et Masing oli nagu mingi kummaline ?põlveotsas tehtud? okultist, siis mis oleks juhtunud, kui ta oleks liitunud mõne rahvusvahelisema kandepinnaga salaorganisatsiooniga. Ühelt poolt oleksid Masingu keelteoskus ja erudeeritus teinud temast kahtlemata olulise figuuri mis tahes liikumises, teiselt poolt aga tundub ta võrdlemisi üksiku hundina, kes üldiselt ranget subordinatsiooni nõudvatesse müstilistesse ühendustesse polekski ehk sobinud. Ja kas see midagi head olekski teinud? Näiteks soome roosiristluse ajaloost on ju tuua näide, kus väga andekas juhtfiguur Pekka Ervast (kellel olnud Kristuselt eneselt saadud luba Lunastaja sügavamaks uurimiseks) muutus juba eluajal isikuks, kelle seisukohtadesse suhtuti võrdlemisi pimeda jumaldamisega. Pärast Ervasti surma asetati kogu tema õpetus aga veelgi hullemasse austamistsentrifuugi, mis undab tänaseni. Sedaviisi Masingu üle arutledes on mõeldav, et nii mõneski mõttes oli tema sisepagulus paradoksaalselt kasulik ja ohutum. Tegelikult mingisugune huvi Masingul selliste asjade vastu oli, roosiristlust on ta puudutanud oma esseedes ja vabamüürlust näiteks otseselt ?Rapanuis?. Kui otsida värskemat vaadet Masingule, siis just kuhugi siia saaks koera ilusti maha matta. Masing ootab veel vägagi mitmes plaanis kontekstualiseerimist.
Tõugust liblikaks ja luuletajaks
Inimese uuestisündimine oli Masingu arvates ilmselt midagi histolüüsi või psühholüüsi taolist, kus isikul tuleb kogu materjal lagundada algollusteks, nagu teeb tõuk, kui hakkab kujundama enesest liblikat. Küsimus oleks, kuidas see elus ka tegelikult välja näeb. A. Hiob on välja toonud, et Masingu arvates oli see lunastus olemas ainult siis, kui inimene ei nõua midagi teistelt ja eneselt. Selleks ei saa kulutada teadlikku pingutust, samas oleks see ikkagi mingi väga pika treeningu ja ?lihasuretamise? tulemus. Tõeline askees, mis lõpeb täieliku vabadusega minast, õieti saab siis mina muudetavaks instrumendiks millegi kõikväelise käes. Sellesarnased vaated olid 20. sajandi alguses Euroopas laialt levinud, näiteks on Gustav Meyrinki teoses ?Volbriöö? näitlejast tegelane, kes suisa kehastab sellist lähenemist okultistlikus kastmes. Nii Masingu kui Vilde raamatukapis oli see teos aga olemas ja loetud.
Inimese sees terendavas uues süsteemis või kvintessentsis lakkaks siis igasugune hindamine ja ta võiks tõusta kõrgemale tunnetus- ja olemisastmele. Masing on võrrelnud seda lapse hoiakuga. Euroopa alkeemilistes traditsioonides näitlikustatakse neid protsesse ka Kivi ehk Lapis?e kujundiga.
Masingu luuleloomingule lähenedes võiks aluseks võtta just sellise alkeemilise psühholüüsi võimalikkusele viitava ja koguni seda keskseks eluülesandeks pidava arusaama. On mõttetu diskuteerida, kas Masing selleni ise ikka küündis, sest nii sügavad kogemused ei allu verbaliseerimisele, või kui üldse, siis just ehk luulevormis. Ka vene Uku Masing Vladimir Solovjov pani oma läbielatud müstilised ilmutused igavesest tarkusest, Sofiast, kirja just luulevormis, kuigi valdas vabalt spetsiifilist filosoofilist ja akadeemilist keelt.
Omaette küsimuseks jääb muidugi alati, milleks üldse kirjutada. Noh, võib ju öelda, et selleks, et sinust kui kirjanikust kirjutataks peatükk kooliõpikusse. Eks ta tavaliselt nii olegi. Liblikale on muidugi see täiesti ükskõik.