Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: SIGRID KUULMANN (viiul) ja MARKO MARTIN (klaver) Kadrioru lossis 18. VI, kavas Berio, Tartini ja Paganini.
Sigrid Kuulmann esitas tõsise väljakutse meie viiulikunstnikele oma soliidselt akadeemilise ja hästi läbi mõeldud kavaga itaalia muusikast läbi kolme sajandi.
Teadaolevail põhjustel oli mõni aeg kontserdielust eemal ning tundub, et interpreeti salvestunud energia tuli vallandada just sellises nõudlikus vormis. Ilmselt tulenes tema artistlikust kogemusest asjaolu, et esimesena tuli ettekandele kõige noorem teos, Luciano Berio (1925 – 2003) “Sequenza VIII” sooloviiulile (1975). Selliseid sekventse on Beriol nummerdatud neliteist ja kirjutatud on need ajavahemikus 1958 – 2002. Kõik erinevatele sooloinstrumentidele, k.a kõrge naishääl, akordion ja trompet koos klaveriga (ent ilma mängijata, s.t resoneeriva pillina).
Itaalia viiulimuusika on pähkel igale interpreedile ning Berio pole selles reas üldse erand, kuna kasutab kõikvõimalikke väljendusvahendeid, kuid ebastandardsena ainult ühte, nn summutajat ehk rasket sordiini, mis tundus hästi efektsena keset tänapäevast rasketehnika kaleidoskoopi. Teos tekitas tõsist huvi, eriti kui teada, et autoril on sellest ka keelpillidele ja kahele metsasarvele mõeldud versioon. Et Sigrid Kuulmannil jätkub väljendusvahendeid seda laadi teose ettekandeks, pole üllatav, kuid esituse kontsentratsioon ja artistlikult enesekindel üleolek olid selgelt tõlgendatavad kui järgmine kvaliteeditasand asjade loogilises reas.
Beriole järgnenud hüpe ajas tagasi Giuseppe Tartinini (1692 – 1770) tõestas, et otsus alustada Beriost oli tark ja kontrast on muusikas kõva tegija. Tartini Sonaat g-moll ehk nn “Kuraditriller” on mõnede kirjutiste järgi autori loominguline kreedo, üldistades nii tema meloodilise, harmoonilise kui rütmilise helikeele. Kui adekvaatseks selliseid hinnanguid pidada, on iseasi – eriti kui teada, et sonaat sai tõuke lavadele alles siis, kui ilmus selle versioon klaverisaatega (1855) Vieuxtemps’ilt. Muide, samalt virtuoosilt on olemas ka sonaadi versioon keelpillikvartetile. Kuulmann esitas “Kuraditrilleri” koos partneriga elus ja muusikas, pianist Marko Martiniga – ja et partnerlus on ka loominguliselt hästi tulemuslik, ei vaja kommentaare. Kolme sajandi kontrastist võitsid nii Tartini kui Berio, kuulajaist rääkimata.
Traditsioonilisel kontserdil tehakse siinkohal vaheaeg, aga kuna “Akadeemiline kammermuusika” seda ei luba, jätkas Sigrid Kuulmann pausita ei kellegi muu kui Niccolò Paganini (1782 – 1840) teosega sooloviiulile, esitusele tuli “Introduktsioon, teema ja 7 variatsiooni Paisiello ooperi “Ilus möldrineiu” teemale”. Oma improvisatsioonide alusmaterjaliks valis Paganini publikule hästi tuntud teemasid eelkõige Rossinilt, aga ei kohkunud ära ka sellistest materjalidest kui Austria hümn, mille ta sonaadistas, või ka variatsioonid teemale “God Save the King”. Üks oli selge – teema ei ole oluline, oluline on publik viiulimänguga surnuks lüüa. Kuulmann meie kuulajaid surnuks ei löönud, aga korraliku ja nauditava tulevärgi korraldas küll.
Suurepärase viiuliõhtu finaaliks-krooniks oli valitud Ottorino Respighi (1879 – 1936) Sonaat viiulile ja klaverile h-moll (1917). Rimski-Korsakovi ja Bruchi õpilase Respighi kammermuusika sahtel sisaldabki ainult üksteist pala viiulile ja klaverile ning Keelpillikvarteti lisaks kontserdil ettekantule. Ulatuslik sonaat, mis kirjutatud heas mõttes romantilises võtmes, kujunes suurepärase, täismõõdulise, temaatiliselt läbikomponeeritud ja meisterlikult esitatud viiuliõhtu väärikaks finaaliks, kus domineerivaks sai sonaadipartnerite võrdväärsest ansamblitunnetusest tekkinud topeltenergeetiline loominguline laeng.
Väga hea akadeemilise kammermuusika kontsert, mis võiks saada etaloniks ka järgmistele nii oma lõpuni mõeldud kava kui esituse professionaalse väärikusega.
