Mängufilm „Maastik mitme kuuga” (Eesti 2014, 77 min), režissöör-stsenarist Jaan Toomik, operaator Mart Taniel, Mihkel Kleisi muusika. Osades Hendrik Toompere jr, Jaanika Juhanson, Garmen Tabor, Maria Avdjuško jt. Linastub kinodes Sõprus, Coca-Cola Plaza, Solaris, Artis, Ekraan ja Cinamon.

„Maastik mitme kuuga”. Juba filmi pealkirjas on intriig, millest on raske mööda vaadata. Ka režissöör Jaan Toomiku nimes kajab konflikt, mille tema kauane osalemine Eesti kunstielus on vaataja mällu söövitanud. Vaataja peaks juba teadma, mida oodata. Tegemist on kunstnikuga, kelle tuntus käib temast ees, ning tal endal, praeguseks juba üle viiekümnesel loojal, on kaelas paratamatu koorem kõnetada ka seda, mida publik temast arvab. Ennetavalt, enne veel, kui saal läheb pimedaks ja ekraan valgeks.
Tõtt-öelda peitubki siin esimene, kunstipoliitiline intriig. Täispikk kunstiline film linastumas Foorumi kõige suuremas saalis, prominentidega pikitud vaatajaskonna ees, saadetuna eelreklaamidest, kutsutud külaliste nimekirjast, produktsioonifirmade tervitustest ja tänuavaldustest neile endile, riigi rahale ja osalevatele tippnäitlejatele. Seltskonnakroonika puistab juba samal päeval meediasse fotoreportaaži kannatlikult saalilävel sissepääsu ootavast koorekihist. See pole ju alati nii olnud. Sellele eelnes pikk teekond täis teeäärsete sõimu, mõnitamist, aga ka kaasaminejate otsusekindlat tuge, professionaalse kriitika tunnustust. Just seda viimast laekus paraku pigem piiri tagant ning see on põhjusi, miks Toomiku tee kohaliku tunnustuseni kulges rahvusvahelise ringiga läbi globaalse haardega biennaalide, tippklassi kuraatorite hästitempereeritud kontseptsiooninäituste ja parimate muuseumide ostude.

Jaan Toomik. Nüüd on muutunud ka kohapealne kontekst – ja märksa rohkem kui Jaan Toomik ise. Mäletan Jüri Okast viiekümnesena tõdemas, et ega ta ise pole suurt muutunud, ainult aeg tema ümber. Ka Raul Meel, Jüri Arrak ja mitmed teised on ajanud ikka oma rida, oodates kannatlikult, kuni publik ise järjekorda võtab. Ka „Maastik mitme kuuga” on näide kunstniku eneseksjäämisest: käekiri, teemad ja jutustamisviis on äratuntavalt samasugused nagu eksistentsiaalsetes draamades, mida nägime Toomiku esimestel maalidel päris mitu aastakümmet tagasi. Seejärel liikus kogu see temaatika performance’isse ja installatsiooni, sealt videosse ja lühifilmi ning nüüd täispika filmi formaati, mis haakub juba filmitööstuse tarbimisrütmide ja -mahtudega. Siin toimub märgiline läbimurre: Toomikust on saanud piisav materjal ka tänavareklaamideks. Ei mäleta ühegi Eesti kunstniku puhul sellist edulugu, meenub vaid Enn Kunila kollektsiooninäituse suur meedianähtavus lõppenud suvel. Ons Toomikust saanud meediamagnet? Ja paariast pühak?

Hendrik Toompere jr. Suur on kiusatus arvata, et ta mängib Jaan Toomikut, sest väsinud, ahistavate sisekaemustega heitlevat meest mängis performance’ites ja videotes varem Jaan ise. Kujundimaailm, ekstaas, kliimaks, jooks mitme kustunud päikese poole ja räige tülpimus ilmahädadest sai elukestvaks krestomaatiliseks rolliks just siis, nendes varasemates lõuendisketšides ja video­episoodides. Siis tuli lühifilm „Oleg” (Jaan Toomik, 2010), kus oli kaasatud ka professionaalsed näitlejad ning reastatud kogu lugu pimedusest tõusvateks kaadriteks süütundest, kahetsusest ja soovist heita unele painavatesse mälestustesse. Montaažis oli näha maalija kätt: selge kompositsiooniga frontaalsed kaadrid järgnevad nagu pildid näitusel, üks kriipivam kui teine. Nüüd on näha keerukamat režiid. Tegu on ikkagi suurvormiga, väljakutsega, mis nõuab rütmivaheldusi, kontrapunkte, lahendusi, intermeediume, suurema terviku nägemist. Kas Toomik on suurvormiga hakkama saanud? Kardan, et professionaalsed režissöörid jäävad kahtlema: mitmed jutuliinid jäid õhku ning filmi lõpp tõmbas vaatajal hoopis tooli alt. Ei mingit hõllandust, lõppu kui sellist polnudki.
Näib, et Toompere kehastatud peategelane on selles lõpetamata vestluste maailmas liikunud väga kaua, liiga kaua. Kogu elu. Ta näeb ka, et jääbki nii. Kogu ülejäänud eluks. See ongi kogu ta elu oma rutiinses väiksuses. Elu, millesse ei jää temast endast maha mitte ühtegi märki. Ta on lõpparve teinud ja elab vaid inertsist, puhtalt selle tõttu, et on veel elus. Ta liigub ja asjatab, üritab aeg-ajalt midagi ning ometi ei suuda heita isegi varju, jätta jalajälgi naiste ja laste manu, kelle vahel ta end lõhki kisub. Ja lõpuks urineerib. Korduvalt, et märkida maha oma territoorium ja kohalolu. Edutult muidugi. Toompere nägu on mõistagi parem kui Toomiku oma, sellega seostub teisigi lugusid väsimusest ja lahkumisest teatraalsete tingmärkide maailma. Toompere nägu on mitmeski mõttes publiku oma, seda on hea suures plaanis näidata nagu plastilist vormi, mis suudab jutustada paljusid lugusid. Sealhulgas ka vaatajate enda omi.

Garmen Tabor. Peategelase naine. Koduperenaine, laste ema. Suletud oma kohustuste maailma, tiirlemas vaikides ümber pahura mehe, kelle tulemisi ja minemisi ta ei suuda enam ennustada. Ja ei üritagi. Solvunult. Tigedalt. Mõistagi sünnitab selline planeetide seis kurja. Päike kustub ning kõik otsivad väljapääsutulukest. Ka lapsed.

Jaanika Juhanson. Kunagine naine. Ühine minevik. Vana arm, mis käibefraasi vääriliselt ikka veel sooja pakub. On leidnud endale rikka kaasa, kelle majapidamisse peategelane tahab väga oma jalajälgi jätta. Kättemaksuks, märgiks isaste muutumatust loomusest. Ja naine lubab seda ikka ja jälle, ent aina libisedes pärast eemale, oma ellujäämise orbiidile.

Maria Avdjuško. Haige naine. Väga haige naine. Süütunne koormab kõiki, kes ta abita jätavad. Hooletusse jäetud südametunnistuse kehastus, võimalus lunastada ükskõiksuse pattu, milles peategelane on ületamatu. Seltskond, kus hüljata oma tõekspidamised ja minna kaasa luuludega seestumisest, kurja peletamisest. Just neis ebakindlates vahemaailmades peab mees maha filmi pikimad mono- ja dialoogid.  Mitte et haige naine oleks eriline tseremoonia­meister.

Isa ja poeg. Film algab telefoni­kõnega mehele, kes on paar nädalat tagasi surnud, Jaan nimeks. Kadunuke vastab mornil häälel ning mõni kaader hiljem omandab Raimo Passi kõhnad palgejooned. Jutt on katkendlik ja hauatagune. Lõpupoole kõnetab peategelane aga oma tulevikku, oma poega, ning põrub ka selles ettevõtmises. Jutuajamisest ei saa ikka asja. Kibestumine peab kõik haavad ravima.  Ja lahkumine anekdoodi narratiivi, kus orav otsib rongis kohvrit ja ähvardab kaaskupeelisi eilsete sündmuste kordumisega. Ja siis selgub, et eile ei juhtunud midagi. Mingit lugu pole kunagi olnudki. On vaid kuuvalguses külmetav maastik.