Prantsuse „Surmamängu” näol on tegemist sama eksperimendi edasiarendusega, millega püütakse osutada sellele, et piinamiskäsule allumise valmidus on eriti suur telepurgis. Eksperiment oli üles ehitatud nagu Milgrami oma, kuid elektrilööke arvasid osalejad andvat oma „oponendile” TVmängus, selgi korral tegelikult näitlejale. Seekord oli eluohtlikku lööki valmis andma 80% osalejaist. Teaduskeskkonna asemel olid mõjutajaiks pealtvaatajad, kes „karista!” skandeerides mängijaid jätkama õhutasid; sama nõudis malbelt murelik kaunitarist saatejuht.
Vaid 20% osalejaist lõpetas eksperimendi enne 460-voldist lööki. Eksperimendi autorid olid tulemustest hämmastunud, tõdedes, et šokisaaja agoonia ei olnud piisav, et osalejad leidnuks endas jõudu mitte kuuletuda. Kuigi enamiku käitumine osutas, et nad tundsid end antud olukorras äärmiselt ebameeldivalt, ei suutnud nad lõpetada. Mõlema eksperimendi puhul oli tegemist tavaliste inimestega erilises situatsioonis, kus nad käitusid viisil, mis oli nende enda igapäevase moraaliga vastuolus. Üks kõhedusttekitavamaid järeldusi on, et suuremat osa inimesi on lapsepõlvest peale harjutatud kuuletuma. Vanemate keskseks eesmärgiks on sageli viiside leidmine, kuidas panna lapsed seletusi andmata tegema seda, mida vanematel vaja. Lapsi peaks aga õpetama ka mitte kuuletuma ja oma arusaamade eest seisma. Autoritaarsed meetodid ja karistused on asendunud tänaseks vaat et manipuleerivamategi vahenditega süütunde tekitamisega, „aeg-maha” meetodite ja veel varjatumalt, kuid mõjuvamalt, kiituse või tingimusliku armastusega – sõnumiga, et laps on väärtuslik vaid sõnakuulelikuna, teiste nõudmisi või norme pimesi täites.
Nii luuakse allaheitlikkust, mis laieneb noorukite suhtlusse ja täiskasvanuikka ning võib teatud situatsioonis jalge alla tallata moraalse „mina”, kes on olemas suuremal osal sotsiaalsetest loomadest. Kuulekuse harjutamine toimib ka paljude muude ühiskonnakorralduslike mehhanismide abil. Kuigi seadustest on suur osa igati arusaadavad paratamatud raamid, mille eesmärgiks on ohjeldada mõtlematut või pahatahtlikku hoolimatust, tekib terve rea puhul küsimus, mis on nende sisuline eesmärk. Niinimetatud allikakaitse seadus, mille tagajärjeks on võimupositsioonil olijate väärkäitumise avalikkuse ette toojate hirmutamine, karistab autoriteedile allumatust ja lisab ohtlikku kuulekust ühiskonda – varjatumalt küll kui autoritaarses riigis, ent seda mõjusamalt. Ja nagu eksperimendid osutavad, ei pruugi valitsuse ja riigikogu liikmete panus kuulekusriigi sündi jääda isegi nende südametunnistusele – kui nad ülalkirjeldatud katsejäneste kombel tunnevad, et võivad oma kuulekat poolthääle andmist õigustada abstraktse autoriteedi ja parteijuhtide nõudmistega.
1 S. Milgram, Behavioural study of obedience. – Journal of Abnormal and Social Psychology 1963, 67, lk 371–378.