Kalkun on leidnud vähe tuntud Võru luuletajate tekstides tänuväärse ainese, mille ümber meloodiajuppe põimida. Südamelähedaste autorite kohta pidas Kalkun vajalikuks märkida, et saatuse traagika tõttu pidid paljud neist II maailmasõja keeristes kodumaa selja taha jätma ega saanud enam võõrsil oma kutsumusega edasi minna.     

Kalkuni viiside laulusõnu pärines ka anonüümseid suleseppi koondavalt Interneti-lehelt ja muumitrollide epopöa loojalt Tove Janssonilt, teemaks ikka armastus, õnn, loodus … ka ilmastikunähtused. Kui harilikult kõneldakse rahvalauludes pigem vihma äraajamisest, siis värske plaadi nimilugu „Vihmakõnõ” kujutas endast hoopis tänulaulu vihmale. Publik kuulatas hiirvaikselt või ümises sügavalt  mõttesse vajununa kaasa ning alles maruline aplaus vallandas saalis tekkinud pinge. Ega see olnudki säärane kontsert, millele igal sekundil väljendusrikkalt kaasa elada. Kulinaarselt võttes ei ole Mari Kalkuni laulud mingid Eesti köögi pähe pakutud eksootilistest koostisosadest kubisevad suupisted, vaid ikka täitsa ehtsad kodumaised traditsioonilised road, võib-olla ehk pisut krabisevamas ja läikivamas pakendis, mis ka muule maailmale  võiks atraktiivne olla. Noorte muusikute antud kontsert saab konserveerituna kõlama mitte ainult Klassikaraadios, vaid seoses Tallinna kultuuripealinnastaatusega EBU vahendusel veel paljudes Euroopa kodudes. 

Hea muusika puhul on vaikuse tähendus erakordselt suur. Seda on ennegi öeldud ja korduvalt. Vahel on koguni tunne, et helid näivad siduvat tervikuks vaikust, mitte vastupidi. Kalkuni kontsert pani kuulatama just sedasama vaikust helide vahel, tegemata liiga muusikutele, kes kandsid meisterlikult välja nii pausid kui ka kõik nende vahele jääva.