Korruptandid, mahhinaatorid jt

Lood, kus tublidele tavainimestele „sikku tehakse”, on „Berlinale” tänavu 19 filmist koosnevas võistluskavas silmatorkavalt kohal. Ameerika indie -veteran Gus Van Sant näitab oma filmis „Tõotatud maa”, missuguste osavate manipulatsioonidega gigantne energiafirma lihtsate farmerite käest nende maakohad „päriseks ostab”, et sealne idülliline loodus ülikasumi huvides põrguks pöörata. Et kõik oleks JOKK, selleks on välja töötatud spetsiaalne psühholoogilise sõja metoodika, millega maakad tainaks tambitakse, nii et need on lõpuks veel õnnelikud, et saavad üleöö päris palju raha, mis sest et põlise kodukandi kaotuse hinnaga. Huvitav mõelda, kas tulevasele Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva konkursile laekub ka mõni filmiidee meie tuuleparkide aluse maaga seotud afääridest või Eesti Raudtee ja elektrijaamade müügi-ostulugudest, lühidalt: kas tahetakse teha ka mõnda filmi, mis käsitleb mõnd uhkemat JOKK-lugu meie kodumaal? Miks me peame oma riigis toimunud asju kogu aeg ainult teiste rahvaste filmide peeglis nägema?

Maade ülesostmise ja uueks otstarbeks kasutuse salaplaneerimise teema on esil ka vene lavastajal Boriss Hlebnikovil. Iroonilise pealkirjaga „Pikk ja õnnelik elu” on lugu, kuidas ühe Murmanski oblasti jõeäärse küla ainus talupidaja ja seega paljudele kohalikele tööandja „tõotatud maast” ilma jääma manipuleeritakse ja kuidas heas usus ehitatud külaühiskond laguneb. Lõpp on kohutav.

Tähelepanuväärse narkokorruptsiooni filmi „Narkosõda” („Traffic”) lavastaja Steven Soderbergh on seekord „Berlinale” võistluskavva andnud filmi „Kõrvalmõjud”, selle süžeeniidid viivad ravimikontsernide inimvaenulike sepitsuste tagatubadesse. Kuid rahunegem, see on ikkagi ainult üks film, tõsi küll, põnev film.

Rumeenia film „Lapse asend” käsitleb mängulises vormis liikluspolitsei ja kohtusüsteemi äraostetavust kunagisel sotsialismileerimaal.

Austria filmi kuri geenius Ulrich Seidl (tegelikult teine kuri geenius, kui esimeseks lugeda Michael Haneket) lõpetab oma triloogia „Paradiis” filmiga „Paradiis: lootus”, kus vaatluse fookuses on ülekaalulise teismeeas tütarlapse seksuaalne huvi endast 40 aastat vanema meesterahva vastu. Kolmest filmist kõige lootustandvam, arvavad „Berlinale” kriitikud.

Huvitav, et katoliku kiriku jaoks nii keerulisel nädalal tunnistame, et „Berlinale” võistluskavva on sattunud mitu filmi, kus käsitletud inimese ja Jumala või täpsemini inimese ja tema usu vahekorda just nimelt katoliku kiriku raamides – seda nii Poola filmis „Sinu nimel …” kui ka Prantsuse filmis „Nunn”. Religioossuse teema filmis on sama vana kui filmikunst. Ja vaadake, kui prohvetlikuks osutus omal kombel Nanni Morretti komöödia „Meil on paavst …”.

Hongkongi art house’i filmi meister Wong Kar-wai üllatas festivali avafilmiga „Suurmeister”. See on juba tema teine lugu hiina klassikalistest võitluskunstnikest (eelmine film „Aja põrm” valmis 1994. aastal). Wong Kar-wai juhib tänavuse „Berlinale” žüriid, kes peab 2013. aasta Kuld- ja Hõbekarude laureaadid „Berlinale” palee lavalt rahvale välja kuulutama laupäeva, 16. veebruari õhtul. Minu arvates on tänase seisuga üks Kuldkaru peakandidaat Iraani lavastaja Jafar Panaghi filmiga „Ettetõmmatud kardinad”.