Niisiis rullub suur filmifestival Cannes’is lahti täie hooga. Punane vaip rulliti avaõhtuks lahti esmakordse lavastusega Ameerikasse siirdunud Wong Kar-wai ees, kes siin varemgi auhindu saanud. Festivalipresidendi ühe lemmiklapse filmi esimese päeva kavva paneku kohta on juba kriitikat ilmunud – kõik varem siin käinud mäletavad, kuidas 2004. aastal sama režissööri film “2046” saabus viimasel sekundil, vaata et laborist niiskena, politseieskordi saatel, justkui vabariigi president oleks kohale ilmunud. Seekord läks siiski paremini ja hommikune pressilinastus laabus, täismajale. “Minu mustikaöö” (“My Blueberry Night”) on hõrkude üksildusfilmide lavastaja Wong Kar-wai katse jääda endaks Ameerikas. Purunenud suhetega naine rändab läbi suure maa, erinevates toidupaikades ootavad ees erinevad armastuslood, püüdes luua tasakaalu mälestuste, unistuste ja uute suhete vahel. Riskantne on ettevõtmine varsti viiekümnesele Hongkongi hiinlasele küll. Võrdluseks olgu meenutatud, kuidas Soome filmi suur originaal Aki Kaurismäki on ära ütelnud kõigist ettepanekutest Ameerikas filmitegemist katsetada, või kuidas kukkus läbi Kusturica ainus Ameerika katse “Arizona unelm”.
Äsja filmi ära vaadanud, peab tunnistama, et läks veel hästi. Cannes’is parima režissööri Palmioksa saanud (“Õnnelikult koos”, 1997) on meisterlavastaja, kes oskab üheks kunstiks sulatada n-ö teise sordi kraami kitši, sentimendi jne. Filmi teises pooles tunneme taas ära Kar-wai võrratu visualiteedi. Kuid sõnadeta filmide suurepärane autor on oma ingliskeelse esiktööga siiski teinud ainult ühe järjekordselt hea ameerika filmi, kus pealegi on liiga palju tunnetest “jutustavaid” laule.
Juubeli puhul veel väike ajalooline õiend. Esimene filmifestival pidi Cannes’is peetama 1939. aasta septembris. Algas aga hoopis miski muu – Saksamaa ja Poola piiril. 1946. aastal tehti uus ja õnnestunud katse. Festivalid rullusid nagu kord ja kohus. Pidupäev oleks võinud olla juba mullu, kui 1968. aastal poleks festivali üliõpilasrahutuste tõttu ja noorte prantsuse kineastide nõudmisel lõpetatud ning nii kadus üks aasta vahelt nagu pulli maha aetud verstapost ühes tuntud raamatus.
Festivali põhikavas on traditsiooniliselt sadakond filmi, samal ajal kui kogu muu programm, sealhulgas filmituru oma, aasta-aastalt üha kasvab.
Võistluskava 22 filmi hulgas on seekord kolmandik ameeriklaste tehtud. Festivali kunstilise juhi Thierry Frémaux’ sõnul olevat Ameerikas juhtunud olema lihtsalt erakordselt hea aasta, tegijad on ka lootustandvad: David Fincher, Quentin Tarantino, Gus Van Sant, vennaksed Coenid… Venemaalt on üle hulga aja kaks filmi: Aleksandr Sokurovilt ja Andrei Zvjagintsevilt. Ungarist on vana kala Béla Tarr. On mitmeid Kuldse Palmioksa laureaate, lisaks paarile juba nimetatud ameeriklasele ka Emir Kusturica.
Thierry Frémaux’ sõnul siiski ei taheta festivali pühitseda nagu asja iseeneses (pidu peos eneses), vaid rõhk on ikkagi käesoleva aasta kunstisaavutustel. Olevat hea aasta. “Ja kes see ikka oskas kaks aastat tagasi filmi alustades planeerida, et pistab selle just Cannes’i juubelifestivali eeskavva,” võttis Frémaux asja kokku.
Selles on muidugi natuke diplomaatilist silmakirjalikkust, sest on ju üldteada fakt, et Cannes’i filmivalijatel on oma kindlad lemmikud. Screen International kirjutati just, et filmide festivalidele valimine pole mingi arvamusuuring või populaarsushääletus, valijatel on oma subjektiivsed eelistused ja maitse ning film, mis Cannes’i ei pääse, võib vabalt võita Veneestias Kuldlõvi, nagu hiljuti Mike Leigh’ “Vera Drake”.
Eesti lipp lehvib Cannes’is 2002. aastast. Siis oldi esimest korda suurel filmiturul koos lätlaste ja leedulastega. Mäletatavasti ei valminud 2000. aastal Eestis ühtegi täispikka mängufilmi. Pärast seda on filme tulnud üha rohkem, tänavu näidatakse filmiturul Ilmar Raagi “Klassi” ja Veiko Õunpuu “Sügisballi”. Uus filmilavastajate põlvkond!
Programmis “Vaatenurk” on esimese iseseisvusaja saavutusena (aja)kirjanik Kadri Kõusaare juba skandaale tekitanud debüütfilm “Magnus”, film, mis 2006. aasta suvel konkureeris muuhulgas koos Ilmar Raagi “Klassiga” Eesti Filmi Sihtasutuse riiklikule filmitoetusele, siis veel teise pealkirjaga, nn väikese eelarvega (tele)videofilmide kategoorias. Toetuse sai Raagi “Klass”. Nüüd selgub, et omal kombel võitnud on mõlemad: “Magnus” on Cannes’is, ehkki tehtud oma kulu ja kirjadega, ja “Klass” on valitud Karlovy Varysse.
2003. aastal külastas Cannes’i Euroopa päeva esimese Eesti kultuuriministrina Urmas Paet. Tänavuse festivali viimastele päevadele on traditsioonilisele Euroopa kultuuriministrite kohtumisele kutsutud muidugi mõista ka Laine Jänes. Festivali tulemused selguvad 27. maiks. Ah jaa, ühe hotelli seinalt vaatab Cannes’is vastu hiiglaslik plakat: “İstanbul – Euroopa kultuuripealinn 2010”. Ei tea, kas järgmisel aastal ripub sealsamas: “Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011”?