Kutsun üles Liina Lindströmi ja Peeter Pälli seisukohtadel põhineva artikliga „Eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam“ (27. X 2020) alustatud sõda kirjakeele, Eesti riigi toimimise aluse vastu lõpetama enne, kui järel vaid varemed.

Instituudi direktori Arvi Tavasti eestvõttel on kirjakeel olematuks ja keele­korraldus kõlbmatuks kuulutatud, selle eest seisjaid naeruvääristatud ja solvatud, keelehoolde alustugesid kõigutatud ja kirjakeelt ÕSi uute, muudetud põhimõtete kohaselt koostatud soovitustega lammutatud. Üllatuslikult leitakse sellele vaatamata võimalik olevat korraldada 22. aprillil keelekorraldusele pühendatud konverents, kus teenekat keelekorraldajat Tiiu Ereltit austada – ikka piits ja präänik korraga!

Kaevikusõda on käinud peaaegu kaks aastat: institutsioonide jõupositsioonilt rünnatakse kirjakeelt ja senise keelekorralduse põhimõtteid ning nende rakendajaid, kaevikutes põllu peal pannakse vastu.* Vahepeal on tükk tühja maad ja hulgaliselt neid, kes on vait ja teevad näo, et sõda polegi.

Karavan läheb aga edasi: aprillikonverentsil „150 aastat oma keelekorraldust. Eesti keelekorralduse ajalugu, tänapäev ja tulevik“ esitab tulevikuvisiooni „Keelekorralduse uued võimalused kasutuspõhise keeleteaduse valguses“ kirjakeele ja selle õpetamise vajalikkust eitanud Liina Lindström. Vaevalt on suurte juhtide strateegilistest ja taktikalistest suunistest vabana valmida saanud ka seal esitlusele tulev „EKI teatmik“. Mis asi võiks küll olla „kasutuspõhine keeleteadus“?

Vaatamata maad võtvale lootusetusele – positsioonid ses sõjas ei paista olevat nõrgemate vastupanule vaatamata nihkunud – kutsun siiski üles Eesti Keele Instituudi „kasutuspõhisest keeleteadusest“ lähtuvaid töötajaid, sealhulgas Lydia Risbergi, üht „Keele­säutsu“ autoritest, avalikkusele selgitama, et õigekeelsussõnaraamatu soovitusi on põhjust järgida üksnes asjalikus keelesituatsioonis ja need ei puuduta muud keelekasutust. Sellest enesestmõistetavusest lähtuvalt tuleks ka soovitada kirjakeelde ladusamaid ja eesti keeles kohasemaid väljendeid ja tõlkevasteid, avada sõna kirjakeelne tähendus jne. Kui ÕSi soovituste rakendamist pole kellelgi vaja tegelikult kaaludagi, nagu instituudis praegu leitakse, siis ei peaks neid andmagi ja riigi raha kulutama. Muu kui kirjakeele puhul ei peaks olema kellegi asi midagi soovitada ega ole ka kellelgi põhjust olla mis tahes keelekasutuse vastu: iga lind laulab nii, nagu nokk loodud – elurikkuse küsimus!

Avalikkuse eksitamine Sõnaveebi EKI ühendsõnastiku „sünonüümidega“, millest osa asjalikku teksti kohe mitte kuidagi ei passi, ei tule kirjakeele omandamisel kuidagi kasuks. Kirjakeel on aga vajalik, et üksteisest siin riigis aru saada, et „Aktuaalse kaamera“ ajal ei ilmuks ekraanile sisukohatud „adresseerimised“ ja „dekaadid“ ning „6. aastane laps“ või „eesti lipp“. Selle üle pole aga ka põhjust imestada, kui äsjasel emakeelepäeval e-etteütluse koostanud TLÜ nooremlektor Joosep Susi nimetab rahvusringhäälingu saates arrogantselt etteütlust kui õppevormi absurdseks ja naeruväärseks ning soovitab itsitades selle kirjutamise eel laial auditooriumil luulet lugeda. Ja luule on tema sõnul hea just seepärast, et ei allu mingitele normingutele. Kirvega ei maksa ikka kurge püüdma minna.

Kutsun EKI töötajaid ja ülikoolide õppejõude üles järele mõtlema, kellele on kasulik eesti kirjakeele kadu ja miks peaks selle ülesande olema võtnud täita riigi institutsioonid.

* Vt Sirbi artiklid veebilehel rubriigi „Keel“ all, sealhulgas eelmisel nädalal ilmunud Mari Koigi „Keele-elu ja nõrgemate kaitse“.