Ent küsimus polegi selles, kuidas keegi oma lapsele eelmängu ja orgasmi mõiste lahti seletab. Olemata suur puritaan, leian ometigi, et niisugune reklaam koolimaja ees on rohkem kui kohatu, oma pealetükkivuses häiriv ja, mis teha, mõjub nilbelt. Meil on demokraatia ja sõnavabadus, nii et vaevalt saab kedagi keelata ennast reklaamimast, reklaamipinda ostmast-müümast, kui selle taga on nii võimas ekvivalent nagu RAHA, mis annab justkui vääramatu õiguse linnakodanikele teavitada endast igal võimalikul moel. Ometigi, kui Tallinna linnavalitsus suutis reklaamipindu omavatele firmadele seada tingimuseks, et koolide läheduses ei reklaamitaks alkohoolseid jooke, siis võib sellest järeldada, et ?keegi kuskil? ikka kontrollib-jälgib, kuhu ja mis sisuga slõuganid üles riputatakse.
Või ikkagi ei kontrolli? Kaldun uskuma viimast, nähes, milliseks on muutunud meie avalik linnaruum, mille osas linnakodanikul puudub igasugune võimalus oma sõna sekka öelda. Minult kui linnakodanikult ei küsi keegi, kas ma tahan bussi oodates vaadata bikiinides kirjanikuneidist (uh, pealegi on see veel esteetiliselt kole reklaam!) või liikuda linnas, saadetuna kutsetest eelmängule, orgasmile jms. Teatavasti on linnal ja majaomanikel kohustus linnatänavad puhtad hoida, aga vaimselt ja esteetiliselt risustatud avalikust linnaruumist ei näi hoolivat keegi. Tegelikult tuleks tervele mõistusele kutsuda neid, kes reklaamipindu müüvad-ostavad (rääkimata reklaamifirmadest), ehk siis mõtlema selle üle, kus, kuidas ja mida reklaamida. Võiks isegi enesemüüjate huvi olla, milline sõnum potentsiaalsele tarbijale saadetakse. Kui see on agressiivne, rumal, esteetiliselt mage, siis võib reklaam saavutada vastupidise efekti ja suur raha on tuulde lennutatud (markantne näide Res Publica valimiskampaania). Või nagu anub kolmapäevases Postimehes Sepo Seeman: ?Andke mulle pisut ruumi elada ja hingata ning ise oma telefonid, lennukid, naised ja ajakirjad valida.?
Omaette küsimus on hoopis see, kas Cosmopolitan oma seksinippide maaletoomisega mitte lahtisest uksest sisse ei torma: nn seksirevolutsiooni on Eesti juba rohkem kui kümmekonna aasta eest läbi teinud. Või peitub Cosmopolitani avangardsus selles, et pakkuda orgasmiõpetust juba esimese klassi põnnidele?