Maailm on kaos, on öelnud Vladimir Nabokov. Just kaosele ütleb „läks!“ kirjanik, rajades maailma, mis lööb sädemeid ja kus sünnivad uued seosed.¹ Kaos võib teoses esineda nii fantaasiana kui ka päriselt aset leidnud sündmuste esteetilise ülendusena, rääkimata kaosest autori enda elus. Taani kirjanik Tove Ditlevsen, kelle memuaaride halastamatult kiire sündmustikuga on raske sammu pidada, on andekas omaelulise materjali kirjandusse punuja. Ja materjalist tal juba puudu ei tulnud.

1917. aastal Kopenhaagenis sündinud Ditlevseni mälestusteraamat „Kopenhaageni triloogia“ ilmus kolme eraldi teosena aastatel 1967–1971. Niisiis on teos kirjutatud 50. eluaastate tagasi­vaatepeeglist. Selle autor on naine, kes, pärinedes totaalsest vaesusest, lõi misogüünses ühiskonnas kirjanikuna ometi läbi. Triloogia viimane osa „Sõltuvus“ lõpeb 1951. aastal, kui Ditlevsen on 34aastane, läbinud pooleaastase võõrutus­ravi ning abiellunud oma neljanda abikaasa Victor Andreaseniga.

„Kopenhaageni triloogia“ ei tõmba lugejat oma kombitsaisse mitte kui „kuidas keegi kuulsaks sai“ stiilis edulugu, vaid autori julge ja jultunud avameelsusega. Ditlevsen kirjutab külma närviga, kohkumata ühegi šokeeriva fakti ees. Soovimatud lapsed kaotatakse, sünnitatud lapsed hüljatakse teenijanna hoolde. Soovimatud abikaasad jäetakse uut ja paremat kohates päevapealt maha, nad kaovad mugavalt unustusse, teisele poole autori elu aiamüüri. Teose lummav ja voolav stiil paneb aeg-ajalt unustama, et tegemist on memuaaridega: autoril on luba kirjutada egoistlikult ja läbipaistvalt, tal on õigus reeta ka iseend. Ditlevseni raamat on kui puu, mis sirgub kolmest üksteise ümber väänlevast elulõngast: lapsepõlv ja suhted emaga, noorus ja suhteintriigid, kirjutamine ja tõus kõrgklassi. Selle elupuu ümber väänleb lämmatav uimastisõltuvus, millest on võimatu vabaneda.

Mälestuste esimese köite „Lapsepõlv“ avalause määrab kogu teose tooni: „Hommikus oli veel lootust“ (lk 9) – optimism ja hukatus käsikäes. Ditlevseni lapsepõlv möödus vaesuses, neljaliikmeline pere (ema, isa, vanem vend, Tove) elas isa töötu abirahast. Tüdruk õppis juba varakult oma siseilma teiste eest varjama: „Ma olengi selline kaval laps, kelle mask on rumalus, ja ma hoolitsen selle eest, et keegi seda mul eest ei rebiks. Ma jätan suu veidi lahti ja pilgu tühjaks, otsekui vaataksin õhku. Kui mu sisemus laulma hakkab, olen eriti ettevaatlik, et mu maski auke ei tekiks“ (lk 28). Ta võttis üle oma ema pragmaatilise kaitserefleksi: „Veider, kuidas mu ema kunagi aru ei saa, kui ma valetan. See-eest ei usu ta kunagi tõde“ (lk 54). Ka nelikümmend aastat hiljem mäletab kirjanik eredalt oma lapsepõlve ängistavat soovi täiskasvanuks saada, kammitsevast nooruseast väljuda ning iseseisvalt elada. See väike tüdruk kirjutas salmikusse luuletusi ja unistas tõelisest armumisest. Ning tõdes, et lapsepõlv on „pikk ja kitsas nagu kirst ja sellest ei pääse omal jõul välja“ (lk 27).

Täiskasvanuks saab lõplikult siis, kui sureb meie sisemine laps. Tove Ditlevseni noorus möödub aga lapseliku teadmatuse tähe all: selle Põhjanaelaks on eeskätt juhused, mis on kõik üht- või teistpidi seotud meestega. Tove kohtub oma raamatu esimese intellektuaalist tegelase, härra Krogh’ga, tänu sellele, et vanahärra üritab võrgutada tema sõbrannat. Ajakirja Metsik Nisu, kus ilmub Tove esimene luuletus, leiab ta juhusliku peovestluse käigus, kui üks vast kohatud noormees toimetaja Viggo F. Mølleri nime ja aadressi salvrätikule kritseldab. Keskealisest toimetajast saab vaevu teismeeast väljas Ditlevseni esimene abikaasa. Mees avab talle ukse kultuurimaailma, tutvustab teda „kuulsustega“ ning aitab avaldada ta esimese luulekogu ja romaani. Kui Tove kahe aasta pärast armukese leiab, jätab ta abikaasa kõhklematult maha ja kolib tolle kinni makstud pansionaati, kuniks armuke omakorda tema maha jätab. Peagi kohtab Tove Ebbet, kellest saab tema järgmine abikaasa ning kellega tal sünnib tütar Helle. Noori ühendab huvi kirjanduse vastu ning abieluidüll võiks kestma jäädagi, kui ei leiaks aset järjekordne elu segi paiskav juhus. „Tulevik on koletis, hiigelsuur koloss, mis mulle peagi kaela langeb ja mu purustab,“ mõtleb noor Tove, justkui aimates ees ootavat kuristikku (lk 70).

Ditlevsen kohtab ühel peol arsti­tudengist Carli, magab temaga sel­samal ööl ning jääb rasedaks. Mees lubab abordiga aidata ning ütleb justkui muuseas, et sooviks temaga abielluda. „Kuid mul juba on suurepärane mees .. ja väga armas laps, nii et see peab ootama,“ vastab Ditlevsen (lk 268). Ta läheb siiski Carli juurde, aborti tegema. „Sul on head veenid, ütleb ta. Siis torkab ta süstla veeni ja kui vedelik mu kätte kaob, levib mu kehas pühalik tunne, mida ma pole varem kogenud. Tuba avardub säravaks saaliks ja ma tunnen end lõõgastunu, rammestunu ja õnnelikumana kui kunagi varem“ (lk 270). Õndsusest toibudes on suurepärane abikaasa ja laps ununenud, Ditlevseni süda kuulub valuvaigistina süstitud petidiinile. „„Kui ma tagasi tulen,“ küsin aeglaselt, „kas sa saad mulle siis sama süsti teha?“ Ta pahvatab naerma ja hõõrub oma esiletungivat lõuga. „Noh,“ ütleb ta, „kui see sulle nii hea tundus … Sinust pole nagunii narkomaaniks asja.““ Järgmise mehe toimimismehhanism on lahti muugitud, temast saab järgmine hüpiknukk Ditlevseni nööre tõmbava sireda käe all. „„Ma tahaks sinuga abielluda,“ ütlen ma. Ja silitan ta pehmeid hõredaid juukseid.“ Äsja narko-trip’i kogenud naisel on peas vaid üks mõte: „seda taas kogeda – ja mul on Ebbest ja kõigist teistest peale Carli ükskõik“ (lk 271).

Ditlevseni kirjeldus uimastisõltuvusse langemisest on raputavalt avameelne. Uimastid pole lihtsasti kättesaadavad vaid arstile, vaid ka kirjanikule, kes ise endale retsepte kirjutab ja teenijannaga vaheldumisi apteegist tablette toob. Vajadus meelemürkide ja reaalsuse unustamise järele ühe kasvab, samuti selleks vajalik uimastidoos. Nooruses oli Ditlevsen toatüdrukuna teeninud 40 krooni kuus, kuid kümne aasta pärast küündis tema apteegiarve kuus mitme tuhande kroonini (lk 294). Tema populaarsus kirjanikuna oli teinud temast perekonna leivateenija, ent tema pistis märkimisväärse osa elatisest valge pulbri kujul sõna otseses mõttes nahka ja selle alla veenidesse. Autor kirjeldab oma uimastisõltuvust realistlikult, süüdistamata oma arstist abikaasat ja teisi osalisi. See oleks silmakirjalik naiselt, kes on teadlik omaenda andest inimestega manipuleerida. Juba lapsepõlvest saadik oli ta ümbritsevat maailma umbusaldanud, saanud loota vaid iseendale. Ja ainult ta ise sai end ka sõltuvuse vesiliivast välja tirida: ta helistas oma psühholoogile, kes laskis ta kohe võõrutusravisse viia. Mis sai Carlist? Kes teab. Ditlevsen ei näinud seda meest enam kunagi; võimalik, et Carl kaotas oma arsti­litsentsi. Autor ei näita üles vähimatki huvi ega kaastunnet mehe saatuse vastu.

On omamoodi paradoksaalne, et iseseisva naise minapildile vaatamata juhindus Ditlevsen kogu elu juhustest ja meestest, keda kohtas. Peagi pärast võõrutusravi leiab ta järgmise huviobjekti. See on armumine esimesest silma­pilgust – romantiline eluhetk, mida ta on kogu elu oodanud ja võimatuks pidanud. Tove Ditlevseni ja Victor Andreaseni kohtumispäeva dialoog paneb muigama ja õlgu kehitama: „„Olen sinusse meeletult armunud,“ ütlen õnnelikult, kui me jälle minu voodis lebame. „Kas sa saad siia terveks ööks jääda?“ – „Jah, terveks eluks,“ ütleb ta ja naeratab oma silmipimestavate hammastega. „Aga sinu naine?“ küsin ma. „Meie poolt on armastuse õigus,“ ütleb ta. „See õigus,“ ütlen ma, „annab meile loa teistele haiget teha““ (lk 318).

Võimalik, et täielik armumine ongi ainuvõimalik päästerõngas, mis Ditlevseni uuesti sõltuvusse langemisest päästab. Kui Victor avastab, et naine on ära rääkinud valvearste, kes teevad teeseldud valu vastu morfiinisüste, esitab ta ultimaatumi. „Kuid paar ööd hiljem, kui valvearst oli süstalt välja tõmbamas, astus Victor korraga tuppa. „Kurat, mis siin toimub!“ hüüdis ta ehmunud arstile raevunult. „Tal pole midagi viga, tee, et sa siit kaod, ja ära enam kunagi siia oma jalga tõsta!“ Kui arst läinud oli, võttis ta mu õlgadest kinni sedavõrd tugevalt, et see tegi haiget. „Sa saatana sigudik,“ sisistas ta, „kui sa seda kasvõi üks kord veel teed, jätan ma su silmapilk maha“ (lk 322). Need laused on raamatu kauneimad ja mõjusaimad. Neljandast abikaasast saab esimene mees, kellele Ditlevsen allub. Paar kolib arsti soovitusel maale, kus uimastid on kättesaamatud, mälestusteraamat lõpeb õnnelikul noodil. Armastus päästab maailma, kuid kaos jääb alati selle serval ähvardavalt virvendama. Ditlevsen jäi Victor Andreaseniga kokku 18 aastaks; kolm aastat pärast lahutust, 58aastasena, tegi kirjanik enesetapu.

„Kopenhaageni triloogia“ viimane osa „Sõltuvus“ põhjustas ilmudes skandaali, kuid seal kujutatud allüür šokeerib ka tänapäeva lugejat. Teos on mõjult lähedasem psühholoogilisele trillerile kui memuaaridele, tõmmates lugeja vastu­pandamatusse haardesse. Ditlevsen mõjub inimestele enda ümber võrgutavalt ja hävitavalt. Ainus, kes teda haavata suudab, on ta ise, ning see hävitustöö on tõhusaim ja halastamatuim.

„Kopenhaageni triloogias“ leidub mitmeid paralleele hiljuti eesti keeles ilmunud prantsuse kirjaniku Annie Ernaux’ auto-sotsiobiograafiliste teostega. Samuti paigutub Ditlevseni oopus omaeluloolise ilukirjanduse riiulile koos eesti kirjanike Viivi Luige ja Lilli Prometi teostega – piir tõelisuse ja fiktsiooni vahel hägustub, täpne eraldusjoon jääb lugeja mõistatada. Õnneks või kahjuks näivad Eesti suuremad kirjastused lähtuvat Euroopa kirjanike tõlkevalikus angloameerika kirjandusruumi eeskujust. Nii Ernaux’ kui ka Ditlevseni teosed avastasid ingliskeelsed lugejad juba mõned aastad tagasi, nende teoste eestindamine sai tõuke küllap üleilmse menu tõttu. „Kopenhaageni triloogia“ tõlge, mis on ühtlasi esimene Ditlevseni teoste tõlge inglise keelde, oli USAs 2021. aastal kümne enim loetud tõlkeraamatu seas. 2021. aasta lõpus ilmus inglise keeles ka tema suure­pärane skisofreeniat kirjeldav lühiromaan „The Faces“ ehk „Näod“² ning peagi järgnes novellikogu.³ Loodetavasti lisandub Ditlevseni teoste tõlkeid ka eesti keeles.

1 Vladimir Nabokov, Lectures on Literature. Picador, 1983, lk 2.

2 Tove Ditlevsen, The Faces. Penguin Classics, 2021.

3 Tove Ditlevsen, The Trouble with Happiness: And Other Stories. Farrar, Straus & Giroux, 2022.