Kas saame valida, keda armastame? Ingo Niermann ütleb raamatus (ja raamatuga) „Lahendus 257. Täiuslik armastus“ („Solution 257: Complete Love“) – jah! Kas armastus ei pidanud siiski pime olema? Kas ei ole see üks noist vähestest asjadest, mis „lihtsalt juhtuvad“ meiega, täitsa ette kavatsemata ja spontaanselt? Ning kas ei olegi spontaansus selle fenomeni kõige kütkestavam osa? Et järsku – põmm! – lihtsalt tunneme justkui põhjendamatut leebust, iha ja vajadust mõne inimese järele?

Romaan kirjeldab nn ablebody-aktiviste, kes uurivad seksi ja seksuaalsuse õiglasemat ja nõudlusele orienteeritud ümberjaotamise-jagamise võimalusi. Nad on hõivanud Berliini keskväljaku Alexanderplatzi, kus korraldavad arutelusid, peavad kõnesid, püüdes luua seal intiimseid suhteid just nende inimestega, kelle vastu nad seksuaalset tõmmet ei tunne. Kompletistidele ei ole armastus pime, vaid küsimus on pigem selles, kas saab armastada pimedat (poliitkorrektselt: vaegnägijat). Aga ratastoolis liikujat? Või neid, keda sildistatakse suurema või väiksema intellektipuudega inimesteks? Kas seks saab olla heategevus? Kas armastus saab olla armuand? Või on intiimsuse jagamine hoopis teatud liiki filantroopia: „Kehad, kes ei suuda varjata oma vastastikust sõltuvust, vajadusi ja lekkimist, aga ka teised, on ajalooliselt pidanud silmitsi seisma pikaajalise vägivalla, diskrimineerimise ja deseksualiseerimisega. Meditsiiniline ja psühholoogiline pilkamine objektistab, häbimärgistab ja patologiseerib meie kehakogemusi. Olen kindel, et puue ei ole kunagi täielikult ihaldusväärne enne, kui vastastikuse sõltuvuse ja hoole mõiste ei ole ümber mõtestatud ning nende hoolivate suhete vastastikune mõju aitab kaasa uutele viisidele, kuidas teistega maailmas olla“ (lk 203)? Seda räägib raamatus Loree Erickson. Ta on seksiaktivist Torontost ja tema tegelase repliigid põhinevad tema kõnedel.

Raamatus küsitakse, kuidas oleks elada ühiskonnas, kus on normaalne teist inimest tualetipoti peale (ja sealt ära) aidata? Kuidas oleks armastada ühiskonnas, kus on normaalne võõraid poti peale (ja sealt ära) aidata?

Mulle meeldib, et see raamat ei paku lihtsalt nn samastumist kui peamist strateegiat uue maailma edendamiseks ja loomiseks. Teatud mõttes kirjeldaksin Niermanni lähenemist kiindumisest hoidumisena. Võib-olla väljendab seda kõige paremini prantsuse filosoofi Vinciane Despret’ mõte, kui ta ütleb: „Subjekt, kes tunneb empaatiat, jääb kogu toimingu ainsaks subjektiks. Teeseldes, et teine on „meid (empaatia kaudu) asustanud“ (või lokaalselt muundanud), empaatiat tundev subjekt tegelikult nii-öelda pelgalt „kükitab“ teises. Empaatia võimaldab meil rääkida sellest, kuidas on olla (sarnane) teisega, kuid ei tekita küsimust, mida tähendab olla teisega?“*

Hüperindividualiseeritud maailmas kogeb inimene end tihti sidusa, tervikliku ja ühtsena – atomistliku indiviidina. Jäikade piiride tõmbamine enda ja teise vahele on muidugi ka üks viise, kuidas võtta ühiskonnas kultuuriliselt väärtustatud positsioon. Kui tõmbame piire, siis tõmbame piirid ka ju sellele, milliseid inimesi ja kehasid oleme valmis tunnustama võrdsetena ning milliseid positsioneerime (meie suhtes) alaväärseks, puudulikuks, ohtlikuks ja ebanormaalseks. Niermann seob provokatiivselt näiteks Tinderit ja fašismi – svaipides teatud moodi „pakendatud“ inimesi/kehasid, muundub pikapeale ka meie iha tüüpiliseks ja kommodifitseeritavaks, rääkimata sellest, et lööme sedasi ka ise kaasa teatud ilufašismi taastootmises.

Mõned kehad aga ei saa vastastikust sõltuvust nii hästi varjata, kui suur(em) osa ühiskonnast, ometigi on sellel „enamusel“ nii mõndagi õppida noist nii otseses kui ka ülekantud mõttes lekkivatest kehadest. Sestap äkki võikski alustuseks kustutada oma Tinderi või Grinderi konto, lõpetada inimeste pidev jaotamine kategooriatesse, et kes on „pandav ja kes on panda“, tsiteerides Chalice’i. Või kui kohtinguäppe kustutada ei taha (sest marginaliseeritud gruppidel toimivad need ju kogukonna kokkutulemise kohana), siis proovigem vahelduseks svaipida tavapärasest teisiti ja minna kohtingule kellegagi, kellega muidu ei läheks. Kuidas oleks elada maailmas, kus armastatakse iga ja igasugust keha?

* Vinciane Despret, The Body We Care for: Figures of Anthropo-zoo-genesis. – Body and Society, kd 10, nr 2-3, juuni 2004, Sage Journals, lk 128.