Kui mõnes mälumängus vahelduseks lauljate ja seltskonnatähtede nimedele küsitaks ka Eesti ajaloo kuulsate kaevandustööliste nimesid, peaks kindlasti punkte saama kultuurilukku sügava jälje jätnud kirjameeste Jaan Krossi, Enn Sarve, Raimond Kaugveri jpt teadmise eest. Kaevurid-eesrindlased nad mõistagi ei olnud, vaid õigusteta isikud, sunnitöölised, orjad. Tippklassi mälumängur teaks lisada, et ajal, mil nimetatud maadlesid Vorkuta orjalaagrites musta kullaga (ja näljasurmaga), suutsid nende okupeeritud kodumaa põlevkivikaevandustes hoopis edukamalt pruuni kulla norme täita kaevur-stahhaanovlane sm Tšerenko ja puurija sm Vologžanin. Tubli töö eest said nood ka terviseparandusreisi Kislovodskisse, nagu raporteeris Kiviõli rajooni partei- ja täitevkomitee häälekandja, ajaleht Stahhaanovlik Töö (12. V 1953).

Samas lehes hoopleb Kiviõli kombinaadi kaevanduse kaevur Jevgeni Mihhejev. „Täidan oma päevanorme 150–175-protsendiliselt. Töö eest saan ka head tasu, millest piisab täielikult kõigi materiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldamiseks. Möödunud aastal ostsin endale sõiduauto „Pobeda“. Et kiiremini ehitada üles helge kommunistlik ühiskond, mitmekordistan oma jõupingutusi põlevkivitoodangu tõstmiseks.“

Loodusseadusi tundval Jaan Krossil oma kaevanduses sama optimistlikku vaadet ei olnud.

 

Peotäis sütt …

uut kliimat sa ei loo just –

aga põled – annad oma jao,

ja sust vabanenud kübe soojust

iial,

iial

ilma pealt ei kao.¹

 

Veel üks Vorkuta kaevur, mu vanaisa Helmut Tarand, teadis lisada:

 

Oli tundra pruun, must ta põhjas on       süsi.

Igal öösel tuleb ta nüüd ja küsib:

„Mehed, mis te teete sääl

      Eestimaaga?“

Ma magan. Ei vasta ei ega jaaga.²

 

Poeetide seisukohad ja küsimused kehtivad Ida-Virumaa töösturite ja arengu kavandajate kohta tänase päevani. Erinevalt suure sõja eelsest ja järgsest ajast ei korralda aga riigivõim koos ettevõtetega kirjanike ekskursioone kaevandus­rajooni ega telli neilt ülistusteoseid keskkonnakatastroofile. Kommunikatsioonirindel, kus praegu peetakse inimkonna, sealhulgas eestlaste väljasuremise või ellujäämise põhilahinguid, tegutsevad nüüd hoopis teistsugused inimesed, mäeasjanduse ülem-, mitte alamkiht.

Need on inimesed, kellel kaevandustesse harva asja on ja kes hingavad pealinna moodsates kontorites puhast mereõhku. Nad ei räägi mitte kunsti, vaid majanduse keeles, mis sest, et üleilmselt on ulmekirjanduse majandusteadusest hoopis parem ennustusvõime aastakümneid kinnitust leidnud. Nad teavad väga hästi, et valetavad, kuid usuvad, et strateegia, mille on oma äri kaitseks välja mõelnud maailma suurimad nafta- ja gaasikompaniid, töötab ka Eestis. Väidetavalt laenas ExxonMobil strateegia põhivõtted hätta sattunud tubakatööstuselt juba aastal 1981, kui firma oma salastatud uuring kinnitas fossiilkütuste äri vankumatut seost kliimamuutusega. Siis otsustati hakata üles ostma „oma“ teadlasi, kes külvaksid avalikkuse hulgas vähemasti kahtlust ja segadust ning teeksid kõik selleks, et majandusküsimusest ei saaks moraaliküsimust.³ Sellest faktist on neli aastat avalikult räägitud, kuid läinud sügisel ilmnes, et kütuseäri suur esiviisik on Pariisi kliimaleppe sõlmimise järel kulutanud üle miljardi dollari mainekujunduse kampaaniatele eesmärgiga kaaperdada kliimamuutuse põhinarratiiv ja näidata oma räpast äri alternatiivituna.⁴

Eestis ei pea põlevkivi roheliseks värvimiseks isegi raha kulutama, sest juhtumisi on valijad võimule aidanud koalitsioonivalitsuse, mille liikmete arusaamisse pole globaalsed kliima- ja keskkonnaküsimused veel jõudnud. Vastumeelselt lohisetakse küll Euroopas valdava mõtte ja teoga kaasa ning tehakse nii vähe ja nii hilja kui võimalik. Abiks on juba Euroopa Liiduga ühinemise eel laialt kasutatud võte põhjendada kõike vältimatut ja kasulikku, kuid esialgu ebamugavat „euronõuetega“. Selle jutu lahutamatuks muutunud komponent on tees, et kui nemad seal Brüsselis midagi nõuavad, siis maksku see ka kinni.

Esmaspäeval, 20. jaanuaril läkski paugutamiseks. Kõigepealt kuulutas Viru Keemia Grupi juht Ahti Asmann ELi pakutavad 125 miljonit eurot naeruväärseks kommirahaks.⁵ Eurovolinik Kadri Simson ruttas seepeale kinnitama, et seitsme aasta pärast saab raha veel. Majandusminister Taavi Aas rahustas tööstureid resoluutse väitega: „Teeme kohe selgeks, et sellist asja, nagu kiire „põxit“, ei tule“.⁶ Eesti Energia pressiesindaja Priit Luts aga demonstreeris, kui hästi on riigifirma peakontoris omandatud suurte välismaiste valve­valetajate retoorika. Põhiteesid avalikkuse eksitamiseks on järgmised:

• Eesti ei mõjuta Maa kliimat, sest meie kliimaeesmärgid on juba täidetud;
• Eesti ei mõjutaks kliimat niikuinii, sest riik on nii väike;
• Eesti ei saa põlevkivist loobuda, sest see oleks üle mõistuse kallis ja julgeolekule ohtlik;
• Eesti põlevkiviäri on globaalselt konkurentsivõimeline ja toob ühiskonnale miljardeid sisse;
• põlevkivitööstus on tegelikult roheline, uued tehnoloogiad keskkonnahoidlikud ja ohutud;
• vaid põlevkivitööstuse kasumiga kuni aastani 2050 saame üles ehitada taastuvenergia äri.

Kliimateadlikud rääkijad ja kirjutajad on neid valesid paljastanud aastaid, kuid viisakate inimeste häda räuskaval turuplatsil on alati see, et neid ei kuulda ega mõisteta. Verbaalne vastuhakk ahnusest aetud enesehävitusele on sama õilis kui sõjajärgne metsavendlus, kuid abi sellest on täpselt sama vähe kui punkrite püssimeestest Nõukogude okupatsiooni vastu. Järelikult peab taktikat muutma: silm silma, hammas hamba vastu. Nagu kirjutab Juhan Javoiš oma blogis: „Ei kõla üllalt, aga ilmselt pole ka pääsu: seks, surm ja raha tuleb valehäbita rakendada keskkonnakaitse kommunikatsiooni vankri ette“.

Teengi siin omalt poolt algust teadmises, et esitatu demagoogilisus ja seoste meelevaldsus on kergesti paljastatav, kuid miks peaks arvama, et minu valedel, mis jäävad igaveseks internetis paljunema, oleks põlevkiviäri omadest vähem elujõudu.

Esiteks, põlevkivi teeb mehed impotentseks. Tallinnas sünnib aastas 11,4 last tuhande elaniku kohta, Ida-Virumaal aga kõigest 7,6. Järelikult jääb igal aastal põlevkivirajoonis sündimata mitusada last ning ainus põhjus on põlevkivi otsene ja kaudne mõju sealsete meeste viljakusele. Ei ole vahet, kas põlevkivi ajada ahju või pressida õliks, soojätkamisele on mõju sama. Mehed, kellele seeme armas, tulge kohe põlevkivi lähedusest ära, et mitte saada sildistatud „Ida-Viru impotendiks“!

Teiseks, põlevkivi tapab. Tallinnas sureb aastas 10,4 inimest tuhande elaniku kohta, Ida-Virumaal aga 15,9. Järelikult sureb põlevkiviga kokkupuute tagajärjel Ida-Virumaal vähemasti iga kolmas surija ja kaudsemalt on ka ülejäänute surm põlevkiviga seotud. Põlevkivisurmade arv ületab seega Eestis liiklussurmade hulga 15 korda, kuid ometi ei näe me selle vastu igapäevast avalikku võitlust ja meediakampaaniat. Põlevkivi on tapvam kui rong ning seetõttu vääriks maakonna iga sissesõidutee suurt hoiatussilti „Hoidu põlevkivi eest!“ või „Ära roni, tapab!“.

Kolmandaks, põlevkivi laostab. Ida-Virumaal elab suhtelises vaesuses 32% elanikkonnast, Eestis keskmiselt 21,6% ja Harju maakonnas kõigest 16%. Mis muu kui majanduse vale struktuur ja suurim majandusharu ehk põlevkivitööstus saaks olla Ida-Virumaa vaesumise põhjus? Mis äri see on, mis inimesed ja perekonnad laostab? Põlevkivivaesus on asja õige nimi. Järelikult: mida suuremad on investeeringud põlevkivitööstusse, seda enam võtab piirkonnas maad ka vaesuse taud. Läinud kümnendi investeeringud on paisanud vaesusse kolmandiku Ida-Virumaa elanikest. Järelikult tähendab kava järgmisel kümnendil investeeringud kahekordistada, et perioodi lõpuks virelevad suhtelises vaesuses absoluutselt kõik Ida-Virumaa elanikud … kui nad veel ära surnud ei ole.

Mina ei pea oma väiteid akadeemiliste uuringutega tõestama, sünd ja surm on lihtsad ja kõigutamatud faktid. Kui töösturid tahavad tõestada vastupidist, seda, et vähene sündimus, kehv tervis, vaesus ja enneaegne surm ei ole Ida-Virumaal põlevkiviga seotud ega selle põhjustatud, on nad samas seisus nagu kliimateadlased võitluses populistide ja lapikmaalaste vastu. Teaduslik tõestuskäik on keeruline, hõlmamatu ja kõigutatav – eks püüdke sellega lihtsat lugu ümber lükata.

1 Jaan Kross, Söerikastaja. Eesti Riiklik Kirjastus 1958, lk 117.

2 Helmut Tarand, Ürglohutus. EKSA 2011, lk 205.

3 Sellest lähemalt Juhan Javoiš, Keskkonnaprobleemide kolm vaala. Kuidas kommunikeerida kommunikeerimatut? Blogi juhanjavois.blogspot.com

4 Kütusehiidude tegelik kava kliimamuutuse teemal (Big Oil’s Real Agenda on Climate Change). influencemap.org

5 Ahti Asmann, Kas Eesti on valmis loobuma põlevkivist? – Postimees 20. I 2020.

6 Kiiret põxitit ei tule. – err.ee, 20. I 2020.