Sisekaitseakadeemia ja Tartu ülikooli Narva kolledži õppe- ja majutushoone. Arhitektid Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Mihkel Meriste, Gert Guriev, Siim Tiisvelt, Pirko Võmma (3+1 Arhitektid), maastikuarhitektid Edgar Kaare, Priit Paalo, Laura Männamaa (Tajuruum), sisearhitektid Mari Põld, Kadi Karmann, Ahti Grünberg, Tõnis Kalve (T43 Sisearhitektid). Arhitektuurivõistlus toimus 2017. aastal, hoone avati 2020. aasta oktoobris.
Alustuseks tuleb selgitada selle loo pealkirjas peituvat nalja. Nimelt on põhinenud šokolaadi Twix viimaste aastate turunduskampaania kahe šokolaadipulga võrdlemisel. Kuigi mõlemad on pakendis ühesugused, üritavad reklaamiklippide tegelased ikka ja jälle välja selgitada, kumb on parem. Kuigi absurdi on praegu igaühe elus, poliitikas ja ühiskonnas juba liigagi palju, köidab see lollitamine tähelepanu siiani.
2017. aastast peale on Twix olnud aga narvalastele midagi palju rohkemat kui maiustus. „Twix“ on nimelt ka projekt, mille arhitektuuribüroo 3+1 esitas kolm aastat tagasi sisekaitseakadeemia tulevase Narva õppehoone arhitektuurivõistlusele. Žürii valis 14 projekti hulgast välja just „Twixi“. Puidust õhuline piimašokolaadi värvi hoone (toon seostub Skandinaavia stiiliga, mida on moodsates mööblikauplustes näha liiga palju) koosneb kahest paralleelsest osast, mida ühendab aatrium. Neist kahest šokolaadipulgast arhitektid unistasidki.
Aga nüüd, 2020 aastal, jalutades mööda majast aadressil Paul Kerese 14, ei meenuta pealkirjamängu enam miski. Hoone näib olevat raskem, väiksem ja rohkem maadligi, kui arhitektuuri kontseptsioon ette nägi. Narva kesklinna oleks nagu maandunud mingi liiga oranž rööptahukas, mis meenutab väliselt Stanley Kubricku filmis „2001. Kosmoseodüsseia“ nähtud monoliiti. Aga kus on teine šokolaadipulk? Et aru saada, mida on tahetud kahe ühes n-ö pakendis hoonega saavutada, tuleb sinna sisse astuda, soovitatavalt koos ekskursioonijuhiga. Tuleb möönda, et selles hoones tunned end pidevalt ebamugavalt, sest oleksid nagu sattunud võõrasse seltskonda ega saa siseringi naljadest aru. Ja hoone Twix ongi täpselt selline siseringi nali.
Hoone tekkimise lugu on üsna pikk. Tuletan meelde, et eelmise valitsuse (kas mäletate veel sellist?) koalitsioonilepingus oli punkt, mis nägi ette kogu sisekaitseakadeemia üleviimise piirilinna Narva. Manifestid resoluutsetest sammudest regionaalpoliitikas, Ida-Virumaa päästmisest ja plaanidest teha selle omanäolise piirkonna jaoks mingi eraldi strateegia on olnud kõigi viimaste valitsuste fetiš. Kõik plaanid on aga kokku kuivanud, kui on tulnud sõnadelt tegudele üle minna. Kui troojalased oleksid olnud sama otsusekindlad nagu sisekaitseakadeemia Tallinna jäämise kaitsjad, oleks Homerose „Iliasel“ olnud hoopis teistsugune lõpp. Akadeemia jäi Tallinna, kuid Narva lubati ehitada täisväärtuslik kolledž. Hiljem veel midagi. Lõpuks saime tüütult pika nimetusega maja: sisekaitseakadeemia ning Tartu ülikooli Narva kolledži (TÜNK) õppe- ja majutushoone. Kui Eestis kasutataks mõõdutundetult lühendeid (erilise sadismiga leiutavad neid näiteks meie idanaabri ametnikud), siis tuleks narvalastel leppida sellega, et nende ellu on tulnud SKATÜNKÜÕMH. Aga kas teate, kuidas kohalikud elanikud ise seda maja nimetavad? Mitte kuidagi.
Üht nimetust rahvasuus ei kohta. Akadeemia? Ei, see on ju Tallinnas. Kolledž? Meil juba on TÜNK. Praktikabaas? Liiga imelik maja puhul, kus inimesed sees elavad. Siseministeeriumi ühiselamu? Aga selle elanikud on ju kadetid, üliõpilased, samuti politsei- ja piirivalveameti lähetatud ametnikud. Seni saame läbi kompromissidega, kuid kardan, et SKATÜNKÜÕMHist saab Narva kõnepruugis lihtsalt „ühikas“. Ilus, uuenduslik, ultramoodne, kuid ikkagi ühikas, tõenäoliselt kõige kallim kogu Eestis.
Ärge arvake, et mulle see hoone ei meeldi või et see on halb maja. Vastupidi, see on suurepärane: meie riigi suurim puitehitis, ligi 10 000 ruutmeetrit, tänapäevane ja loodussõbralik tehnoloogia. See passiivmaja võib toota soojust ja energiat rohkem, kui tarbib, ning sobitub arhitektuuri poolest linnaossa ideaalselt, mängides samas rütmis ümberkaudsete hoonetega. Narva linnaruumi tõi see suure investeeringu: ehitamisele kulus maksumaksjate taskust 15 miljonit eurot. See hoone on linnaosa ümber kujundanud, muutnud selle tihedamaks ja linnalikumaks. Majaesises väljakus on orgaaniliselt ühendatud militaarplatsi ja nüüdisaegse linnakeskkonna parimad jooned. Aga maastikukujundus? Ah, see on ju inimkätega loodud ime: roheline amfiteater ja Semiramise aiad Tajuruumi maastikuarhitektidelt! Sisearhitektuuris on büroo T43 järginud lakoonilise interjööridisaini parimaid maailmatrende. Siseruum on universaalne, sobib akadeemiliseks tegevuseks ja pakub ühtaegu kodust mugavust. Esimese korruse bassein – üks kogu hoone pärl – on lausa esmaklassilise tehnolahendusega. Ja muidugi siseõu, mis seob kõiki korruseid ja tasandeid, voolab ja laveerib suure ja söödamatu Twixi vasak- ja parempoolse šokolaadipulga vahel. Seesugune tänav tekitab hämmeldust ning ajab kohati segi mõisted „sees“ ja „väljas“ – teeb hoonest väikese linna linnas. Maja võib näha, tunnetada ja tundma õppida ikka ainult siis, kui viibida seal sees, selle süsteemis. Aga kuidas on välisega?
Uus ja ebatavaline arhitektuur tekitab alati tormilise vastukaja: puhkeb skandaale ja kohtab proteste. Midagi niisugust pole seekord aga kuulda olnud. Täitmata lubadused tuua kogu sisekaitseakadeemia Narva neelasid linnaelanikud alla ja unustasid varsti. Näib, et kõigest pooleteise aastaga kerkinud uuest hoonest on saanud tänava lahutamatu osa.
Üht kohalikku elanikku on siiski häirinud värvitoonid: oranž ja must sellel piklikul objektil tuletavad talle meelde Georgi linti. „Kas ei ole siin tegemist Kremli käega?“ küsis ta. Narvalased vaid muigasid ja kehitasid õlgu.
Kui pandi paika Oliver Soometsa sümboolne skulptuur „Otium reficit vires“, mis kujutab endast tohutut betoonpatja, vaibusid katsed selle üle ironiseerida ja möödalaskmisi otsida peagi. Narvas on vähe tänapäevaseid arhitektuuri väikevorme, enamasti seisvad ja istuvad inimesed, isegi mõni nende kehaosa. „Meile nagu meeldiks,“ arvasid narvalased ning lisasid selle pildistamiskohtade hulka. Seda kasutatakse ka orientiirina: öeldaksegi „maja padja kõrval“, kui jutuks aadressil Paul Kerese 14 paiknev hoone.
Kauaoodatud ja -lubatud bassein pidi andma kohalikele elanikele võimaluse ujuda XXI sajandil. Seda ei saa siiski siiani teha, sest Riigi Kinnisvara otsib teenuse operaatorit ja lubab avada basseini alles tuleval aastal. „Nagu alati,“ pilgutab narvalane silma.
Maja pidi Narvas muu hulgas lahendama tänapäevaste ühiselamute puudumise mure. Kui politsei- ja piirivalveameti töötajad hakkavad lõpuks elama tänapäevastes tingimustes, siis Tartu ülikooli Narva kolledži üliõpilased vaatavad hindu ja võtavad kalkulaatori pihku. On ju saanud siiani selle raha eest üürida koos paari sõbraga linnas suure korteri. Siiski, kuna kolledži vana ühiselamu pandi kinni, on tudengid juba ammu kahmanud ära kõik taskukohased üüripinnad nii Narvas kui ka naaberlinnades.
2. oktoobril, kui lõigati pidulikult linte ja heisati lippe, olid pandeemia tõttu tagasihoidlikule üritusele kohale tulnud tuntud riigimehed ja ülikoolide juhid. Ei olnud seal aga ühtki Narva võimuesindajat. „Kas neid ei kutsutud või nad lihtsalt ignoreerivad sündmust?“ mõtisklesid kohalolijad Eesti suuruselt kolmandasse linna riikliku asutuse ilmumisega seoses.
Muuseas, Nõukogude ajal kandis Paul Kerese tänav hoopis Eesti Töörahva Kommuuni ühe liidri Jaan Anvelti nime. Hoone projekti üks isasid on aga tema lapselaps Andres Anvelt, selle algatamise aegne siseminister. Niisugusele müstilisele ajaloolisele sidemele isegi ei vihjatud.
Mida SKATÜNKÜÕMH Narvale tähendab? Inimene on alati midagi rohkemat kui liha ja veri. Õhtusöök sõprade seltsis on alati midagi rohkemat kui leib ja vein. Hoone peab kujutama endast rohkemat kui seinad, katus ja elanike kasutuses sisefunktsioonid. Mida on kõnealune maja linlastele andnud? Mahajäetud staadion, kus naabermajade elanikud oma koeri jalutamas käisid, on ju kadunud. Tõele au andes pean ütlema, et sisekaitseakadeemia Narva hoone on veel väga värske, avati ju alles oktoobri algul, aga me hoiame sellel silma peal.
Nagu loodab projektijuht ja Narva omaaegne peaarhitekt Peeter Tambu, näitab see puitehitis narvalastele, et puit on vastupidav ja linna sobiv ehitusmaterjal. Tema sõnul on kohalikud elanikud suhtunud puitu umbusaldusega ja püüdnud seda alati kinni katta. Nüüd võib aga Narva ehitusmood võib-olla muutuda.
Igal aastal hakkab piirilinnas praktikal käima umbes kolmsada kadetti. Meie multikultuuriline ühiskond loodab, et Narvas kogetu suurendab tolerantsust ja sallivust, murendab Kirde-Eestit puudutavaid stereotüüpe ning mõjub vastastikusele lõimumisele hästi.
Projekteerijad ja arhitektid loodavad, et maastikukujundusest, rohelisest amfiteatrist, saab murdeline rollimudel, mis muudab kohalike hoonestajate ettekujutust ja laiendab vaatevälja. Nüüd on ju selgelt näha, et tasane muru ja kaunilt pügatud puud-põõsad ei ole maastikudisaini tippsaavutus.
Naabermajade akendest avaneb nüüd vaade silmapaistvale ja kvaliteetsele nüüdisarhitektuurile. Selle linnaosa kinnisvarahind tõuseb. Kui lammutatakse Tartu ülikooli Narva kolledži vana ühiselamu, tõuseb aga kogu oma ilus linlaste ette nurgake Uus-Narvat. Ja igaüks, kes sealt läbi sõidab või jalutab, saab hetkeks tunda, et ei viibi hallide hruštšovkade linnas. Tegelikult on see hoone lihtsalt ilus, vaimustav, tehnoloogiline ja orgaaniline. Kas sellest on siis vähe?
Õnneks tahame alati midagi enamat. Loodame, et sisekaitseakadeemia saatkonna mõju linnakeskkonnale kasvab. Praegu on siiski paljudele küsimustele veel liiga palju eitavaid vastuseid. Kas see maja kujuneb linlastele sama avatuks ja kultuuriliselt oluliseks nagu Tartu ülikooli Narva kolledž? Vaevalt küll. Kas sellest saab kauaoodatud päästik, mis vallandab piirkonnas tänapäevaste ja kvaliteetsete hoonete ehitamise buumi? Selleks eeldusi ei ole. Kas sellest saab dominant Narva mentaalsel maastikul? Vähe tõenäoline.
Ainult üht võib vähimagi kahtluseta väita: põrandast laeni silmatorkavalt ereda punase värviga kaetud pesemisruumide disain tuletab väga meelde nudes’i ja dickpics’i autoreid ühisvõrkudes, kas siis Tiktokis, Instagramis või Tinderis.
Tõlkinud Mait Eelrand