Viimastel kuudel Nursipalu ümber toimuv on pannud mõtlema kodust, koduse koha piiridest. Ja see teeb Valdur Mikita möödunud kevadsuvel ilmunud „Mõtteränduri“ päevakohaseks lugemiseks. Harjutusväljaku laiendamise vajalikkuse eest kõnelejad on üles kutsunud piire üksjagu hoogsalt nihutama: ärgu peetagu koduks vaid maja ja krunti, kodu on Euroopa, kodu on demokraatlik maailm. Omal moel nihutab koduse koha piire ka Mikita. Seejuures on peaaegu vaibunud Eesti looduse kannatusaastate sünge karje kaja ning autor on tagasi eeskätt südamesoojendaja ja idülli teemal improviseerijana.

„Mõtterändur“ kulgeb ka žanriliselt tuttavatel radadel. Varasemad diskussioonid selle üle, kas Mikita tekstid on pigem esseistika või ilukirjandus, on kohased nüüdki. Ja ka seekord õnnestub autoril lugejat veenda, et maailmas on asju, mida inimene ei saagi tundma üksnes teaduse või üksnes kunsti või üksnes talupojatarkuse toel. Näiteks see, mida Mikita nimetab Koduks. Õigupoolest sedastab ta juba teejuhatuses (lk 9), et ei hakka midagi seletama, vaid üksnes osutab. Tema lõpuni lahti kirjutamata osutused toimivad nagu üks suur kollaaž mõttepilte, millest igaühte lugeja sisse astuda võib. Just igaühte eraldi, sest raamatu ühe jutiga läbilugemine ei tööta eriti hästi: mõttekäigud on hüplikud ning järgnevast saab pealegi aru ka eelnevat täpselt mäletamata. Seetõttu sobib „Mõtterändur“ mu meelest ideaalselt näiteks maakodu kempsu. Valdav osa tekstist on päikesekujutistega lühikesteks paladeks liigendatud, pakkudes ideaalse võimaluse teha päevatoimetuste vahele ihuliste pauside kõrval ka vaimseid retki. Need annavad argisele ühe mõõtme juurde, kohati pühitseva, kohati vaimukalt mängitseva, kohati müstifitseeriva. Eriti kui uks lahti jätta – vaatad lihtsalt koduõue või metsatukka, loed jupi Mikitat ja tajud, kuidas seesama vaade vahepealse minutiga hoopis millekski muuks, millekski enamaks on muundunud.

Ja nii ongi, et taipamiseks ei tarvitse kaugele rännata. Kodu on täiesti piisav. Aga mis kodu või isegi Kodu on ja kus ta asub? Mikita kirjeldab seda kui kohta, „kuhu meeletu kiirusega pöörlevas maailmas tagasi tulla“ (lk 35). Asupaiga küsimus on aga hoopis mitmekihilisem. Minul tekkis lugedes tunne, et Kodu on korraga kehas, maastikus ja kosmoses ning Kodus sulavad need kolm pealegi veel ühte.

Kodu on kehas, sest tolle pead­pööritava maailma tekitatavatest kannatustest, s.o eeskätt ülemäärasest stressist, vabanemiseks tuleks meil Mikita retsepti kohaselt lihtsalt tunnistada, et oleme oma põhiolemuselt ikkagi troopika­ahvid, kes vajavad sooja, värsket toitu ja vabas õhus liikumist (lk 77). Igapäevaseid valikuid ja väärtusotsuseid tuleks seega teha rohkem kehalisusest lähtuvalt ehk „koputada oma keha uksele“ (lk 74) sagedamini. Just selle taga peituvat vastused elu suurtele küsimustele. Eestlastena oleme muidugi taas eelisseisus, sest meile on veel loomuomane Kodu tõhus toestus, nagu metsas kõndimine, saunaskäimine ja puu­lõhkumine. See võimaldab ehk ka paremini aduda autori osutusi tarkuse kehalisusele. Mikita vahendab selliseid mõtteid talle omase lustliku intelligentsusega, ilma et need mõjuks õilsa metslase ülistamise või mõne esoteerilise väelaagri reklaamtekstina. Keha kohanemist urbaniseeruva ja tehnoloogiakeskse maailmaga jälgib ta küll pigem kahetsuse kui huviga, mis on sisaldunud ta varasemates osutustes eestlastele kui rahvale, kes mängleva kergusega looduslähedast ja virtuaalset lõimivad (ühes käes Skype, teises seenenuga, ühel päeval kaevavad sauna taga tiiki, teisel veebis krüptovaluutat jne).

Teiseks on Kodu muidugi ka kojalähedases maastikus, kus jändrike õunapuude aed, sammaldunud aiavärav ja selle taga turvaline metsatukk. Maastikega seotud paigamälu, millele tuginebki tema etnofuturistlik eestluse müüt, on Mikita pärisosa. See Kodu on üks koleilus koht, mis haagib korraga nii ürgse soomeugriliku paigapärimuse kui ka Nõukogude ajal tärganud ja koroona-aastatel taas õide puhkenud suvilakultuuriga. Ja kel päriselt maamaja ei ole, ei tarvitse veel Kodutu olla, sest elurikkad hingemaastikud on sünnijärgselt pärinud ju iga eesti inimene (lk 13). Nende maastike pinnalt viib soovi korral otsetee kolmandasse Kodusse – kosmosesse.

Pealkiri „Koduõu ja ilmaruum“ võib lugejale paari aasta tagusest Akadeemiast (2020, nr 11) tuttav olla, kuid „Mõtteränduri“ kaante vahel on teksti lühendatud ja tükati see teiste pealkirjade alla laiali pillutatud. Mikita kosmos on Kodu, kuhu sõidutab kohale ennem Hasso Krull kui Elon Musk. Ilmaruumi/universumi/taeva/maailmakõiksuse vahendustes peavad numbrid ja suuline pärimus, füüsika nobelistid ja esivanemate hinged omavahel dialoogi. Ning täpselt sama orgaaniliselt põimub see kosmos meie kehaga üheks tervikuks ehk paigaks, kuhu tagasi tulla.

Mütopoeetiliste ruumide sulatamine on muidugi tuttav juba Mikita varasematest teostest, ent „Mõtterändurit“ eristab neist mõnevõrra kompresseeritud vorm. Kaante vahelt leiab muu hulgas luulet, teese ja „eestlase läbikatsumise testi“ ning teksti põhiosa meenutab pigem aforismipõimikuid kui terviklikke esseesid. Teksti on miskipärast sisse jäänud ka kordusi, mis ehk veel toimetamist vajanuks (à la osutused Uku Masingu kurtmisele, et inimesed tegelevad muudkui halbade maailmade eest hoiatamisega, kuid häid uusi maailmu enam ei loodagi, lk 101 ja 159 jms). Rändur võibki ju mõnda paika korduvalt sattuda, kuid pisut häirivad kordused just seetõttu, et tervikus on tajuda taotlust öelda võimalikult lühidalt ja lihtsalt. Kohati – eestlust puudutavas – on see autoril ka õnnestunud ning seda ikka iseomases keeles ja keelemängudes, milles kõla on osutusest olulisemgi ja keel on ennem tunnetuse kui kommunikatsiooni funktsioonis. Seega ongi Mikita kodune koht lõpuks ikkagi ka keel.

Eestlase või soomeugrilase müüti „Mõtterändur“ uusi tahke niisiis ei lisa. Ja ehk pole enam vajagi. On selge, et oma lingvistikatriloogiaga tabas Mikita nullindatel väga täpselt ühiskondlikku närvi ja hakkas ise moevoolu kujundama. Mõneti tundub, et nüüdseks, mil isegi ameeriklastes on tärganud vaimustus eesti naiste köetud suitsusaunast, on aeg küps fookust nihutada ja laiendada. Peatükis „Metsmesilase tee“ kirjutab Mikita uue inimese müüdi ootusest. Kui õnnestuks soomeugrilase müüdiga samavõrra veenvaks ja sidusaks kujutluspildiks vormida osutused sellele, kuidas „inimteadvus on illu-tillu keeris kirju-mirju superteadvuse ookeanis“ (lk 168) ja kuidas mitte ainult täna eestlasena maal, vaid homme inimesena Maal elada! „Mõtteränduris“ visandatud inimkonna koduse koha (ko)evolutsioonilise perspektiivi võimalikud edasiarendused pakuvad igal juhul suurt huvi.