Sundown Entertainmenti „Lüpstud“, autor Simon Longman, tõlkija Katrin Hammer, lavastaja Vilja Nyholm-Palm, kunstnik Tiina Alver. Mängivad Mart Toome ja Mart Müürisepp. Esietendus 2. VIII Nabala mõisa aias.
Vahel on tore lahkuda teatrist, pea küsimusi täis. Huvitav on jääda kõlkuma kuhugi lavamaailma ja oma maailma vahele, kus keha liigub juba reaalajas, aga mõte veel pooleldi fiktsionaalses. Lavalt õhku tõusnud küsimärgid langevad elegantse provokatiivsusega mõtete järele, mis varem lõppesid peas punktiga. Siiski pole iga etenduse järelmaik nii magus: teinekord pendeldavad peas küsimused, millele võinuks oma tööga ammendava vastuse anda nii lavastaja, näitlejad kui ka kunstnik.
Vilja Nyholm-Palmi suvelavastuse „Lüpstud“ puhul vajab tagantjärele lahendamist vähemalt kolm sellist probleemipundart. Esimene puudutab materjalivalikut: miks oli siin ja praegu vaja lavale tuua just see tekst? Briti näitekirjaniku Simon Longmani „Lüpstud“ (ingl „Milked“) mõjub Eesti lavastuses tõtt-öelda võõramaiselt ega kipu eriti kõnetama, kui ise just repliikides näpuga järge ei aja ega otsi seoseid praeguste oludega.
Koomikasse kadunud inimlikkus. Jah, kahtlemata leidub Longmani loos üldinimlik aspekt. Räägib see ju kahest noormehest, kelle elu seisab Inglise maanurgas paigal nagu surev lehm porimülkas, kuni astutakse samm mugavustsoonist välja (mis, muide, ei asugi suures linnas). Lehmavõrdlus ei ole siin juhuslik: paralleelselt oma elu tõelise kutsumuse otsimisega üritavadki töötud mehed päästa hinge vaakuvat lehma. Hiljem asendub päästmisoperatsioon küll eesmärgiga looma piinad lõpetada, ent söakuse puudumisel venib ka see ettevõtmine tüütult pikaks.
Ometi on inimlik kiht suurema koomilise efekti taotluses Longmani loost liiga õhukeseks lihvitud. Sellest tahust säilinud elemendid mõjuvad segadust tekitavate rudimentidena, mis omavahel tervikut ei moodusta ega suuda lugu sügavusse venitada. Jääb vaid varjundivaene jant lehma tapmise kallal.
Kummastavalt okkaline sõprus. Järgmine küsimuste plokk tõukub näitlejatöödest, sest Mart Toome ja Mart Müürisepa mängitud tegelaste suhet on esiotsa keeruline mõista: märgatav vanusevahe lubaks neil teatava tinglikkusega mängida kas või isa ja poega. Kui pikema jutu käigus saab siiski selgeks, et tegu on lapsepõlvesemudega, pole meeste igipõlist sõprust ikka lihtne uskuma jääda. Vanusevahega saab tegelaste loogikasse esimene täke küll sisse löödud, ent mõra läheb päriselt hargnema kahe näitleja mängumaneere jälgides.
Mart Toome kehastatud Paul moodustab duo allaheitlikuma poole, kes korduvalt nõustub võtma musta töö enda peale – selleks tarvitseb Müürisepa mängitud Snowy’l sõbraga ainult parasjagu manipuleerida. Paul paistab kaaslase skeemid küll läbi nägevat, ent alistub neile siiski. Toome on tegelasse põiminud omamoodi murdumatu heasoovlikkuse, mis läbib tema mängu nähtamatu niidina isegi olukordades, kus Pauli väline kest ilmutab tulisemaid toone. Tema õlule langenud võigaste ülesannete raskust justkui mahendab võimalus sõpra taolistest vaevadest säästa.
Toome loodud siiruse valguses omandab Müürisepa karakter eriti ebasümpaatse, aga ka pinnapealse mulje. Snowy tundub Pauli head tahet tõlgendavat kui šanssi sõber ümber sõrme keerata ning kohustustest kõrvale hiilida. Peaasi, et ei peaks ise selle pika kummikindaga lehmale lähenema. Teiselt poolt kujundab Snowy’ ebasümpaatsust ka kibedus, mis loo vältel eri toonides ilmsiks tuleb. Vahel väljendub see kibedus üksluisest elust tingitud tüdimuse kujul, kasvades raskematel juhtudel peaaegu puhtavereliseks künismiks. Mõnikord leiab noormehe kibedus oma kanali hoopis ülbuses. Ent miks?
Küünilise irvega vürtsitatud tülpimuse ja kõrkuse kokteil ei kõlksu eluaegse sõpruse kehastamisega hästi kokku ning küllap ei tule see üllatusena ka näitlejale endale. Seega oletan, et Müürisepp ei mänginudki ühtegi neist joontest tahtlikult, vaid kasutas efektseid meeleolusid, grimasse ja žeste vaid õõnsa rolli kattevarjuna. Muud põhjendust tegelaskuju ja tema suhete logisevale loogikale on siin keeruline leida.
Hõre atmosfäär juhuslikus ruumis. Kolmandana vajab lahti harutamist lavastuse „Lüpstud“ ruumiküsimus. Ehkki seda mängitakse nii Harjumaal Nabala mõisa aias kui ka Pärnumaal Nasa talu hoovis, lähtun oma arutluskäigus viimasest – sealt pärineb nimelt minu vaatamiskogemus. Küll aga võiksid tehtud tähelepanekud usutavasti kehtida ka Nabala mängupaigale.
Nagu märksõnad „aed“ ja „hoov“ vihjavad, on tegu vabaõhulavastusega. Ometi mängis see „vaba õhk“ nähtud etendusega kaasa üsna tagasihoidlikult, sest lavakujundus ega ka lavastus ise ei pööranud ümbritseva ruumi eripärale suurt tähelepanu. Longmani loo sisuga võib maakohas etendamist tõepoolest õigustada, kuid sellest jääb väheks – seos lavastuse ja mängupaiga vahel oli endiselt nõrk. Heinapallid ja puust platvormid mõjusid Nasa talu kämpingumajade taustal juhuslikena, paistes täitvat ainult praktilist eesmärki: anda liikumisvõimalusi näitlejatele ja kohti varjatud tegevusele.
Ka puu all lebanud naivistlik lehmakuju ei suutnud lavaruumi kuidagi rikastada. Too rohmaka viimistlusega elusuuruses kaisuloom sobinuks pigem mänguasjapoe vitriinile kui professionaalse teatri lavale, samamoodi lehmakujuline õhupall etenduse finaalis.
Siiski ei paistnud lõviosa publikust end sellest segada laskvat. Sai ju nalja, laulu ja püssipauke, teisisõnu – meelelahutamise täiskomplekti. Tahtmata nüüd kogu eelnenud mõttearendusele vett peale tõmmata, tuleb nentida, et küllap kuulub siis „Lüpstud“ ka nende lavastuste kilda, mis teatrikriitika tärne ei küsi ega vaja. „Töö kiire ja korralik, saab vara õhtale,“ nagu märkis Pille-Riin Purje hiljuti ühe sarnase ettevõtmise kohta.*
*Pille-Riin Purje, Kaheksa autorit, kaheksa näitlejat, üks lavastaja ja kõigest üks laip. – Sirp, 31. VII 2020.