Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse aastakonverents „Muusikateater ja muusika teatris“ 10.-11. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Korraldajad ETUKÜ, EMTA ning kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool.
Kuuldavasti ei ole muusikateatri ega teatrimuusika teemal nii ulatuslikku konverentsi varem olnud. Omaette tore on, et muusika- ja teatriuurijad on korraldanud ühise konverentsi, nende ettekandeid ja teemasid käsitleti mõnusalt läbisegi, kord oli fookus kaldu ühele, kord teisele poole. Selgelt tunti vajadust selliste kokkusaamiste jätkumise üle edaspidigi, et näha omaenda valdkonda uue pilguga.
Prof Kristel Pappel tegi algul väikese terminoloogilise ja ajaloolise ekskursi, et taustsüsteem oleks selge. Kõige tähtsam on, et muusikateatrina mõistetakse tänapäeval sõnalis-muusikalist lavateost (ooper, operett, muusikal ja mitmesugused uued muusikalised lavavormid) ja selle tõlgendust, kuid tantsuteater on iseseisvunud. Kitsamalt võib „muusikateater“ alates 1960ndatest seostuda ka avangardsete nn antiooperlike suundade või saksa ooperirežiiga. Kindlasti tähendab aga muusikateater tänapäeval vajadust olla ühiskondlik ja aktiveerida publikut kaasa mõtlema, nõnda siis arvasin, et sellest kujuneb mingil määral konverentsi refrään. Õieti oli teemavalik selline, et eeldas ooperi ühiskondliku rolli arutamist palju suuremalt, kui seda lõpuks tehti. Vahest siis võeti seda iseenesestmõistetavalt, et nüüd räägime ooperi põnevamast poolest – ja keskendume nüanssidele, mis pakuvad huvi meile, asjatundjatele.
Praegune Eesti muusikateater
Teatavasti on Eesti muusikateatris ühiskonnaga suhestumist vähevõitu. Aurora Ruus rääkis siiski Vanemuise viimaste aastate kolme lavastuse põhjal, kuidas muusikateatris üritatakse tänapäeva publikut kõnetada või koguni püüda ooperisse publikut, kes pole selle žanriga just sina peal. Kõne all olid Tõnis Kaumanni „Kaubamaja“ (lavastaja Liis Kolle, see oli n-ö päris algajatele ja muusikas oli panustatud eri heliloojate tsiteerimise kaudu publiku äratundmisrõõmule), Mozarti „Don Giovanni“ (lavastaja Elmo Nüganen, kesktase, kuid sõnastatud eesmärk oli siiski jõuda vaatajani, kes satub ooperisse harva) ning Wagneri „Tristan ja Isolde“ (lavastaja Liis Kolle, kolmest kõige keerulisem materjal, mis tuli teha siinsele publikule kuidagi n-ö söödavaks, nagu Kolle kommenteeris). Ei tea, kas ooper läheb massidesse, aga Vanemuine vähemalt väga proovib, oli Ruusi kokkuvõtte.
Aare Tool kõneles filmilikkusest Eesti muusikateatris ja ma pisut imestasin, et ta peab filmilikkuseks eelkõige konkreetse filmi tsiteerimist. Ehkki ta mainis filmilikkusena ka videoprojektsiooni kasutamist ehk vahendit, mille abil filmilikkuse tunnet esile tuua, ja muretses, et reaalajas projitseeritavat materjali ei tule meie muusikateatris kahjuks ette, kuigi sõnateatris on see juba kulunud võte (nt „Macbeth“ või „Onu Bella tähestik“), oli suur osa tema ettekandest pühendatud Estonias 2021. aastal välja tulnud lavastusele „Lõbus lesk“, mille lavastaja on André Heller-Lopes Brasiiliast. Tool arvas, et see lavastus oleks suurepäraselt peale läinud Brasiilias, kuid Eestis on kultuurikontekst teine ja tõenäoliselt suurem osa publikut ei osanud arvatagi, et suurte banaanide ja maasikate lavale vedamine on viide stseenile 1943. aasta Hollywoodi filmist „The Gang’s All Here“. Põnev oli Tooli tähelepanek, et muusikateater on kui piirangutega elamise kunst: partituur ja libreto dikteerivad (juba ajaliselt) väga palju, näiteks ei kujutata Shakespeare’i lavastuste puhul sellist autoritruudust enam ettegi, vaid ollakse nõus palju suuremate kärbete, kohanduste ja tõlgendusvabadusega.
Muusikateatri oskussõnad kütavad kirgi
Esimese päeva kõige kirglikum arutelu oli seotud teatrimuusika tegijate oskussõnavaraga: kuidas nimetada eri kunstilisi ja tehnilisi muusika ja heli valmimisega seotud isikuid. Ardo Ran Varres, kes on sel aastal Sirbis avaldanud juba mitu sama teemaga seotud või külgnevat artiklit1, on asja kõige sihikindlamalt ette võtnud. Varrese meelest oleks oskussõnavara ühtlustamiseks ja ühtmoodi arusaamiseks vajalik, et teatrimuusika puhul kasutataks kavalehel sellist minimaalset terminivara: „originaalmuusika autor“ (saab kõrvale hiilida sõnast „helilooja“), „helikujunduse autor“ (see, mis ei kuulu autorikaitse alla), „muusikalise kujunduse autor“ (kasutatud kolmandate isikute muusikat), tehniline teostaja: „helindaja“, „helirežissöör“ või „toonmeister“ („helikunstnik“ kõlab segaselt).
Eraldi segadust tekitab sõna „helikunst“. Praegu ei saada aru, mis tähenduses seda terminit kasutatakse: kas käib jutt akadeemilisest kunstmuusikast, visuaalkunsti valdkonna tähenduses sound art’ist (nt heliinstallatsioonist) või laieneb helikunsti tähendus üleüldse heli loomisele. Minu arust on mõistetav, et akadeemilise muusika ajalooline tähendus teatud ringkonnas on ja jääb, jääb ka Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nimi – sel on loogiline põhjendus. Sound art’ile võib ju leiutada ka teise vaste (Varres on pakkunud sõna „kõlakunst“), iseasi kas see käibele võetakse. Need sõnad toimivad siiski oma keskkonnas ja teineteist mu meelest ei sega.
Teine lugu on aga „helikunsti“ ja „helikunstniku“ mõistesisu laiendamise ja arusaadavusega teatrisfääris. Traditsioonilise teatrimuusika taustaga inimesi häirib, et tänapäeval nimetavad end sageli helikunstnikeks ka need, kelle amet ei pruugi sugugi hõlmata kunstilisi taotlusi, vaid olla täiesti tehniline. Tehnilised ametid on aga samuti au sees ja vajalikud (ka neil on terminitega omad mured, Mait Visnapuu tõi välja, et tähtis oleks sõnale „helimeister“ eelistada sõna „helitehnik“): lihtsalt oleks vaja kavalehel vahet teha, kes millega päriselt tegeleb. Asjaolu, et tänapäeval saab üks inimene teha kõike heliloomingust nupuvajutuseni, ei ole üldse probleem, vaid sedagi saab selgelt väljendada. Selliseid kõike oskavaid kunstiliste taotlustega inimesi on palju, eriti otsingulisemas teatris, ja praegu on nad leidnud, et just „helikunst“ sobib kõige paremini tähistama seda, mida tahes nad parasjagu teevad. Kõlama jäi, et vahest oleks nii kõikehõlmavale ametile vaja ka uut, täpsemat nimetust.
Ei saa öelda, et see teemadering oleks paari artikli ja selle vestlusringiga lahendatud, sest segadust, üllatust ja vaidlemist oli teatrimuusika tegijate, uurijate ja kriitikute seas tohutult.
Sõnateatri imemees Lauri Lagle
Kolm teatriteadlast olid üksteisega kokku leppimata otsustanud teha ettekande sellest, kuidas sõnateatris on järjest sagedamini lavastusi, kus sõnal on imepisike roll või puudub sõna sootuks. Sõna asendab füüsilise mängu kõrval muusika, helimaailm. Põhiliselt olid nad ette võtnud Lauri Lagle lavastuste helikäsitluse. Järelikult on Lagle eksperimentaalne töö teatris nii murranguline, et tõenäoliselt räägitakse tema viimase kümne aasta lavastustest veel ka aastakümnete pärast.
Hedi-Liis Toome vaatles Lagle lavastusega „Ainult jõed voolavad vabalt“ (Ekspeditsioon) kõrvuti ka teisi lavastusi. Ringo Ramuli „Kolm ahvi“ (Ugala) on Toome sõnul selge looga dramaatiline lavastus, kus muusika aitab lugu rääkida. Ivar Põllu „Stereo“ (Tartu Uus teater) puhul on eklektiline lavateos üheks seotud kahe-kolme teose ja elava muusika abil. Kirill Havanski lavastust „Mis saab siis, kui meid enam ei ole“ (Tartu Uus teater) nimetas ta aga teatriks, mis käitub nagu muusika – muusikat kasutatakse siin identiteetide komponeerimiseks. „Ainult jõed voolavad vabalt“ on Toome arvates nagu kontsert: kui Lagle eesmärk on pidevalt tegutseva trupi teatriotsingud, siis on muusika loomine loogiline asjade käik.
Hedi-Liis Toome tõi välja, et kui sõna ei ole, siis on kõigis lavastustes pakutud publikule kindlat pidepunkti, millega samastuda. Näiteks toimub kolme lavastuse tegevus korteris. Igas lavastuses on alati ka performatiivset tegevust – midagi füüsilist ja argist, millel polegi tähendust (nt põranda või hammaste pesemine, söömine). Toome kokkuvõte oli ilus: selliste lavastuste puhul tuleks kindlasti vaadata, mis juhtub, kui muusika lisandub, mitte muretseda selle pärast, mis juhtub, kui sõnad on ära võetud.
Luule Epner vaatles helimaastikke Lagle lavastustes aastatel 2012–2017 ja tõi täpsemalt esile, milliseid eesmärke ja funktsioone muusikast, helidest, müradest, häältest, vaikusest jms kujunevad helimaastikud lavastustes täidavad ning kuidas see mõjutab tähendusloomet. Näiteid tõi ta muu hulgas „Paradiisist“, kus helid on lavastuse orgaaniline lavakeskkonnaga seotud osa ja läbi põimitud kehalisusega, ning „Kolmapäevast“, kus on rõhk argiesemetega (nüüdismuusikas nimetataks neid heliobjektideks) loodud helidest tekkivatel rütmidel, millest aegamisi moodustub muusika, aga mitmest veel.
Anneli Saro oli väga süsteemselt võrrelnud muusikalise komponeerimise printsiipe Lagle lavastustes „Ainult jõed voolavad vabalt“ ja „Reis metsa lõppu“. Ta vaatles muusikainstrumentide agentsust (instrumentidena on kasutatud sageli argiesemeid), näitlejate tegutsemist ühtse ansamblina (Lagle lavastused sünnivad juba aastaid kollektiivse autorlusena), lavastuste numbrilist ülesehitust („Jõgede“ puhul ei suuda publik mõnikord otsustada, kas tegu on rohkem lavastuse või kontserdiga) ja ooperlikku tundepaisutust (vahel lähevad tegelased üle kõnelt muusikale, et paremini emotsiooni väljendada) ning abstraktseid kujundeid.
Juhtumilood tegijate osalusel
Jüri Nael lavastas tänavusel „Promfestil“ Massenet’ „Tuhkatriinu“, mille üks põhielement oli intrigeeriv: kõik lauljad olid vahetpidamata ninapidi telefonis ja ka laulsid telefoni. Konverentsil jutustas Nael, et tegi oma esimest ooperilavastust ette valmistades lauljatega muljetavaldavalt põhjaliku tekstianalüüsi (tekst on prantsuse keeles, mida vähesed osalenud lauljatest räägivad) ja lauljad tulid katsetustega kenasti kaasa, sest tegu oli projektipõhise tööga. Tundsin huvi, et kui nüüd arvustuses mainitakse, et lauljad ei olnud nagu kohal,2 siis mis puudu jäi. Vastus oli, et prooviaega võis tõesti väheks jääda, aga ometi sai lavastuse põhiidee edasi antud, sest tänapäeval ongi telefonis istuvate inimestega raske kontakti saavutada.
Lavastused, mille üle oli otsustatud konverentsil pikemalt arutada (mõnda ka näidata, kas või tükati), olid kõik ühiskondlikult relevantsed, suhestusid tänapäevaga või oli neil selleks vähemalt tugev potentsiaal. Nad olid ka imehead näited selle kohta, milline võib tänapäeva muusikateatris olla muusika roll ning kuidas muusikaline ja sõnaline osa ei olegi nii hästi paigas, kui võiks eeldada. Muusika- ja sõnateatri piir kipub hägustuma, nõnda tekivad ka vaidlused žanrimääratluste üle, kui võiks rääkida hoopis sisulisematest küsimustest.
Seda demonstreeris hästi Tatjana Kozlova-Johannese muusika ja Liis Kolle libreto (või ehk stsenaariumi) ja lavastusega „söövitab.tuhk“, mille sõnaline osa piirdub häälikutega ja mis mõneti sarnaneb ka instrumentaalteatriga. Tegijad ütlesid, et rääkisid loomeprotsessi kestel kogu aeg ooperist, kuni viimasel hetkel otsustasid teose nimetada heliteatriks. See on põnev, sest tüütut vaidlust, kas tegu on või ei ole ooperiga, nad sellega tõepoolest vältisid (konverentsil ses asjas üksmeel puudus ja las nii jäädagi).
Ent mina esitasin segasel moel küsimuse, kas see on nüüdismuusika lavateose paratamatus, et laval toimuvale pihta saamiseks peab kõigepealt kavalehe läbi lugema, või võiks siiski teos mõjuda ka selgitusteta. Küsimus on ju mõneti analoogne kaasaegse kunsti näitusega, kus on valik vaadata näitust või installatsiooni n-ö tabula rasa või lugeda läbi selle kohta kirjutatud paber, mis annab kunstniku või kuraatori suunised, kuidas teosest mõelda. Mulje on kindlasti erinev. Minu väide on, et „söövitab.tuhk“ puhul hakkan laval toimuvat tegijatega umbkaudu samas suunas tõlgendama alles siis, kui tean, et lavateos on tehtud Maarja Kangro autobiograafilise raamatu „Klaaslaps“ põhjal ja olen vähemalt natuke kursis raamatu sisuga. Senimaani toimib põhiliselt muusika emotsioon ehk sama hästi võiks see olla lavastuslike elementidega kontsert.
Sedasama küsimust – kas nüüdisooperi (või analoogse vormi) puhul võetaksegi iseenesest mõistetavalt, et lavastuse elementaartasemel mõistmiseks tuleb kavaleht läbi töötada – olen aastaid uurinud heliloojatelt. Olen saanud nii- ja naasuguseid vastuseid, seekord jäi eravestlustes kõlama, et teos peaks siiski mõjuma iseseisvalt, ja sellega olen päri. Taustainfoga tutvun hea meelega pärast teose vaatamist-kuulamist – ja kui mul on õnn nautida teost ka teist korda, siis jälgin (eriti arvustajana) tõesti detaile juba palju tähelepanelikumalt.
Helena Tulve tutvustas kiirelt lõikude kaupa enda ja Nina Gühlstorffi dokumentaalset loodusooperit „Wölfe“ ehk „Hundid“, mis esietendus 2022. aastal Schwerinis Mecklenburgi riigiteatris. Jäi mulje, et tegu on väga hea näitega sellest, kuidas terav ühiskondlik-poliitiline teema võib ooperis võtta kunstiliselt ambitsioonika, kuid ühtlasi heas mõttes meelelahutusliku vormi, kus publik on (kas või ruumiliselt) toimuva osa.
Viimasena käsitleti eraldi ja kõige ulatuslikumalt Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semperi ja Olari Eltsi loomingulises liidus valminud, Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi koostöös välja tulnud Shakespeare’i „Macbethi“, mis on üks 2023. aasta teatrisündmusi nii või naa, ükskõik, kas rääkida muusikateatrist või üleüldse.
Suursündmus „Macbeth“
Sissejuhatuse Shakespeare’i näidendite muusikasse tegi Maris Peters. Sel oli omajagu puutepunkte eelmise päeva Piret Kruuspere ettekandega eesti mäluteatris 1970.–1980. aastatel kasutatud muusikaga (täpsemalt oli jutt kirjanike Rein Saluri ja Madis Kõivu ning lavastaja Merle Karusoo loomingust). Vähemalt mulle näis, et muusikat on Shakespeare’i näidendites ja eesti mäluteatris kasutatud väga sarnase funktsiooniga: tuua esile või võimendada tunnet, mida sõnades välja öelda ei saa (Nõukogude ajal oli see justkui ridade vahele peidetud sõnum) või ei taheta. Ühine on see, et mõlemal puhul kasutati tuntud, juba emotsionaalselt laetud laule. Oma kaasajal loodud lauludesse kirjutas Shakespeare vahel uue teksti. Mäluteatri puhul olid tavalised laulud nagu „Vaikne kena kohakene“, Shakespeare’i lavastustes on aga ainuüksi Eestis kõlanud tohutult erinevat muusikat: džäss, Hortus Musicus, Bob Dylan, Turist, J.M.K.E., Ultima Thule, kammerkoor Head ööd, Vend! jne. Kahju, et need kaks uurijat üksteise ettekannet ei kuulnud, kindlasti oleks neil paljust rääkida (võib-olla nad räägivadki kuskil mujal, ma lihtsalt ei tea seda.)
Kerri Kotta tõestas muusikateoreetilise ülevaatega, miks Ojasoo-Semperi-Eltsi „Macbeth“ on muusikateater: lavastuse muusika väljub muusikalise kujunduse piiridest, kuna muusika on piisavalt iseseisev, et dramaturgiat hästi artikuleerida ja situatsiooni tõlgendada. „Macbethis“ on kõik tasandid korraga kohal, isegi kui üks tasand domineerib – just see asjaolu lubab rääkida siin muusikateatrist, mitte muusika rohkus ega muusika aktiivne osalus draamas. Kotta analüüsis muusikateoreetiliste vahenditega, kuidas Sumera sümfooniad osalevad lavastuse ja tegelaste psühholoogilises arengus. Ta tõi välja sümfooniatest pärit juhtmotiividena kasutatud lõigud, mis sümboliseerivad järgmisi teemasid: saatuse vääramatus, surm ja lein, näilisus ja tagajärg, ennustus ning mõrv kui tegu. Selle peale kostis hääli, et nüüd kohe tahaks lavastuse üle vaadata, kaasas Kotta kommentaarid.
On erakordne, et nii värsket lavastust niimoodi analüüsitakse. Järgnevas vestlusringis tulid kokku „Macbethi“ tegijad ning teatri-, kunsti- ja muusikateadlane. Paljukiidetud lavastuse autorid pole jõudnud veel oma teatripreemiatki kätte saada, aga see ei jää juhtumata, sest muidugi olid kohal ka mõned teatriauhindade žürii liikmed, kel juba käsi sügeleb selle lavastuse poolt hääletama. Paistab, et kõigi kohalviibinute või vähemalt sõna võtnute meelest on „Macbeth“ muusikateatris kümnendi sündmus, kui mitte veel haruldasem asjade õnnelik kokkujuhtumine, sest nii terviklik Gesamtkunstwerk sünnib harva.
Juhtumisega on seal ka omajagu seost. Vahest kõik ei ole kursis, et Ojasoo-Semperi tandem ja Elts olid pärast eelmist koostööd aastaid tagasi kokku leppinud, et järgmisena võetakse kolmekesi ERSOga ette Shakespeare’i „Torm“ Sibeliuse näidendimuusikaga. Orkestrile olid partituurid tellitud ja prooviperiood lähenes, kuid Semperile jõudis esimesena kohale, et materjal ei kõneta – ei ole praegu aktuaalne tükk ja miks siis üldse teha. Aegamisi sai sellest aru ka Ojasoo ja koos rääkisid nad ära Eltsi. Edasi oli ainult see väike mure, et „Macbethi“ proovid algavad kohe-kohe, aga pole muusikat, mida mängida. Elts pakkunud kõikvõimalikke teoseid, varsti tulnud jutuks ka Sumera, mis pani kõigil silmad särama. Sumera sümfoonilist materjali kasutas Elts võrdlemisi vabalt: mida lühemad jupid, seda loomingulisemalt. Mõne motiivi puhul muudeti temposid, dünaamikat, kõlavärvi jne, et saada vajalikku efekti ja tähendust. Vaskpille on vähendatud, eri juppe on kohakuti pandud, ühe numbri kirjutas Elts suisa ise juurde. Nüüd oli tal hea meel, et Kotta oli sisulisi seoseid nii hästi tähele pannud.
Kiidusõnu ERSO-le jätkus Eltsil palju: Euroopas ei olevat ükski teine orkester valmis töötama nagu sõnateatris ja nõnda kannatlikult variante katsetama. Lavastajad kiitsid aga näitlejate, eriti Mait Malmsteni, Priit Võigemasti ja Helena Lotmani musikaalsust, mis on ses lavastuses väga tähtis. Nii teater kui ka orkester tegid kompromisse, et sünniks hea lahendus ja tehniline täpsus olukorras, kus on nii palju detaile ja koostoimijaid.
Miks on „Macbeth“ suur õnnestumine? Sel konverentsil analüüsiti peamiselt muusika kasutust, aga ilmselgelt on omajagu kaasa mänginud ka teised asjaolud, näiteks Estonia kontserdisaali kasutamine väga harjumatul moel, ruumispetsiifiline ja ülimõjuv visuaalia, asjaolu, et publik saab paralleelselt jälgida justkui teatrit ja filmi, millele omakorda loob tugeva tähenduskihi muusika (keegi publikust avaldas suisa arvamust, et muusika ongi selle lavastuse dramaturg).
Paistab, et sellest lavastusest on saamas teatav benchmark, kvaliteedimärk või võrdluspunkt, mida ei suudeta muusikateatris ilmselt niipea ületada. Muusika ja teatri tasakaal on ses lavastuses nii kavalalt paika timmitud, näitlejate žestid suisa sekundite mäng … Konverentsil mainiti, et kardetavasti ei julgeta „Macbethi“ nüüd Eestis niipea lavastada. Kuid teater on kaduv kunst ja ees ootavad uued elamused.
1 Vt Ardo Ran Varres, Heli-art ja sound’i-kunst? – Sirp 12. V 2023; Ardo Ran Varres, Helikunsti kokkulepet otsides. – Sirp 15. IX 2023.
2 Anne Aavik, Tuhkaprints ja Unistuste Triinu. – Sirp 15. IX 2023.