?KUTSE IGAVESSE LINNA?, Rein Raamatu film Einar Laignast. OÜ Raamat Film 2003, ETVs 12. IX 2004.
27. veebruari Sirbis intervjueeris Tarmo Teder Eesti suuri mõtlejaid Mart Nutti ja Jaan J. Leppikut ?Igavese linna kutse? asjus. Viimasele küsimusele ?Ma ei saa hästi aru, miks see film tehti?? vastasid usutletud järgnevalt. Nutt: ?Sellest ei saa ka mina aru.? Leppik: ?Andke andeks, aga ka mina ei saa aru.?
Usklikule, kes aeg-ajalt üritab kuulata kristlikku Pereraadiot, jäi selline segadus omakorda arusaamatuks.
Laignast tehti film loomulikult sellepärast, et Laigna räägib selge ja valju häälega, lähtudes kirjakohast Matteuse 13, 2: ?Ja tema juurde kogunes päratu rahvamurd, nii et Ta pidi astuma paati ning sinna istuma. Kõik rahvahulk seisis kaldal.?
Jeesuse hääl kõlas järelikult isegi üle vee, üle lainete nii hästi, et seda kuulis ?päratu rahvamurd?! Ja kuigi ta kasutas mõistukõnet, oli ta jutt ometi selge.
Tartu Pereraadio annab hea ülevaate, kuidas meil muidu usuasjadest kõneldakse. Saates esinejad oleksid nagu läbinud spetsiaalse häälekoolituse, et omandada inisevat, vääksuvat, soiguvat häälevarjundit. Esinejate keelt oleks justkui pikalt variseriliimis leotatud.
Ka saatesse valitud muusika on eriline: üht hommikut näiteks alustas laulja sellise häälega, nagu oleks ta eelnevalt öö läbi nutnud. Ta laulis küll, et igal asjal on ka päikselisem pool. Aga ta laulis seda nagu lollide lohutuseks, ja et mis asjast jutt käis, see ei selgunud, püüti nagu mõista anda, et igal inimesel peaks igal ööl ja päeval olema mingi selline asi, mille pärast viriseda.
Pereraadios pöördutakse tihti Jumala poole nihukesel toonil, et kui armastatud tüdrukult midagi sama lömitavalt paluda, saaks kui just mitte silmapilkselt vastu kõrvu, siis igatahes kindla ei.
Vanasti kastreerisid mõned kirikuisad ennast täieliku pühendumise nimel (Origenes), mõnega juhtus see vastu nende endi tahtlust (Abélard). Nende meeste operatsioonijärgseid hääli pole minu teada modernsetele helikandjatele jäädvustatud, sest modernismi nende ajal veel polnud, ma ei taipa, kuidas seda siis ikkagi õpitakse.
Mingi masendav ebalus valitseb ka Pereraadio sisupoolel. Kasutatakse ohtralt väljendeid, nagu ?suht?, ?kuis sulle tundub?, ?oleneb, kust poolt vaadata?, ?võib-olla? jne.
Et ainus laiemalt tuntud jumalamees, kes kõneleb konkreetselt, selgelt ja kindlalt, on Einar Laigna, aga tema olevat juba peaaegu kõikide konfessioonide põlu alla sattunud (Leppiku sõnul olevat tema jüngriteks veel vaid mõned skismaatilised Pius X preestervennad), siis kasutavad teised usumehed Jumalast rääkimiseks ebakindlat, kõhklevat ja kohati suisa vabandavat tooni arvatavasti selleks, et mitte mingilgi määral selle Mussolini moodi mehega sarnaneda, et mitte kogemata tema saatust jagada.
Sellest on kahju.
Ma arvan, et kui Pereraadio suudaks kõrkusest üle saada ja õppida midagigi filmist ?Kutse Igavesse linna?, siis võiks sellest kujuneda täiesti normaalne raadio.