Koolkond on arenenud küllaltki ühtlases joones. Ei ole olnud eriti vapustavaid tõuse ega mõõnu. Meeldib, et koolkond ei kasuta, erinevalt paljudest teistest end kiviheitemasinana kõikide sõjas kõikide vastu. Ma pole täheldand ka Kursi koolkonnas liikmete händikäpliku üleshaipimist. Ükski koolkonna liige pole teiste, vaid iseenda konkurent. Kursi koolkond pole erakond. Igal liikmel on teda parteistumise eest kaitsev isiklik väärtus ja loomevabadus. Tal on vabadus asukohamaa valikus, võimalus osaleda koolkonna ühisüritustel, kuid isikliku loomingulise kulgemise määrab ta ise. Ühisüritustest võtab ta osa, ent kunstnikuna on iga üksiku liikme teevalik tema isiklik otsus. Selle veerandsaja jooksul hakkab juba välja kujunema koosluse iga liikme isiklik kunstibiograafia. Me saame rääkida kunstnike erinevatest loomeetappidest. Kursi üheksapäisel koletisel on iga pea oma õlgadel ja kuna nad ei kavatse veel laiali minna, jääks koolkonna mõtestatud ajaloo kirjutamine paratamatult poolele teele.

Veerandsada annab põhjust momentülesvõteteks üksikutest kursilastest.

Peeter Allik – viimasel kümnendil üha süveneva sotsiaalse sisuga. Sekkub Eesti asjadesse globaalsel tasandil. Kursilaseks olemise kestel on ta muutunud nii tehniliselt kui ka sissesõidunurga sihiseadmises. Tema teostes maailm sõidab meile sisse. Allik toob oma töödes globaalse küla meie keskele. Tema maalides väljendub vaimne paine füüsilise vägivalla anatoomilise väljundi kaudu. Mõneti on ta Bruegheli ja Boschi õpilane. Kunagi ilmus meil ajakirja Newsweek Eesti variant Luup. Alliku loomingus leidub mingit äraspidist luuplust. Graafikas tegeleb ta tagasivaatepeeglistatud tegelikkusega, maalis on ta ajastukesksem, ent igas tehnikas tunnetab ta väga täpselt vormi ja sisu ühtlust. Mida ta väljendab maalis, ei saa ta väljendada graafikas, ja vastupidi. Allik kuulub sellesse pühasse kolmainsusesse, kuhu kuuluvad veel Tüür ja Pajos – nende poliitilis-groteskne nihestatud reaalsuse terav tunnetus on viidud lausa absurdliku lõikavuseni.

Albert Gulk – kasutab tegelikult oma ulmelises hulluses end ümbritsevat tegelikkust, isegi lähimaid kaaslasi. Ta tõesti moonutab tegelikkuse ulmehulluslikuks. Uinuv mõistus sünnitab koletisi, võib-olla isegi freudistlikke koletisi. Ehkki ma ei ole kindel, kas Freud analüüsis ka õudusunenägusid. Gulgi barbie’d on ühtaegu barbie’d ja anatoomiliselt võigas vale. Deformatsioon annab oma nihkes neile unenäolise tegelikkuse. Tundub, et Gulk on suutnud tulla läbi Viiralti Põrgu, aga elus ta on, karsklaseks pole veel hakanud, ja kui ta kingikski oma pilte kirikuõpetajatele, rändaksid need sauna eesruumi.

Ilmar Kruusamäe – Kursi koolkonna käilakuju on lähiminevikus tegelenud teda ümbritseva maailma ja sõpruskonna dokumenteerimisega. Esimese suuremõõdulise portree Albert Gulgist („Vend Albert“) tegi ta 1999. aastal, viimase 2013. aastal Reiu Tüürist. Kursilaste portreteerimise kõrval kujutab ta suures formaadis teisigi tuttavaid. Aga Kruusamäe on juba nii pika loomingulise tee läbinud, et seda võiks verstapostideks jagada. Mina leiaksin tal ligi kümme eri suundumuslikku perioodi, aga see pole tõenäoliselt kõige tähtsam. Kõige tähtsam on, et Kruusamäe on suutnud seda kunstikantsi, mida Kursi koolkonnaks nimetatakse, ohjata ning piitsutada sörgilt galoppi kihutama. Üks asi on olla kunstnik koolkonnas, hoopis suurem asi on olla koolkonda koos hoidev kunstnik. Vähesed suudavad kahe nõnda erineva rolli taaka kanda. Ilmar suudab.

Priit Pangsepp – koolkonna üks staažikamaid liikmeid. Kogu tema kulgemist ilmestab koloriidimäng. Teda piinavad sugudevahelised probleemid ning painavad suhete kolmnurgad. Armastuse okkad. Minu jaoks on tema voolavas joones midagi hermafrodiitset, aga ka alasti keha mitmemõttelisust. Ta elab omas maailmas ja tundub, et mingil määral mõjustab teda arvutiasjandus, samuti Viljandisse hillitsetud elu. Temas elutseb edasiviiv tehniline paremuspüüdlus, mida tasakaalustab temaatiline stabiilsus. Pangsepa taiesed on nagu sitarimuusika – teatud kitsas vahemikus toimub äärmuseni viidud intensiivsusega peen muutuste tants.

Marko Mäetamm – Eesti Kunstiakadeemia õppejõu viimase aja tulmeks on suured kolmemeetrilised koomiksilaadsed taiesed. Temas on varjul lõikav satiirik. Maailmakodanikuna kasutab ta tekstis inglise keelt. Ta on äraspidine krutskivend, samas vägagi tõsine. Viimase aja loomes domineerib perevägivald, mänguasjade õuduses silmustunud hakklihamasin. Tema koomiks hakkab kasvama filmiks või teisisõnu, tema taiestes on multifilmlikku joonistatust. Nüüdset Mäetamme vaadates võib kergesti unustada, et Kursi koolkonda astumise algusaastatel tegeles kunstnik isegi natüürmordiga.

Reiu Tüür – temagi loomingus võiks näha nii sinist perioodi kui ka nüüdset punast perioodi. Võiks muidugi periodiseerida ka teisiti, sest vahepeal huvitasid teda ajaloolised teemad. Ta õppis Itaalias vaatama ja tunnetama mosaiiki. Võttes aluseks vanad gravüürid, leiutas ta oma käekirja – tänapäevasema, jõulisema, lihtsustatuma, kaasaegse graafika võtmes. Tema taieseid kannab tugev joon, kontrastsus. Viimasel ajal on ta temaatiline haare laienenud islamist innuiitideni – see rõõmustab. Üha enam süveneb ta maailmakultuursesse alusmaterjali. Tal on omad tehnilised nipid, koloriiti vahetab ta harva, kuid kui, siis otsustavalt.

Külli Suitso – näitusetunnetus on Kursi koolkonnaga kaasa käies arenend. Alustanud abstraktsionistina, on ta katsetanud nii kontseptualismi kui ka hüperrealismiga. Nüüdseks on ta jõudnud püsiväärtuseks muutunud abstraktselt reaalsete kastide perioodi. Need kastid on natüürmordilikud. Tal on olemas põlevad kastid, üle kleebitud kastid, ekraaniga kastid. Need tööd on nagu natüürmort kaubahallis – kahekordselt surnud maailm, mille kastikülgsel ekraanil püütakse meeleheitlikult edastada surmale määratud elu. Samas on tema TVpilt mõneti surma surmamine. Tehniliselt on ta täiustunud, värvid üha erksamad, värvitunnetus värskem. Tema kastide üksinduses peitub mingi müstiline lõhkumistahe ja vastuseis aiva legostuvale maailmale.

Imat Suumann – tedagi võiks periodiseerida, sest ta temaatilised tsüklid on üpris erinevad. Igale näitusele on ta toonud isesugused, ent lõplikuks tervikuks komponeeritud tsüklid. Sellased olid Ööpildid, Tartu majad, heinasaod ja teed, samuti Peipsiäärsed ning Ahja maastikud. Imat on oma katkematus moondumises viimasel ajal üha enam süvenend Tartusse kui ajalooga linna. Tean, et talle jättis avastusliku mulje Margus Laidre raamat „Dorpat 1558-1708. Linn väe ja vaenu vahel“. Imat loeb raamatuid teisiti kui mina. Mina hekseldan neid nagu silopurustaja, ent Imatile andis see üks raamat, millega ta tegeles rohkem kui aasta, enam kui minu poolt sama aja jooksul läbi loetud sada. Nii ta siis ongi praegu palimpsestses linnaperioodis, mille tausta loob Liivimaa sõja aegne Tartu arhitektuurilis-vaimne tegelikkus sümbioosis tänapäevase linnaga. Linn kadunud ajas ning kaasajas moodustab tema viimastes töödes mingi irreaalse, hukule määratud, samas varemeist tõusva hääbuva terviku.

Priit Pajos – tema töödest õõvastub minu jaoks mingit kummalist irvlikku fantasy’t. Piibellike sugemetega narratiivse muinasjutuilma kaudu räägib ta tegelikult paljuski oma elu- ja suguvõsaloost. Mulle on alati meeldinud tema koloriit, mis viimasel ajal kisub heledamuse poole. Tema illustratiivsed maailmad on mõneti jutustavad – tõsimeelsete kunstikriitikute kiuste, kellele kunstnik jutlustaja-jutustaja, olgugi või irvikuna, tavaliselt ei meeldi. Nood eelistavad ju rääkida rohkem koloriidist kui narratiivist. Literatuursus olevatki päris pärispatt. Aga mulle meeldib Pajose maalitud tekstide tõlgendamine, sest ta loob vähemalt tõlgendamisvõimaluste mitmekesisuse.

Kursi koolkond tundub oma veerandsajas olevat juba nii kompaktne, et võib ja peabki hargnema. Tüvi on küllalt tugev, et võra võiks tih
eneda. Aga see nähtamatu, mis neid Ilmar Kruusamäe sõnul ühendas ja jääbki ühendama, on äraspidine huumor, groteskitaju ning ettearvamatu riukalikkus.

Näitus jääb avatuks 17. novembrini.

www.kunstimaja.ee

Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K-E kl 12-18. Näitused on tasuta.