Tartu linnaraamatukogust paluti mul teha ettekanne Elo-Maria Rootsi raamatu „Vaimude jaam” põhjal. Nõustusin, olemata raamatut lugenud, osalt seetõttu, et olin kohanud paari huviäratavat arvustust1 ja et raamat oli saanud Eduard Vilde nimelise auhinna. Lugemisel ilmnes aga senise retseptsiooni ühekülgsus ning analüütiline puudulikkus, ehkki temaatika – muudatused haridusvallas – on püsivalt aktuaalne.
Peaaegu poole tuhande leheküljega raamat on pühendatud „Emale, kes lubas mul sageli koolist koju jääda, et ma saaksin enda arendamisega tegeleda”. Juba teisel leheküljel ilmneb inspireerijana Pink Floydi müüri-muusikavideo „The Wall”. Veel paar lehte ja on täiesti selge, millest ja kuidas selles raamatus jutt. Ameerikalikult väljendudes: Holden Caulfield kohtub Jean-Jacques Rousseau’ga. Raamatu sündmustiku lühikokkuvõte on järgmine: pealinna eliitkoolis käiv presidendi tütar läheb inkognito maagümnaasiumisse ja algatab seal ülemaailmse haridusrevolutsiooni.
Küllalt ammendava kriitika saab anda järgmise tsitaadiga: „Sotsialism (eriti vene variant) nõuab nimelt kõigi sidemete läbilõikamist. Nad on ju täiesti kindlad, et nad rajavad tabula rasa kohale sedamaid paradiisi. Fourier oli ju veendunud, et niipea kui üks falansteer on rajatud, kattub terve maakera kohe falansteeridega; need on tema sõnad. Ja meie Tšernõševski kõneles ikka, et tarvitseb tal veerand tundigi rahvaga rääkida, kui ta pöörab nad jalamaid sotsialismi. Meie omadel aga, venelastel – vaestel kaitsetutel poistel ja tüdrukutel, on veel oma igavesti püsiv põhipunkt, millele sotsialism veel kaua tugineb, nimelt nende südamete puhtus ja heategude vaimustus.”2
Tõepoolest, peategelane katkestab kõik sidemed (rõhutab, et ta on täiesti eraldi seisev indiviid, ei tädil ega isal ole õigust tema pärast muretseda, tema eest vastutada jne); arvab, et kui kogu kultuuriline etteantus puruks peksta, siis kerkib loomulikkusest ehk tabula rasa’st paradiis; tema algatatud eduka revolutsiooni tulem (falansteer) süütab samalaadsed nähted kõikjal üle maa (esimesena järgneb Pariis, siis Brasiilia); „veerandtunnise” kõnega pöörab ta rahva „sotsialismi” (groteskseim näide: 30aastase staažiga keemiaõpetaja loeb läbi peategelase manifesti, kuulab ta kõnet, saab äkki „valgustunuks”, mispeale süütab haridusministeeriumi!); tugipunktiks on aiva südamete puhtus ja heategude vaimustus.
Kuigi raamatus viidatakse paljudele, Rousseau’ nime autoriteetide seas ei kohta. Seda polegi vaja, sest sama elutunnet ja intuitsiooni võib toestada ka muude osutustega, näiteks viitega taoismile: „Hiina vana õpetuse taoismi kohaselt on nii, et mida rohkem reegleid tehakse, seda rohkem kurjategijaid see sünnitab. Usaldada tuleb loodust inimeses, sest loodusel on alati tung kasvada ja areneda. Kõik halb sünnib looduse loomuliku kulgemise takistamisest”
(lk 307). Kui kõik halb sünnib looduse loomuliku kulgemise takistamisest, siis on selge, et tuleb hävitada looduse piiramise ehk kultuuristamise peamine institutsioon – kool. Õilsateks metslasteks, kes näitena tuuakse, on semaid (lk 345). Tõesti, neil puuduvadki tsivilisatsioonipahed massitarbimisest sünteetiliste narkootikumideni! Arooniaks tordil on tõik, et semaid elavad puu otsa ehitatud onnides.
„Vaimude jaama” põhipaatose (koolisüsteemi kohta) saab kokku võtta sama lausega, millesse Ilmar Vene on koondanud Rousseau’ õpetuse lihtsaimal kujul: „Kõik senine on läbinisti võlts, see tuleb kaotada, et oleks võimalik pöörduda tagasi esialgse täiuse juurde”.3 Elo-Maria Roots kinnitab: „Lastele ei saa vabadust anda, nad on juba vabana sündinud. Seda vabadust saab piirata või mitte piirata.”4 Vene aga: „Kõik vabaduse poole püüdlejad, anarhistid ja punkarid ja igasugu muid nimesid kandvad rühmitused on nii või teisiti Rousseau lapselapsed. Kõik nad on väsinud inimsusest ning ihkavad tagasi esialgse loomulikkuse juurde. Nad kõik põlgavad teesklust, hindavad otsekohesust ning näevad vaeva, et kinnitust saaks Rousseau suurtõde: loomalikkuse ülemsus inimlikkusest”.5
Refleksioon mõjub siirusele õige hävitavalt. Sellega siin liialdatud pole ja kahtlemata on autor tõepoolest raamatus jutlustatava ideoloogia taga. Seda on ta ka ise tunnistanud nii ühis- kui muidumeedias.6 Nii võtabki teos õlemehe staatuse (straw man fallacy) mitmetelt tüüp-pattudelt, milles muidu tihti vasakrevolutsionääre süüdistatakse, näiteks: a) armastab rõhutuid, mitte inimesi, b) tema headus on jagada laiali võõrast raha, c) ei taha saada vabaks, vaid orjapidajaks, d) revolutsionääri „odav suuremeelsus”: temalt on hea tahe, teistelt olgu kõik muu.
Armastab rõhutuid, mitte inimesi
Siin on heaks näiteks koolikiusamise teema. Peategelase Heleni eestvedamisel koostatud XXI sajandi kooli manifestis on eriliselt rõhutatud nulltolerantsi koolikiusamise puhul. Helen võtab oma mentorluse ja hoole alla väga närustest oludest pärit ja kiusatud õpilase, kes on tõeline alandatu ja solvatu: joodikust isa, jõuetu ema, äärmine vaesus. Iroonia on selles, et Helen ise on lausa sadistlik koolikiusaja. Kui ilmneb, et tema silmarõõmust julgeb unistada mõni heal sotsiaalsel järjel kooliõde, siis unustatakse see manifesti punkt täielikult ja psühholoogiline vägivald puhkeb elujõuliselt õide. Samale isasele konkureerides allajäänud suguõe kõige hellematel kohtadel talludes tunnistab Helen: „Täitsa mõnus oli ennast välja elada” (lk 334).
See võib olla aga vähemalt osaliselt seotud aspektiga, mis selle raamatu puhul väärib kindlasti eraldi tähelepanu, nimelt selle ülimalt pinnapealne feminism käsikäes selge meesšovinismiga.
Kõige positiivsemad tegelased on raamatus mehed: õpetaja Elmar, Fred ja isa. Nad kehastavad puhast positiivsust, eelkõige mõistvust, (elu)tarkust, toetust, tasakaalukust jne. Positiivseim naissooline on vahest meheliku hüüdnimega poisstüdrukust sõbranna Mäx, aga temaga on ikka tülliminekuid ja solvumisi ka (naiselik tunnete stiihia, teadagi). Kõige nõmedamad ja puudulikumad inimesed on aga naised, eesotsas puhast kurjust ja irratsionaalset türanlikkust kehastava naisõpetaja Mülleriga.
Kõnekas on ka see, et pärast ümberkehastumist presidendi tütrest tavagümnaasiumi õpilaseks nägi Helen peeglis „mingit rohelise nokkmütsi, ketside ja laigulise dressikaga poisstüdrukut” (lk 10), tähendab, ta aktiivsus algas oma naiselikkuse sümboolse hülgamisega. Samuti suhtutakse kõige vaenulikumalt rõhutatult naiselikesse klassiõdedesse: need on nõmedad tibid, kes väärivad ainult põlgust, ning neid esitatakse selgelt karikeerituna.
Hoiakuid reedab ka see, millistele tegelastele antakse nende isiksust dramatiseeriv biograafia. Markantseim näide on Fred, kelle CV on esmapilgul lihtsalt kohutav: ilma hariduseta, endisest murdvargast ja politseitapjast eksvang, kes teeb juhuslikke lihttöid (põhiliselt kaevab haudu). Ometi näidatakse just tema puhul, et inimene on alati enamat, kui esmapilgul paistab. Tema motiivistik ja kujunemislugu palistatakse pisarate ja suurte draamadega, ülikurvast armuloost sügavalt läbi tunnetatud pöördumiseni budismi. Kuri ja kiuslik naisõpetaja Müller on aga igasuguse kujunemisloota, ta on lihtsalt komplekt vastikuid omadusi nüüd ja praegu. See kehtib kogu õpetajaskonna kohta.
Tema headus on jagada laiali võõrast raha
Kui Helen hakkab koos teiste õpilastega koostama XXI sajandi kooli manifesti, siis saavad nad ka paberile „kõige tähtsama põhimõtte: igal inimesel on õigus olla vaba, see tähendab, otsustada ise oma elu ja tegevuse üle” (lk 253).
Dostojevski kommenteerib seda Suure Prantsuse revolutsiooni suurväärtust järgmiselt: „Mis on liberté? Vabadus. Missugune vabadus? Ühesugune vabadus kõigile teha seaduse piires kõike, mida tahetakse. Millal võib teha, mida tahetakse? Kui sul on miljon. Kas vabadus annab igaühele m
iljoni? Ei! Mis on inimene ilma miljonita? Inimene ilma miljonita ei ole see, kes teeb seda, mida ta tahab, vaid see, kellega tehakse kõike, mida tahetakse.”7
See ebaesteetiline nüansike, lausa solvavalt ebaidealistlik miljoniprobleemike on Heleni puhul lahendatud tõelise teismelise-elegantsiga: issi on miljonär, issi annab.
Mis puutub rahakotti, siis on Helen ja tema miljonärist papa üks isik (Helen on mõistagi ainult kulutaja rollis), mis puudutab aga tegutsemisvabadust, siis ollakse rangelt erinevad ja täiesti sõltumatud. Kui õilsal Helenil tekib plaan maksta kinni Fredi reis Tiibetisse ja Mäxi sõit Inglismaale Summerhilli, ütleb ta isale: „Sa oled miljonär, see raha ei tee meid kumbagi vaesemaks” (lk 441, minu rõhutus – M. K.). Briljantne!
Ta ei taha saada vabaks,
vaid orjapidajaks
Positiivse programmi kohta kehtib täieliselt ütlus, et kujutlusvõime tuleb odavalt kätte, kui endale detailidega tüli ei pea tegema. „Nägin vaimusilmas sellist kooli: suur ja avatud maja, kus kõik on vabad ja tegutsevad nii, nagu neile sobib,” kirjeldab Helen: „Minu meelest oleks normaalne, kui kool oleks näiteks nagu suur raamatukogu või labor, kus kõik võivad vabalt oma aega sisustada. Õpetajad on lihtsalt olemas, kui vaja” (lk 306). Kui liigutav! Õpetajad on lihtsalt olemas, kui neid vaja! Küllap saaks neid kellukese helistamisega kutsuda … Õpilased uitavad mõnusalt ja jõude hiiglaslikus raamatukogus või laboris ja neid teenindavad vajadusel lahked ja kuulekad õpetajad! Küllap jookseks kellukese helina peale kohale ka lahke sööklatädi kandikuga … Selline on siis Heleni/autori arusaam vabadusest, mida pole võimusuhetega mürgitatud.
Temalt on hea tahe, teistelt olgu kõik muu
Selleks, et kõige üldisemas mõttes midagi reaalselt teha, on vaja ainelist ressurssi (raha), vaimseid ressursse ja oskusteavet ning tahtmist. Idealistlik revolutsionäär arvab ikka, et sellest komplektist on puudu hea tahe (mõistagi just tema hea tahe). „Parima tahtmise korral saaks kõike teha” (lk 307). Sellest pole midagi, et sa oled vaene (aineliselt võimetu) ja loll (vaimselt võimetu), tahtmisest piisab, ühiskonnas on tööjaotus ju.
„Noorte suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle kõik odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata (ja vaeva nägemata – M. K.). [—] Isegi elu loovutamine on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu, kuulsusetu ja laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrimeelsust ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuis oleks?”8
Heleni kangelastegu on imeodav: ei aastatepikkust pingutust või impersonaalsuseni väikse killukese panustamist mõnda hiiglaslikku kollektiivi. Ta saavutab väikse jalatrampimise ja paari idealistliku loosungiga tohutu au, lausa rahvusvahelise superstaaristaatuse.
Oli vaja pelgalt tema jumaliku individuaalsuse tahet ja kõik järsku ärkavad ja maailm paraneb väga kiiresti …
PS Raamat on ka hea sellekohane näide, kuidas indiviidi vabaduse tõstmine ülimaks väärtuseks („„Inimese tahe on püha,” teatas ta veendunult”, lk 239) hävitab igasuguse vendluse ja solidaarsuse, ohvrimeelsuse ja armastuse, s.t selle, mis üldse Helenile annab ainelise vabaduse – isa ja tädi ennastsalgava hoole.
1 Mari Klein, Kust läheb kuldne kesktee haridusparadiisi? – Õpetajate Leht 26. IV 2013, Monica Linde-Klemet, Kas arenema saab kohustada? – Sirp 8. VIII 2013.
2 Fjodor Dostojevski, Inimene on saladus. Koostanud ja tõlkinud Peeter Torop. Loomingu Raamatukogu 1981, nr 27–30, lk 38–39.
3 Ilmar Vene, Vahemere tuuled Hüperboreas. Ilmamaa, 1997, lk 272.
4 Elo-Maria Roots, Vabadus on mul veres. Intervjueerinud Krista Kivisalu. – Pere ja Kodu, juuni 2014, lk 51.
5 Ilmar Vene, Vahemere …
6 Nt Elo-Maria Roots, Vabadus …, lk 50–52.
7 Fjodor Dostojevski, Talviseid märkmeid suviseist muljeist. Rmt: Vaesed inimesed. Tõlkinud Aleksander Raid. Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 266.
8 Fjodor Dostojevski, Tasane. Rmt: Teisik. Tõlkinud Aleksander Raid. Eesti Raamat, 1982, lk 464.