Igas suurlinnas leidub eragaleriisid ja projektiruume, kus vaateakendest eemal koguneb varjuliselt kunstnike ja fännide seltskond. Tallinnas on viimase kümne aasta jooksul saanud sedalaadi omaalgatused uueks normiks: tekkides ja kadudes, kutsudes osa saama privaatsemast kohtumisest kunstnike ja korraldajatega. Astuda näituseruumi, kuhu sissesaamiseks tuleb helistada galeristi telefoninumbrile, võib nõuda eneseületamist. Sedalaadi paigad osutavad eksklusiivsusele, aga ka alternatiivsusele ja sutsukesele salapäralegi.

Hoibi tillukesse, vaid kümnel ruutmeetril tegutsevasse galeriisse jõudmiseks tuleb läbida kortermaja keldribokside rägastik. Ukse avab noor jõuline galerist Lilian Hiob, kes on paljudele juba tuttav võrguraadio IDA saatest „Vitamiin K“, mida juhib koos Tallinna Kunstihoone kuraatori Siim Preimaniga. Hüpe tundmatusse tasub end ära, sest külastajale tutvustatakse väljapanekut privaatselt. Nii sain minagi privaattuuri näitusel „Katkendeid minevikust ja kihte tõelisusest“. Väikesesse isiklikku ruumi on galeriistruktuuri jäljendades kujundatud omaalgatuslik näitus, mida ilmestavad sellised märksõnad nagu protsess, vahetu kogemus, performatiivsus, lavastuslikkus ja eksperimentaalsus.

Professionaalsel kunstnikul on võimalus oma loomingut eksponeerida institutsionaalsetes näitusemajades, mille tugistruktuurid, esitlusviisid ja ka vaatajaskond on nüüdiskunsti praktikasse sisse kirjutatud. Päris algajaid aga institutsioonid oma programmi kergesti ei lase, enda tõestamiseks vajavad noored kunstnikud hüppelauana alternatiivseid prooviruume. Hoibi galerii esimese näituse korraldamise idee sündis kunstiakadeemia kahe värske õppekava, kuraatoriõppe ja kaasaegse kunsti (MACA) koostööprojektist. Kuraatoriõppe üliõpilased lõid mitmeid omaalgatuslikke platvorme, mille abil kunsti­üliõpilased saaksid kohtuda oma publikuga. Positiivne on näha õppeülesande ülekasvamist tegelikkuseks. Kuraatoriõppe üliõpilased pidasid igaüks maha kolmkümmend üks kunstnikuvestlust, vestluste ja arutelude tulemusena valmisid raadiosaade, grupinäitus ning sellega kaasnenud vestlusring ja töötuba.

Omaalgatuslikud kunstiruumid võtavad tavaliselt üle institutsioonide juba sissetöötatud võtted, kuraatoriõppe üliõpilaste platvormide puhul on näiteks kasutatud galeriidele omast kunstnike esindamist, tutvustamist ning suhtekorralduslikke vahendeid. Eesti kunstiväljal võib üldisemalt märgata suundumust mitmekesistumise ja professionaliseerumise poole, kuraatoriõppe programmi kõrval tasub välja tuua Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) korraldatav galeristide meistrikoolitus. Keldri­galeriist sai aga midagi rohkemat kui lihtsalt galerii. Ühiselt kasutatava ala jagatud ruumi saab kasutada ka uurimismaterjalina, nagu seda igapäevaesemete moonutamise abil edukalt tegid Lisann Lillevere ja Johanna Ruukholm. Näitusepind jäi hõljuma professionaalse galerii ja asise argiruumi vahele. Valge kuubi esteetikast tuttavad neutraalsed seinad ja hall betoonpõrand osutasid tavapärasele näitusepinnale, kuid näitusele lisandusid keldrile omased sensoorsed elamused nagu lõhnad ja helid. Kelder on tähendustest tihe, sisse astudes jääb pilk pidama punasest tellisest pliidile, mis viitab sellele, et ruumi võidi kunagi kasutada töölisklassi eluruumina. Keldrist sai pelgupaik kunsti­näitamise näljas noortele, keda huvitab intiimsus, kollektiivsus ja afektiivne meeleseisund, kõnetades laiemalt enesehoole temaatikat. Trenditeadlikult orgaaniline ja käsitööle omane esteetika tekitab pinge tseremoniaalse tõsiduse ja lapsemeelse avastamisrõõmu ning mängu vahel.

Kellele on tarvis näituseruumi, mis kõigub kodu, salongi ja projektiruumi vahel? Üldistusi teha on raske, sest põhjused korterigaleriide (siinsel juhul küll spetsiifiliselt keldrigalerii) loomiseks on erinevad ning tihti on need käsitletavad ruumi haaramisena, sest iga projekti sisemist pinget ja reeglistikku saab põhjendada kuraatori valikuga. Sedalaadi ruumikogemuse eelis on kindlasti katsetamise võimalus ning ideede põrgatamist soosiv õhkkond. Hoibi näitusel puudus selgitav tekst, seda asendas dialoog vaatajaga. Külastajate kogemusest rääkides kirjeldas kuraator Lilian Hiob pikki arutelusid: „Publikuga tekkisid väga sisukad arutelud, lühemaiks külastusajaks kujunes 20 minutit, enamik külastajaid viibis näitusel umbes 40–60 minutit. Kuigi viimane ei olnud taotluslik, siis Hobi galerii formaat soodustab pikemat külastust kui lihtsalt läbijalutamine. Usun, et publik mitte ainult ei mõistnud, millest ma kuraatorina sellel näitusel räägin, vaid ka tunnetasid, mis on just selle konkreetse galeriiruumi teene.“

Hoibi avanäituse puhul teeb aga murelikuks kaasaegse kunsti sisemine sund avalduda peamiselt rahvusvahelisele publikule ja kasutada kindlat märgisüsteemi, tasalülitades siinse publiku. Minu sealviibimise ajal vaatas keldrigaleriisse vaid üks ehmunud naaber. Õhku jääb küsimus, kas näitus võidab suhestumisest kohaspetsiifilise uurimusena või peaks näitusepinda vaatlema anonüümselt mõjuva valge kuubina galeriide taustsüsteemi raames? Soovitan siiski otsida võimalusi dialoogiks siinsete elanikega, et väljapanekuga kõnetataks sotsiaalseid, fenomenoloogilisi, poliitilisi ja poeetilisi aspekte.

Hoibi esimene väljapanek oli otsekohene, üllatav ja hoogne, teosed olid väikeses ruumis maitsekalt välja pandud ning näitus moodustas läbimõeldud terviku. Õhinapõhine suhtumine tasus ennast ära, entusiasmi abil saab üles ehitada oma jälgijaskonna ja selline näitusepaik toimib ideaalse hüppelauana noortele kunstnikele ja kuraatoritele. Tegemist oli mitme tulevase koostöö esimese etteastumisega, järgmine peatükk avaneb oktoobri teisel poolel – näha saab Mariann Metsise isikunäitust.