Kuraatori rollist ja missioonist kõnelesid mitmeid institutsioone nagu NIFKA juhtinud Anders Kreuger, kes praegu vabakutselisena kuraatorlusest doktoritööd kirjutab ja õppejõuna tegutseb, Stockholmi Moderna Museeti kuraator Catrin Lundqvist ja Hanno Soans Eesti Kunstimuuseumist.
Mida tähendab kuraator? Millised võiksid olla kolm kõige täpsemini kuraatorit iseloomustavat omadust?
Catrin Lundqvist: Kureerima tähendab hoolitsema nii kunsti kui ka kunstnike eest. Kui sa töötad kunsti valdkonnas, siis ei tähenda see ainult näituste korraldamist, vaid ka seda, et oled osa kunstielust ja hoolid ka kunstnikust. See on kuraatoritöös kõige olulisem. Suhted ja suhtlus isikute, mitte ainult kunstiobjektidega, isoleeritud kunstivormidega.
Anders Kreuger: Olen sellega nõus, kuid esimene asi, mida kuraator peab tegema, on mõista kunstiteost ja isikut selle töö taga. Esimene asi, mida kunstnikud tahavad kuraatorilt, on see, et kuraator mõistaks nende tööd, tuleks kaasa sellega, mida nad teevad. See on kõige olulisem. See ei pea olema lõplik või täielik arusaamine, ühtemoodi mõtlemine, kuid kuraator peab olema võimeline minema kaasa kunstniku mõttega, seda edasi arendama. Ma ei usu, et kuraatorina töötades saaks olla positsioonil, et pole vaja aru saada, on küllalt, kui kunstnikku aitame.
Võib-olla on Eestis kuraatorite kogemus väiksem kui mujal, hakati meil ju kuraatori mõistet kasutama alles 1990ndate algul. Kuid siiani ei armasta küllalt suur osa meie kunstnikest ja ka publikust seda mõistet: ikka tundub, et kunstniku ? kunstiteose ? vaataja suhtesse pole midagi juurde vaja.
Hanno Soans: Kuid maailmas on nii palju sellist kunsti, mis vajab isiklikumat lähenemist. Kunstnikud võivad olla dialoogis kas omavahel või kunstiteostega, kuid ikka tekivad tühimikud. Ei usu, et praegu või ka kunagi varem oleks tahetud näha kureerimata näitusi: näitusi, mille puhul poleks keegi teinud oma teadlikku valikut. Kunstnikud vajavad ka Eestis, et kuraator kõneleks nendega nende töödest, elaks neile kaasa. Loomulikult tähendab kuraatorlus ka võimuküsimust: kuraator on otsuste, spetsiifiliste otsuste tegija. Küsimus pole isegi niivõrd otsustuste tegemises, kuivõrd oma kunsti valimises, selle mõistmises, selle eest väljas- ja sellega koosolemises, selle kunsti läbi enda teadvustamises. Ma mõistan maailma just sellise kunsti kaudu, sest just need kunstnikud osutavad millelegi, mis on mulle oluline. Teine kuraator mõistab maailma teistsuguse kunsti, teiste kunstnike kaudu. See on suurepärane, sest maailma peabki mitmeti mõistma. Kuraatoripositsioon aitab sellele kaasa.
A. K.: Kuraator pole ainult otsustuste tegija, kuraator on see isik, kes tekitab või aitab kaasa ühe või teise nähtuse tekkimisele. Kõige olulisem on siiski mõistmine, intellektuaalne dimensioon. Selleta on kõik muu, mida kuraator teeb, elutu. Kui puudub empaatia, jääb ka ülejäänud tegevus mõttetuks. Kui aga on sügavam huvi, siis saab alati midagi sellist teha, mis äratab ka laiemat huvi: siis on juba võimalik luua koos töötavate inimeste võrgustik, leida raha, otsida võimalusi, harida inimesi, avastada ja muuta sootsiumi jne. See kõik koos moodustabki kuraatoriprofessiooni.
Kas kuraatoritöö erineb ka institutsiooniti? On seal vahet, kas kuraator töötab muuseumis, kunstihoones, eragaleriis või tegutseb vabakutselisena? Kas kuraatorilt tuleks siis oodata teistsugust hoiakut?
C. L.: Muuseumikuraator peab arvestama suurema hulga ja erineva hoiakuga publikuga, erinevate huvigruppidega kui näiteks kunstihoonekuraator. Vabakutselised, aga ka n-ö progressiivsed kuraatorid tõlgendavad just sellist kunsti, mis neile meeldib; nad ei hooli, kas nende loodud kunstinähtuste, -näituste vastu tuntakse huvi või mitte. Muuseumis töötav kuraator ei seda endale lubada.
H. S.: Erinevus ei olene niivõrd sellest, milline tähendus on ühel või teisel institutsioonil ühiskonnas või ka kitsamalt kunstielus.Eelkõige loeb see, kellele üks või teine institutsioon kuulub. Näiteks Tallinna Kunstihoone asub kunstnike liidu majas ja seetõttu on ka kunstnike liidul õigus öelda oma sõna kuraatori(te) näituseprogrammi kohta: millist kunsti ja kui palju tuleb näidata. Selles mõttes on näiteks Eesti Kunstimuuseum sõltumatum.
C. L.: Küsimus, kuidas suhtuda näitustesse, mida hindab kunstimaailm, kuid mis on laiema publiku arvates liiga radikaalsed ja mida seetõttu ei külastata, on viimasel ajal mitmel pool arutamise all olnud.
A. K.: Kõik oleneb väljapaneku eksponeerimise kohast. Suurlinnas, metropolis võib seda endale lubada.
H. S.: Olen siiski kindel, et kunstimaailma edukaks funktsioneerimiseks on vaja mitmesuguseid nähtusi, n-ö paralleelselt eksisteerivaid maailmu: neid, mida võetakse laiemalt omaks, ja ka neid, mida ei võeta. Nii mõnigi plahvatuslik idee on viinud selginemiseni, puhastumiseni. Seetõttu pole üldse oluline, et need maailmad kohtuksid, sobiksid.
A. K.: Ma ei tööta praegu üheski institutsioonis, organiseerin kaks-kolm avalikku aktsiooni aastas, suurem osa mu ajast kulub uurimistööle, sest kirjutan kuraatorluseteemal doktoritööd. Kuid see ei tähenda, et ma ei hooliks kommunikatsioonist, kuid ma mõistan seda kindlasti teisiti kui institutsionaalne kuraator. Kasulik on aeg-ajalt vahetada institutsiooni, positsiooni: liiga kaua näiteks muuseumis töötades tundub missioon nii loomulik, et see polegi enam missioon, vaid rutiin. Siis on oht hakata mõtlema absoluutsetes kategooriates. Minu positsioonis kunsti ja publiku lõhet lihtsalt ei eksisteeri.
Kunsti ja publiku lõhe on paljuski tekitanud institutsioonid: ikka rõhutatakse, et kunst on midagi erilist, isegi ohtlikku. Televisioonis on see tavaline, kuid kui sama on toodud galeriisse, kunstihoonesse, siis on see skandaal. See on institutsioonide konservatiivsus.
C. L.: Kuraator peab arvestama kunstnikku ja enamik kunstnikest tahab publikuga kontakti saada, kommunikeeruda. Nad tahavad, et nende töödel oleks vastuvõtja.
A. K.: Selles situatsioonis ongi kuraatori ülesanne kontakt luua. Mina ja kunstnikud, kellega ma koos töötan, ajame põhimõtteliselt ühte ja sama asja. Loomulikult ma hoolitsen nende eest, korraldan midagi spetsiaalselt neile, kuid mõnikord on ka vastupidi: kunstnikud teevad midagi niisugust, mis on just mind huvitanud. Kuid niipea, kui kuraator on seotud mõne institutsiooniga, peab ta arvestama selle institutsiooni positsiooni, situatsiooni, milles see asutus parasjagu on. Teisiti ei saakski institutsioon kui selline toimida. Kuraator peab oma institutsiooni ja ka oma positsiooniga lojaalne olema. Teisiti ta ei saakski töötada.
Kui mõelda pisut laiemalt Eesti olukorra üle ? küllap see on ka mujal nii ? siis meil on küllalt palju kunstnikke, kelle kunst jääb väljaspoole ?kunstimaailma?, intellektuaalse mõtestamise ja ümbermõtestamise huve. Kuid nende kunsti järele on sotsiaalne nõudmine: sellel on oma publik, selliseid töid oodatakse, sellel on ka kunstiline tase. Kuidas sellega käituda? Lugu oleks loomulikult lihtne, kui galeriide võrgustik oleks korralikult välja arendatud.
A. K.: Kuraatorite huvi peegeldab alati mingis mõttes ühiskonna huvi. Selline kunst, mis jääb kuraatorite huvikeskmest välja, kipub olema puhtalt toodang, materiaalne ese. Ühiskonda ei huvita aga materiaalsus, toodang. Ühiskond laiemas mõttes hõlmab ringlust, suhtlust, mittemateriaalseid protsesse, vahetust, teadmistel põhinevat ökonoomiat. See on ka poliitikas, majanduses tegutsevate inimeste huvisfäär. Enam ei ole tähtis, kuidas materiaalsed asjad on loodud, oluline on nende intellektuaalne tähendus. Seetõttu ei paku käsitööl põhinev kunst laiemat huvi. See ei saa olla kunstiinstitutsiooni kui sellise probleem. Kuraatorid peavad esindama praegust ühiskonda, see aga ei kuulu sinna.
H. S.: Kuraator ei pea esindama enamikku kunstnikest. Kuraator peab ehitama suhete võrgustiku, kuid ta ei saa tegelda,
esindada, mõtestada saja (erineva) kunstniku loomingut.
C. L.: Olen kindel, et praegu on kunstnik ja kuraator teineteisele lähemale tulnud, kui see oli kümme-viisteist aastat tagasi.
A. K.: Kümme-viisteist aastat tagasi ei pidanud kuraatorid, ka institutsioonidega seotud kuraatorid ise vahendeid otsima, tegelema fund raising?uga. Nüüd on see aga üks nende töö lahutamatu osa. Ka kunstnikud, kui nad midagi tegema hakkavad, peavad olema kindlad, et neil on selleks vahendid olemas.
On oluline, et informatsioonil ja kommunikatsioonil põhinevas ühiskonnas on kunstil keskne koht. Kunst ei ole, ei ole kunagi olnud majanduse osa, kunsti tarvis on alati vähem raha olnud, kui seda on liikunud majanduses või poliitikas. Informatsiooni, kommunikatsiooni, turunduse ühiskonnas on kunstil vastandumise, vastukaalu roll. Kunst ei pea olema kommunikatiivne, koostööaldis, ühiskonda propageeriv. Kunst kui selline on ühiskonnast paar sammu eespool.
Kuid siiski vajab kunst vastuvõtjat.
A. K.: Kui räägime kunstist kui sellisest, siis pole sugugi kindel, et kunst peab kommunikeeruma, et kunst vajab publikut kui sellist. Publik kui selline tahab ise tunda, et ta kuulub sellesse ühiskonna ossa, mis on enamusest paar sammu ees. Seepärast kogutaksegi kunsti. Inimesed tahavad kuuluda kuhugi, olla millegi osa: neil on raha, uhke korter, kuid neil ei ole vabadust, sest nad kuuluvad tootjate-vahendajate hulka. Kunst annab neile vabadusetunde, väljaspool olemise tunde ? rahategemisest, positsioonist ja isegi turvalisusest väljaspool olemise tunde. See on nagu ühiskonnast väljaastumise unistus. Unistus olla autsaider. Tegelikult annab kunst neile midagi, mida nad isegi ei tea, mis see on, kuid nad arvavad, et nad tahavad kunsti kaudu seda saada. Andy Warhol on kindlasti võtmenäide. Algul ei osatud Warholi suhtes üldse mingit hoiakut võtta, ta oli niivõrd teistsugune: ei huvitunud poliitikast, ei teadnud kus Vietnamgi asub, kuigi sõda käis. Warhol oli väljakutse. Kuid inimesed tahtsid kuuluda ka kuhugi, mis on nii eriline, teistsugune.