Noorte kunstike biennaali kaks peamist ja loogilist piiritlejat on generatsioon ja regioon, young art & Baltic point of view. Üldjoontes intrigeerisid meid ka küsimused, kuidas sõlmida kontakte, kuidas luua voolav inforuum, kuidas lokaliseerida ennast uue kaasaegse kunsti skaalal?

Noorte kunstnike näituse platvormi on a priori sisse kirjutatud teatav ebastabiilsus, eksperimenteerimine, pidev muutus ja areng. Selliselt koostatud näitus ei saagi kunagi olla selgete eesmärkide ja sõnastatud tulemusega projekt, see pole ei muuseumi- ega surnud kunstnike näitus. Minu isiklikud arusaamised elust, asjadest, kunstist, sellest näitusest on kogu ettevalmistuse jooksul väga palju muutunud ja võimalust katsetada, läheneda erisugustele teemadele, mitmetisele kunstipraktikale, töömeetoditele pean kogu protsessi juures kõige olulisemaks. Samuti oli tähtis eksperiment ruumiga, kuidas tekkisid tööde tähendusnihked, kui need olid esitatud vaheldumisi Rael Arteli näitusepoole töödega.

Mõlema teemaploki, nii „Tagajärgede” kui „Ettepanekute” puhul on lähtutud ühiselt pinnalt, ent need hargnevad eri radu pidi. Kusjuures nende kahe poole kõige elementaarsem kokkupuutepunkt on vaataja, kes ühendab nii ajaloolised juhtumianalüüsid kui utoopia, on samal ajal nii kunstniku töö aines kui eesmärk.

Noorte kunstike biennaali näituse „Tagajärjed ja ettepanekud” esimese osa kunstnikud tegelevad oma töödes ühel või teisel moel rohkem ühiskondlike, vähem isiklike kommunikeerimata põhjuste ja nende tagajärgede suhtega. Sedavõrd, kui palju arvestas lähtepositsioon kaasa töötama kutsutud kunstnike varasemaid rõhuasetusi (ajaloolistel sündmustel põhinevad juhtumianalüüsid, poliitiline kunst, sotsiaalne tundlikkus, kõnelemisjulgus, töö kogukonnaga), võib pidada „Tagajärgi” teemanäituseks. Ajalugu ja mälu on igihaljad küsimused, nii nagu muutub poliitiline prisma meie vaatevälja ees, muutub ka tulemus.

Näituse „Tagajärgede” osa paneb suuremat rõhku kahele omavahel seotud küsimusele: millised on koos kardinaalsete sotsiaalsete-poliitiliste-majanduslike reformidega tähelepanust ilma jäänud (unustatud, maha vaikitud, ebaoluliseks peetud) aspektid, mis siiski ja ootamatult avaldavad mõju käesolevale hetkele ja elule? Ning kuidas toimib mahavaikimise või mitterääkimise süsteem, kuidas avaldub tahtlik või tahtmatu kommunikatsiooni vaigistatus?

Neis punktides ühinevad psühholoogiline ja poliitiline, mälu meenutamisfunktsiooni tsensuur, valikuline nägemine ja mäletamine, ühiskonnasisene kommunikatsioon kui mälu, teraapia ja reaalsust loov vahend.

Töö kunstnikega lähtus põhimõttest, et kunstnikud on erinevalt paljudest teistest sotsiaalsetest positsioonidest võimelised rääkima ja uurima maha vaikitud või n-ö unustatud küsimusi, kasutades poliitilise angažeerituse, sõnavabaduse ja kodanikuvastutuse vahele jäävat hämarat positsiooni. Teoste kunstiline kujund on sageli sama tõene, selge ja mõjus kui uuriva ajakirjanduse faktiesitus. Kunstnikud lähtuvad ühiskonnaga töötamise põhimõttest ja endast kui selle osast, kellel on toimuva ees võrdne vastutus, kaastunne ja võime mõjutada.

Ühes näituseruumis koos Rael Arteli kureeritud nn „Ettepanekute” poolega muutuvad ilmselt paljud ettepanekud tagajärgedeks ja vastupidi, selline võimalik ambivalentsus õnneks väldib betoneeritud seisukohtade esitamise ohu, kunstnikel on võimalik edasi töötada nii oma teosega kui ka jätkata näituse teemaliinide konkretiseerimise ja kontekstualiseerimisega iseseisvate ürituste tarbeks.

Ettepanekud

Pool noorte kunstnike biennaalist, mille pealkirjastasin „Ettepanekutena”, on sisuliselt kantud sellistest biennaali ettevalmistava projekti „Public Preparation” käigus õhku jäänud teemadest nagu kunstniku võim ja vastutus, kunstipraktika kui maailma (paremaks) muutmise vahend, demokraatia ja kapitalismi vahekorrad. Rahvusvahelise (noorte)näituse formaat tundus igati sobilik selle omavahel vägagi lingitud teemade grupiga edasi töötamiseks, kuid siis juba vahetus dialoogis kunstnikega.

Üritasin näituse raames töötada koos poliitiliselt ja sotsiaalselt teadlike-tundlike kunstnikega regioonist, kuhu näitust ettevalmistav curatorial safari meid viis: Stockholmist Varssavini ja Kiievist Berliinini. See väga erinevate valitsevate sotsiaalsete reaalsustega rahvusriikide regioon, kus elukeskkond kõigub sotsiaaldemokraatlikust heaoluriigist postsotsialistliku segaduse ja näljase kauboikapitalismini. Ühelt poolt on regionaalsed eripärad näituseprojekti taustsüsteem, teiselt aga otsene analüüsiobjekt.

Kunstnike valikus olen lähtunud eeldusest, et kunstnik on aktiivne, ühiskondlikes protsessides omal moel kaasa rääkiv jõud, kellel on võime ja vahendid situatsiooni mõtestamiseks, kritiseerimiseks, kommenteerimiseks, lahenduste pakkumiseks. Kunstnik võib maailma teisiti ette kujutada ja teatud ulatuses muuta. Või vähemalt muuta midagi näitusesse süvenevate ja sellega kaasa mõtlevate inimeste peas, ja see on suur asi. „Ettepanekud” on eelkõige tulevikku vaatav projekt, mille ambitsiooniks on teadvustada seda situatsiooni, milles elame, ja kaardistada ning välja töötada valikud, mis meil on edasiliikumiseks.