Mida olulist tahate sümpoosioni ettekannetest välja tuua? Millised teemad võiksid sisearhitektidele pidevat huvi pakkuda?

Kees Spanjers Amsterdami ja New Yorgi, sisearhitektuuri arhitektuuribüroost Zaanen Spanjers, rahvusvahelise konverentsi (World Interiors Meeting) ellukutsuja: Ruumiloome kontseptsioon on see, millega päevast päeva tegeleme ja mis on olulisim. Mis meid innustab? Kuidas me ruumi loome? Kes on need inimesed, kellele me ruumi loome, ja kuidas saaks seda teha veel paremini?

Ma räägime alati ruumist, kuid see on meeletult avar mõiste, mis ei sisusta meie tehtavat piisavalt täpselt. See mõiste tuleb eraldada suurest pildist, teha väiksemaks, sest töötame väga väikeses mõõtkavas.

Suzie Attiwill, Melbourne’i kuningliku tehnoloogiainstituudi arhitektuuri- ja disainiteaduskonna sisearhitektuuri dotsent ja õppeala prodekaan, ajakirja Idea tegevtoimetaja: Meeldejäävaim oli sümpoosioni teema „Aeg“ – mälu ja tagasivaatamise võimalus ning vajadus. Aeg annab interjöörile erilise kvaliteedi. Aeg on kogu aeg muutumises, see on üürike ja kaduv. Sellisena ei osata aega disainis kuigipalju väärtustada. Tegelikult peaksime selle omaks võtma ja kas või taaskasutuse konteksti asetama.

Sisearhitektuuri eriala magistritööde esitlusel tundsin just puudust uurimuse ja teekonna kirjeldamisest, programmi läbipaistvusest, arusaamast, et olukorrad muutuvad. Hetkest, kui inimesed hakkavad ruumi ja ruum inimesi mõjutama, avanevad uued võimalused ja ruumi komponeerimise lood.

Jo Van Den Berghe, arhitekt, Belgia Leuveni arhitektuuriteaduskonna eksperimentaalstuudio õppejõud, Melbournei’i kuningliku tehnoloogiainstituudi professor: Kuigi sümpoosionil keskenduti ruumi mõjule, peame vaatlema ka disaineri mõju ruumile. Kui analüüsime disaineri sekkumise määra, saab selgeks ka see, mida inimese heaolus väärtustatakse. Analüüsimist võiks alustada selliste küsimustega: „Mis mulle meeldib?“, „Millises ruumis tunnen end hästi ja mugavalt?“, „Kas märkan olulisi ruumiloome osi?“, „Kas suudan neid osi muuta?“, „Kas saan ruumi osi tundes ruumi mõjutada?“.

Disainiprotsessis peame ise otsustama, milline on meie ettekujutatud ruumi kvaliteet. Alati on oht peale suruda oma eelistusi. Disainer peab olema empaatiline, s.t oskama inimesi kuulata ja vaadelda. Heal disaineril on olemas ülevaade inimeste arusaamadest, unelmatest ja soovidest.

Milline mulje on teile jäänud Eesti disainist ja ühiskonnast? Kuidas võiks „Sisu“ Eesti sisearhitektuuri arengusse panustada?

Kees Spanjers: Meie erialal on vaja teoreetilist pinda arenguks ja aruteludeks. Sisearhitektuur ei olnud veel mõned aastad tagasi kuigi nähtaval. Meil ei ole oma tarkvara, ideede kogumikku ega kirjapandud põhitõdesid. Kõik see on tekkimas just nüüd ja see on see, mida küps eriala vajab.

Kus seisab praegu Eesti? Kas Eestile on praegune vaikne olukord Skandinaavias võimalus?

Kees Spanjers: Kümme aastat tagasi Eestit esmakordselt külastades olin meeldivalt üllatunud siinsest sisearhitektuuri kutse arengust, eriti iseseisvusele eelnenut arvestades. Lätis, Leedus ja Venemaal ei ole sisearhitektuur kuigi nähtaval.

Siin on tunda huvi sisearhitektuuri, elu- ja töökeskkonna kvaliteedi vastu. See huvi saab alguse kultuurist, seda ei ole võimalik õppida ega peale suruda.