Sirja-Liisa Eelma näitus „Igatsus kaotatud ruumi järele“ Kumu kolmanda korruse mõlemas projektiruumis kuni 30. III 2025.

„Igatsus kaotatud ruumi järele“ on aasta vaikseim triumf.

Sirja-Liisa Eelma maalidest on keeruline kirjutada, sest on hirm midagi ära rikkuda. See on, nagu üritaks õiget tooni segada: kriimuke liiga palju ühte ja tuleb hall, kriimuke teist ja hoopiski sinine – vaja oleks kätte saada meri. Ning isegi mitte mere toon, vaid nimelt meri. Sest just sellel tasandil, kus Eelma maalid oma liikumisi liigutavad, pole millelgi tegelikult asja olla „nagu“. Nad ongi, vahetult. Ja kui millelegi tõesti pihta saada, on juba see tõsiasi, et see eksisteerib, ime. Teisalt on ju tobe vaadata merd ja deklameerida: „Ime!“

Esimeste lõikudega läheb asi juba juustuseks kätte ära. Ma ei ütle lihtsalt moe pärast, et Sirja-Liisa Eelma maalidest on raske kirjutada. Praeguseks on kunstnik üle kümne aasta süstemaatiliselt teostanud minimalistlikku maali­programmi, mille võiks kokku võtta teatava maalilis-meditatiivse vaikimisena. Seejuures teisi kõnetava ja vägagi tähendusliku vaikimisena. Noobli vaikimisena. Ning sellest, millest on sisukam vaikida, peab parema puudumisel siis sosistama.

Proua Eelma kodanlikud ruumid

„Igatsus kaotatud ruumi järele“ leiab aset Kumu kolmanda korruse mõlemas projektiruumis. Kui jalutada baltisaksa ekspositsioonist Eelma esimesse saali, leiab vaataja end esmalt silmitsi projekti tõukejõuks ja inspiratsiooniks olnud Carl Sigismund Waltheri maaliga „Bluhmi maja interjöör Tallinnas“ (1841). Biidermeierlikul ruumivaatel näeme Tallinna linnaarsti Hermann Bluhmi naist Sophia Bluhmi surivoodil, tema ümber tütar ja kasutütar. Maal on eksponeeritud sirmina mõjuval vaheseinal, peites enda taga Eelma väljapanekut. Nii-öelda eeskojas saadab Bluhmi perekonda vaid üks Sirja-Liisa Eelma teos, esimesel hetkel väljapanekust natukegi eraldiseisev maal üksikust pärlist sinise taustal.

Avalöögis peitub intriig. Nimelt pole Urmas Lüüs ainus, kes möllab Kumu kunstimuuseumis kodanlikes ruumides. Waltheri „Bluhmi maja interjööri“ võib õigusega nimetada biidermeierliku elutunnetuse apoteoosiks, biidermeieri­aega (periood Napoleoni sõdade lõpust 1848. aastani) omakorda varase suur­kodanluse, et mitte öelda lihtsalt kodanluse enesekehtestamise ja enesedefineerimise ajaks. Kodanluse väärtusteks saavad, mõneti aristokraatia opulentsusele vastandudes, tundlikkus, mõõdukus, tagasihoidlikkus ning nii armastus kui ka kiindumus. Välja kujuneb ka elulis-esteetiline ideaal gemütlichkeit ehk väljapeetud hubasus, mis õilmitseb Euroopa kultuuriruumis siiani eri teisenditena (viimati Taanlaste hygge näol).

Eelma näituse keskmes pole aga kodanliku väärtusruumi kriitika, vaid kodanlikud väärtused ise. Mis on küllaltki radikaalne käik, arvestades seda, et „šokeeritud kodanlus“ on siiani täiesti arvestatav kriteerium kunstiteose edukuse hindamisel. Tõsi, XIX sajandi esimese poole kodanluse moraalne bilanss polnud XX sajandi kodanluse omaga võrdväärses pankrotis (või vähemasti andis see Baudelaire’ile, Nietzschele ja Kierkegaardile võimaluse vinguda kodanluse liigse puritaanluse, mitte kahepalgelise passiivse jõhkruse üle). Sellest hoolimata soojendab südant, et kunstnik on julgenud, siin ja praegu, seada oma väärtusruumi gravitatsioonikeskmesse selle, mille võib kokku võtta kui „hea lastetoa“.

Kodanlik mõõde pole selle näituse puhul pelgalt kontekstuaalne, nagu seda Eelma maalide eneseküllase meditatiivsuse puhul arvata võiks. Kunstniku maalikeel on viimase kümnendi jooksul liikunud geomeetriliselt ranguselt aina enam voluutja pehmuse poole, lubades vormiga kaasa käivatel viidetel saada teksti pärisosaks. Maalides, mille struktuur ja dekoor on üksteisest läbi hargnenud, hakkab kontekst tahes-tahtmata täitma ka sisu ülesandeid. Kuigi Eelma näituse tööd on orgaanilised väljakasvud tema eelnevast maaliloomingust, haarab Waltheri pisikese ruumivaate tardunud aeg nende meditatiivse loogika oma meelevalda. See toimub ennekõike eelmainitud kodanlike elustruktuuride lohutuse kaudu, sest kogu selle kodanliku vaoshoituse taga tegeleb Waltheri maal kaotuse kangeima kraadiga. Igatsuse, kaotuse ja tühjuse metafüüsilise mõõtme sees (või hoopiski pealispinnal) elab surm.

Surma vimka

Minu meelest avaneb näitus „Igatsus kaotatud ruumi järele“ surma kaudu tegelikult sügavamale tarkusele, kui sõna „kaotus“ seda kirjeldada suudab, sest kaotusega käib alati kaasas loll lootus: äkki leiab veel üles? Surm aga ei jäta selleks võimalust. Mida pole enam olemas, seda ei saa üles leida. Saab tulla vaid midagi uut. Selles valguses saavad nii Eelma teosed, saatetekst kui ka väikeses vitriinis esitletud loovuurimuslik kimp esemeid (sketšid, pärlid, lugemiskivi, mõned fotod) omale külge mingi pöördumatuse aura. Tagasiminek muutub võimatuks. Leppima peab. Ning leppides sellega, et hing on läinud, tekib ruumi vaimule.

Neil kahel on oluline vahet teha. Kui hing on isiklik, siis vaim kehastab midagi indiviidist suuremat. Kui hing toimetab oma asju ilmas, siis vaim on ajaülene. Hing sööb vaimutoitu, vaim aga mitte. Ta pole näljane, sest vaim on absoluutne ega tunne millegi järele puudust. Samas vajab vaim hingelt suurt eeltööd, et ilmuda. Nõrgale (mitte õrnale!) hingele jääb igasugune vaim kättesaamatuks. Kui, siis kohtab ta vaid kummitust või tonti.

Iva on selles, et surmal pole miinus­märki, ta tähistab liikumist hingelt vaimule. See ongi tarkus, mida illustreerib nii Carl Sigismund Waltheri surivoodit ümbritsev gemütlichkeit kui ka Sirja-Liisa Eelma näituse teine saal. Kui esimeses ruumis oli vaataja kuidagi Bluhmide surivoodi juures kohal, vaiksete üleminekute, endasse teisenduvate kujundite ja surivoodiliku meditatsiooni vahel, siis teises saalis ootab vaatajat ilmutus – igavene elu. Aset leiab teisenemine, metamorfoos. Lõuendid hakkavad käituma nii, nagu mina varem näinud pole. Kui siiani on kunstniku kujundid langenud kuidagi tulvana teineteise sisse ja seejärel üksteise seest taas välja ilmunud, siis nüüd nad põimuvad ja mängivad koos mingit mängu. Esimese ruumi vaikuse asendaks otsekui rõõmus laul – hümn.

Seejuures lubadusteta hümn. Jalutades läbi Kumu püsiekspositsiooni Eesti esimese iseseisvusaja kunsti saalide teise projektiruumi poole, jälgib vaatajat juba kaugelt tuttavate roosade voluutjate vormidega kaetud sirm. Seejuures tundub neljast-viiest ruumist koosnevat anfilaadi läbides, et üks sirmi paneelidest on kui peegel. Projekti­ruumi pärale jõudnud vaatajat ootab ees nunnu üllatus: sirm on lihtsalt nõnda kavalalt keeratud ja tegelikult polegi mingit peeglit. Ka sirmi teine pool paljastab lihtsad maalitagused. Saladuslikul moel otsest müsteeriumi polegi. On küll tsüanotüüpiad pärlikeedest, mis on kui näituse alguses märgatud pisikese pärli teisendid. Teisenemine on hõlpsasti tabatav. Näiteks, kui mu vuntsikandjast vanaisa suri, kasvatasin ka endale vuntsid.

Näituse kulminatsiooniks võib pidada „Kroonimise“ maalipaarikut, mille ilmutuslik liikumine on analoogiline Lapini „Täheks saamisega“. Tõtt-öelda Sirja-Liisa Eelma töö isegi ületab selle. Siin on koos metafüüsiline kadu ja ilmutus, ehk midagi suurematki. Tõesti ei tõuse käsi enam keeles väljendatavaid tõlgendusi kirjutama. See näitus polegi õieti selleks, et sellest rääkida. Mulle meenub hoopiski üks lugu. Kui õpetaja Zhuangzi naine suri, oli mees murest murtud. Ent kui sõber Zhuangzi juurde jõudis, et kaastunnet avaldada, leidis ta eest targa, kes tagus vastu potti ja üürgas laulda, sest tema armastatu oli saanud osaks suurest muundumisest. Ja seda tuleb tähistada! Vaimuks saamist tuleb tähistada!

Kui poti tagumine asendada näiteks pärlite klõbinaga ning üürgamine kanga sahinaga, oleks laul tegelikult sama. Kel kõrvad on, see kuulgu.