Nädal enne jaanipäeva kogunes kogu Soome kaasaegse tantsu ringkond Kuopiosse. Igale tantsuhuvilisele peaks see Kesk-Soome linn tuttav olema kui üks mõjukamaid kaasaegse tantsu festivalide toimumiskohti Euroopas. Eestlasele on Kuopio tantsufestival kindlasti maiuspala, kuid kahjuks on sinna esinema jõudnud vähesed. Ainsatena on selle laval tantsinud Eve Andre ja Sergei Upkin 2000. aastal, kuid moderntantsijatest kahjuks seni mitte keegi. Arvestades festivali püüdlust tuua lavale just kõrgetasemelist ja professionaalset kaasaegset tantsu, siis on ehk lootust, et meie tantsukunstile veidi aega andes ja paremaid arengutoetusi pakkudes astuvad ka Eesti tantsijad kunagi Kuopios üles.
Põhjust kõrgeimale professionaalsele redeliastmele pretendeerida on Kuopio festivalil piisavalt. Tänavune festival toimus juba 36 korda. Oma pika ajaloo vältel alustati kunagi balletist ja rahvatantsust, tänaseks on peamiselt pidama jäädud kaasaegse tantsukunsti näitamisele.
Kuopiosse jõudes hakkas kõigepealt silma, et kogu linn, alates kaupluste ustest ja vaateakendest kuni maanteedeni, oli täis kleebitud festivaliplakateid. Kuopio tantsufestival (?Kuopio tanssii ja soi?) kannab õigustatult linna nime. Ollakse uhked oma festivali üle, mis kuulub ühte Finland festivali vihmavarju alla mahtuvate Soome olulisemate kultuurisündmustega. Mastaapsust näitab seegi, et linna kultuurieelarvest on 1/3 broneeritud tantsufestivalile. Piletimüügi tulule see ettevõtmine toetuda ei saa, sest toob tagasi vaid 1/5 kogu festivaliga kaasnevatest kuludest.
Jorma Uotineni valikud
Veel neli aastat tagasi oli festival kunstilises kriisis ja küsimuse all oli selle jätkumine. Siis kutsuti kunstiliseks juhiks skandaalne isiksus, Soome tantsu nn vaimne isa Jorma Uotinen. Uotineni jätkub festivalil kõikjale: hommikuti juhtis ta pressikonverentse, tunni aja pärast juhatas sisse juba turuprogrammi ja ergutas kogu linnarahvast. Ühel õhtul esitas kuulus Soome tantsulegend ise sadama välilaval prantsuse ?ansoone. Kulminatsiooniks oli, et Uotinen viskas end laval külili ja tõstis efektselt oma võrksukas ja kontskingas sääre taeva poole, hoolimata, et muu keha kattis tal must frakk.
Kaheksa päeva kestva festivali jooksul esitati 16 Euroopa tantsulavastust (sh üks Jaapanist). Esinemisprogramm kulmineerus eelviimasel päeval, mil sai järjest vaadata kolme Euroopa kaasaegse tantsu tipptegijat. Õhtu algas Carolin Carlsoni etendusega ?Tigers in the Tea House?. Tegu on koreograafiga, kes on mõjutanud olulisel määral Soome kaasaegset tantsu ja keda võib pidada kahe pärast teda esinenud koreograafi õpetajaks. Järgnes Jorma Uotineni etendus armastuskolmnurgast, kus üleliigseks osutus naine. Õhtu lõppes Soome tänase tähe Tero Saarineni uue tööga ?Borrowed Light? koostöös Ameerika muusikutega Boston Cameratast. Tänu tema kompaniile on Soome kaasaegne tants tuntud ka ookeani taga.
Korraldajatele üllatusena ei tulnud täissaali Kim Wandekeybusi, kes Euroopas on hetkel tuntud ja jälgitav koreograaf, etendustel. Siin lõigi välja üks festivali nõrku kohti. Mängitakse vaid kindla peale tuntud nimedele, kuid veidi intrigeerivamad ja riskantsemad esinejad jäävad publiku piisava tähelepanuta ja seega saalid pooltühjaks.
Oluline osa on on ka uue Soome tantsu tutvustamisel. Nii tuuakse igal aastal välja ühe noore koreograafi lavastus, mille esmaesitus toimub Kuopios. Seekord oli selleks Jenni Kivelä ?Mestarietsivät?, järgmisel aastal on kord Susanna Leinoneni käes. Karelia galal, mis on oma nime saanud festivali ühelt peasponsorilt Karelia, esines oma lühitöödega aga kogu Soome kaasaegse tantsu ladvik: Susanna Leinonen, Jenni Kivelä, Jyrki Karttunen, Tommi Kitti, Tsuumi, Jouka Valkama, Nina Hyvarinen.
Festival mitte ainult vaatamiseks, vaid ka osalemiseks
Festivali professionaalsust rõhutab asjaolu, et suur rõhk on pööratud tantsuharidusele. Kaheksa päeva jooksul toimus 33 kursust. Need olid mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele, sisaldasid balletti, pilatest, flamenkot, tänavatantsu ja kõike muud, mis nende vahele mahub. Proffidel oli tänavu võimalus osaleda kaasaegse tantsu ühe mõjukama prantslase Carolin Carlsoni workshop?idel tutvuda Wandekeybusi ja Granhoj tehnikaga.
Traditsiooniks on saanud ka poistelaager. Sinna kogunevad tantsuhuvilised poisid kogu Soomest, festivali lõppedes annavad nad linnarahvale etenduse. Sellest laagrist on üles kasvanud nii mitmedki tänased tuntud Soome meestantsijad, näiteks Jyrki Karttunen.
Kuna mul õnnestus läbi käia enamik kursuste ja etenduste toimumiskohti, tõdesin jahmatusega, et linnakeses, kus elab 75 000 elanikku, on korraliku põranda, ventilatsiooni ja hügieeninõuetega tantsusaale kümneid kordi rohkem kui Eestis. Mitmeid tantsutunde saatsid löökriistadel, klahvpillidel ja muudel improvisatsioonilistel meetoditel muusikud. Igal juhul leidsid Kuopios järjekordselt suurepärase rakenduse nii muusika- kui liikumiskultuuri harrastajad, rääkimata põnevatest tulemustest, mis sellest koostööst sündis.
Esmakordselt olid festivaliprogrammi lülitatud aga tantsuprodutsentide koolitusseminarid. Kultuurikorraldus kui eriala on nii nagu Eestis ka Soomes üsna uus amet ja tantsijate vajadus professionaalsete produtsentide järele suur. Koostöös Sibeliuse akadeemia kultuurikorralduse magistriprogrammiga on järgmisel aastal kavas spetsialiseeruda marketingile.
Nädala jooksul käis Kuopio tantsufestivalil 40 000 inimest, kellest 7000 olid piletiga külastajad. Hämmastas, et suur osa publikust oli kohalik keskealine teatrihuviline, mitte aga noor modernkunsti harrastav tudeng, kes on Eestis kaasaegse tantsu põhipublik.
Kuopio on linn, mis hingab ühel nädalal aastas kaasaegse tantsu rütmis, meelitab kokku hulga tantsuhuvilisi, professionaale, harrastajaid ja linnarahvast nii oma lähiriikidest kui Soomest ning pidutseb. Tulemus on, et järgmisest aastast lülitub Kuopio koolidesse tantsuõpetus kohustusliku õppeainena.
