Félicien Rops. Kanapiim.

Pliiats, pastell, akvarell.

Félicien Ropsi muuseum,

Namur.

 

Näitus “Eros ja surm. Félicien Ropsi looming” Kumus kuni 18. II.

 

Félicien Ropsi loomingu mahukas ekspositsioon Kumus kutsub arutlema: mis mõõdab kunstniku suurust? Milliste mõõdikute abil kindlaks teha loovuse formaat? Meile eestlastele on see tähtis vähemalt kaheti: esiteks on meil lahendamata küsimus, kui suur kunstnik maailma mastaabis on “Eesti esikunstnik” Eduard Wiiralt, kelle teoseid eksponeeritakse praegu Belgias vastusnäitusel. Ja teiseks, kas Veneetsia biennaalile pääs või Hansapanga kunstipreemia tulevad pelgalt sõbrameeste mahitusel või on keegi esiletõstetuist ka päriselt midagi väärt? Äkki elamegi kunstikääbuste ajastul? Millega mõõta taide suurust?

 

 

I

Esimene võimalus oleks suurust mõõta mitte “millega”, vaid “kellega”. Näiteks tähele panna, milliste nimede ümbruses esineb uuritava kunstniku oma. Tunnetus liigub tuntult tundmatule. Millised tuntud nimed heidaksid valgust Ropsile?

Paraku mainitakse tema bibliograafias üksnes sama hämaraid isikuid. Vaid kaks kunstnikunime ütlevad rohkem kui tema oma: Pierre Puvis de Chavannes ja Constantin Meunier. Ning ometi püüdis Rops end igati ümbritseda tuntustega, “pääseda nendega ühe pildi peale”. Riivamisi puutus ta kokku näiteks luuletajate Paul Verlaine’iga, kes 1888. aastal palus tal visandada oma raamatu “Rööbiti” tiitellehe, ja Charles Baudelaire’iga, kellele ta 1866. aastal kujundas luulekogu “Vrakid” ja kes avaldas arvamust, et Rops on “ainuke tõeline kunstnik”… Belgias.

Baudelaire’i niigi tinglikku kiitust ei maksa siiski ülemäära tõsiselt võtta – ka karikaturist Charles Jacque’i ülistas ta kui “vaatlejast poeeti”. Émile Zola kirjutas samamoodi, et illustraator Gustave Doré on “improvisaator, imelisim pliiatsiimprovisaator, kes iial olemas olnud”. Ja vennad Goncourt’id avaldasid aastal 1873 nüüdseks lausa naeruväärse ülistuse Paul Gavarnile. Ega Baudelaire’i ennastki saa eriti suureks kunstnikuks pidada (tähelepanuväärselt teenivad teda tõlkijatena väikesed autorid, meil viimati Indrek Hirv ja Tõnu Õnnepalu) – ei küüni tema mastaap Arthur Rimbaud’ omani, ta paigutub kuhugi parnaslaste ja monparnaslaste vahepeale. Rops jääb Gavarnile kindlasti alla ja seega hoopis kaugele 1832. aastal Caricature’is alustanud Honoré Daumier’st, kellega omaaegseid nüüd mõõdetakse ja kelle järgijaks, “teise sordi Daumier’ks” peetakse hoopis Chami (sedagi ülepakutult).

Entourage jääb siiski vaid kaudseks suurusnäitajaks, sest esiteks leidub ka geniaalseid misantroope ja teiseks mainevampiirlus kunstis ei toimi! Kunstil on oma immuniteet, mida nii tabavalt kirjeldab Olev Subbi: hea pilt ei lähe halva kõrval mitte paremaks, vaid halvemaks. Seepärast tõrjuvad tugevad kunstnikud halba naabrust. Koos Édouard Manet’ga esines Rops minu teada vaid ühel korral, 1880. aastal galeriis “La Vie moderne” – maalitud jaanalinnumunade näitusel (mida Edgar Degas taunis kui “ohjeldamatut reklaami”).

 

 

II

Paremini kui suhtluskonna arvukus mõõdab kunstniku suurust tema hinge suurus. Rops põdes väiksust. Sümptomaatiline on enesekõrvutus Auguste Rodiniga (kiri Léon Dommartinile 1889. aasta 19. juulist): “Esimesena, seda tegemaks läks tarvis teatavat julgust, kergitasin häbi tundmata voodieesriiet, mis varjas kopulatsiooni kangelasstseene  ja moodsaid Lihaperverssusi – inimesed ulgusid skandaliseeritult;  ma nägin hetke, kus mu rinnakuju pannakse Siivsuse templi ette, et see kattuks süljega. – Kujur Rodin, teisena  avalikult mind jäljendades, kujutab mu kopulatsioone, ja nüüd läheb see läbi ühegi protestita! (seda tervitatakse rõõmuhõiskel! ja nõnda teevad inimesed, kes viie aasta eest mind avalikult mõnitasid!) Mina murdsin läbi kaasaja silmakirjalikkusest, ja punkt. Mulle meeldiks, et sa, kui asi jutuks tuleb, kordaksid seda, mida ma sulle siin Rodinist kirjutasin, teda ülistatakse taevani nagu tohutut geeniust (ja ta on muide väga andekas), aga ma kinnitan sulle, et tema mõnuleb selle käes; mina olen elusalt nülitud. Niisiis valmistaks selline minu & Rodini kõrvutus mulle heameelt. Sa võid öelda, et kakskümmend aastat enne Rodini pistsin mina rinda kohutava sfinksi, XIX sajandi naisega. Minu & Rodiniga lihtsalt läks nõndasamuti nagu Millet’ ja Bretoniga, üks näeb vaeva ja külvab, teine kogub saagi. See kõik ei kahanda raasugi ei Rodini ega tema skulptuursete “kopulatsioonide” väärtust, aga ma nõuan üksnes, et mind tunnustataks esimese pioneerina tolles veidras ja lihalikus (naturalien) Kaug-Läänes.”

Nõnda kirjutas Rops, olles äsja saanud Auleegioni kavaleriks (au, millest Gustave Courbet ning Daumier olid keeldunud). Seltskondlikust tunnustusest jäi talle väheks, ta nõudis ka kunstniku kuulsust – paraku täiesti mõõdutundetult, Rodinilt tolle teenitud suurust maha kiskudes ja selleks isegi ajakirjanduslikku tutvust mobiliseerides!

 

 

III

Kolmandaks vaadakem kunstiajaloolist konteksti.

Rops oli oma ajastu kreatuur. Hertsog Du Berry tapp 1820. aasta veebruaris andis surmahoobi ka poliitilisele piltpilale Prantsusmaal – sealtpeale hakkas laiutama olmenali (nagu Eestis nõukogude perioodil).

Liberaalsem juulimonarhia lubas ilmuma Caricature’i ja Charivari. Kohe kujunesid ka piltpila žanrid: portreešarž (Charles Philiponi kuulus pirnistuv “Louis-Philippe”, 1831; Honoré Daumier’ “Marssal Soult”, 1832), tüübišarž (Grandville’i “Rahvuskaartlane”, 1831; Auguste Raffet’ “Kasakas”, 1831), ühiskonnakriitilised pildid (Travièsi joonistus nälgivatest Lyoni kangrutest ja valvavast rahvuskaartlasest, 1832) ja biidermeierlik-frivoolsed perekonnastseenid (Achille Dvéria, Henry Monnier).

Kuid pärast ebaõnnestunud atentaati Louis-Philippe’ile 1835. aastal kehtestasid “septembriseadused” uuesti ajakirjandusliku pildimaterjali tsensuuri, nii et Caricature pidi tegevuse lõpetama, Charivari aga apolitiseerus lõplikult ja selle esindusautoriks sai Gavarni oma frivoolsete naisteteemaliste litograafiatega.

Teise keisririigi tsensuuri ajal figureeris terve plejaad kunstnikke, keda mäletatakse ainult olmegraafikuina. Ka Rops kuulubki pigem karikatuuri kui kunsti ajalukku (samal ajal kui Eugène Delacroix, kes alustas samuti Miroiri karikaturistina, kasvas sellest staatusest välja). Ning olmepilapiltnike alalgi oli Ropsi kõrval Pariisis suuremaid.

 

 

IV

Suurt nime tal ei ole, aga anonüümselt võiks Rops ometi esindada oma ajastu esteetikat – ning tüüpilisemaltki kui mõni nimekas kunstnik. Tema töölõik pole kunstiloolastelt pälvinud suuremat tähelepanu. Eelistatult pajatatakse realistidest (nagu Courbet) ning eriti impressionistidest, ääri-veeri sümbolistidest (Gustave Moreau) ning akademistidest (Paul Delaroche), kuna “ajakirjanduskunstist” enamasti vaikitakse kui millestki perifeersest.

Iga loovisik piiritleb maailma nii, et keskmes paikneb tema, ning elab valusalt läbi, kui selgub, et ümberkaudsed näevad teda kusagil maailmapildi serval. Enesekeskselt käsitas maailma ka Rops. Enda arvates tegeles ta kõige olulisemate teemade, erootika ja saatanaga. Esteetilisel satanismil XIX sajandi prantsuse kultuuris oli romantiline aluspõhi ja sümbolistlik pealisehitis, nagu seda kõige ilmsemalt esindas Baudelaire, kelle kohta Thomas Stearns Eliot märkis, et tema “isaks oli Byron ja vennaks Saatan”. Kuid selleski tuleb Eliotiga nõustuda, et kogu too satanism jäi pelgalt följetonistlikuks flirdiks ja “kristluseks tagaukse kaudu”. Kirjutada paar oma aja mõttes roppu luuletust või joonistada paar siivutut pilti pole teab mis kangelastegu, ammugi mitte mingi filosoofia või usutunnistus. Se­da mõisteti juba
tollal, sama arvatakse tagantjärele nüüdki: odav värk. Kui Baudelaire’il veel vähegi õnnestus end keskme poole nihutada, siis Rops jäi “taidlevasse järelväkke”. Osalt seetõttu, et ta pärines ka prantsuse kunsti geograafilisest perifeeriast (Belgiast, nii nagu Wiiralt pärines Eestist), osalt aga seetõttu, et järgmised, impressionistid, esindasid frivoolsust palju puhtamal, demoniseerimata kujul.

 

 

V

Võib-olla mõõdab kunstnikku kõige täpsemalt selle ülesande suurus, mille ta oma tööle annab. Mida kunst peaks tegema?

Aristoteles käsib tragöödial äratada õudu, haletsust ning osavõtlikkust, kusjuures haletsus ning õud peavad lõbu pakkuma. Antiikretoorika suurim autoriteet Marcus Tullius Cicero kuulutas parimaks kõnemehe, kes “kuulajate vaimu nii harib, lõbustab kui ka sügavalt liigutab”. Quintus Horatius Flaccus täpsustas: “Lauliku sooviks on tulus olla või pakkuda rõõmu / või samas [s.t üheaegselt] rääkida sest, mis meeldiv on ning elus kõlblik.” Nicolas Boileau-Despréaux kinnitab: “Saladus on eelkõige selles, et meeldida ja liigutada”. Ja Jean Racine: “Peamine reegel on meeldida ja liigutada…”

“Kunsti kui meeldiva ja kasuliku hariduse” programm, mis kehtis veel XVIII sajandil (Jean-Baptiste Du Bos’l, valgustajatel, klassitsistidel), pöördus XIX sajandil pea peale. Positiivne eesmärk asendus negatiivsega – šokeerida, épater le bourgeois, nagu lennutas väljendi Gustave Flaubert. Publiku nördimuse tõus esteetiliseks kategooriaks sai alguse muusikast (Ludwig van Beethoveni kontserdid, hiljem Richard Wagneri ooperid), aga jõudis teatrisse (“Hernani” esietendus), kirjandusse (Flaubert, Baudelaire) ja kujutavasse kunsti (suisa üldrahvalik skandaal impressionistide kolmanda näituse puhul).

Ega Ropski muud soovinud kui kuulsaks saada, kas või skandaali hinnaga, sealt tema “tõmme seksuaalse rikutuse poole”, mis Teise keisri­riigi kultuuris oli üsna odav trend. Paraku annavad väikesed eesmärgid kunstis ainult väikesi tulemusi ja tänapäeval, kus TV 1000 näitab igal keskööl heteropornot, ei loksuta Ropsi erotica enam õieti mitte kedagi. Tema “saatanlikud pildid” on minetanud mõtte. Veelgi traagilisem – need minetasid mõtte juba autori eluajal, tema silma all.

 

 

VI

Kunstiteadus kaldub subjektiivsusse, sest inimene jääb paratama­tult peamiseks kunsti mõõteriistaks (näiteks keerisrosetti määratletakse kui geomeetrilist struktuuri, mis “tekitab pöörleva mulje”). Üks niisugune reaktiivne tunnus näibki eristavat suurt kunsti väikesest: väikese kunsti pu­hul kerkib “maitsekuse” küsimus, mis suure kunsti puhul on välista­tud. Nii võime arutleda, kas Gavarni gravüür või Baudelaire’i luuletus on maitsekas. Aga meile ei tule pähegi küsida maitsekuse järele näiteks Michelangelo laemaalide puhul Sixtuse kabelis või hakata uurima, kas Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus” on maitsekas või maitsetu – säärase kategooria tarvis jäävad nood kunstiteosed liiga suureks! Rõhutagem: teose suurus ei sõltu sellest, kas ta liigitub maitsekaks või maitsetuks – see on maitseasi. Küsimuse teke ise on sümptom – tähtsam kui igakordne vastus.

Kunstis ei tekita nördimust ja skandaali mitte kunagi ilu puudus, vaid üksnes maitsetus, mida publik teoses näeb. Kui keisripaar käis viisakusvisiidil Tõrjutute salongis, siis tegi Eugénie, nagu ta ei märkakski Manet’ “Einet murul”, imperaator aga leidis, et “see pilt solvab häbitunnet”. Vale on väide, et “ilu on vaataja silmades”, ärritust ei põhjusta vaatajas mitte ilu puudus, vaid maitsetus.

Mõningates teostes on Rops maitsetu, mõningates maitsekas – järelikult on tegu väikese kunstnikuga. Tee näitus kui tahes suur, väikest kunstnikku seeläbi ikka suuremaks ei tee! Pigem veelgi väiksemaks.

Nagu ütles Victor Hugo: “Olgu ta või paavsti võitu – pügmee ei tõsta Rolandi mõõka.”