Neile, kellel  puudus Non Grata performance’itega varasem kokkupuude, oli joonise dešifreerimine küllalt keeruline. Õnneks oli paarisajapealises kunstipublikus kogenud Non Grata austajaid, kes olid osavad joonise ja reaalsuse pilti kokku viima ning lülitusid kohe aktsiooni. Esile tahan tõsta installatsiooni interaktiivsuse ja hästi õnnestunud rahva kaasamise: kõik, kes tundsid huvi, said käe külge panna või seanahka vedada, et ruumist väljasaamine läheks võimalikult  libedalt. Müsteeriumi olulise osa moodustas vooluringi toimimiseks tihedalt korduv meeselemendi sümboolika, mis penetreeris üha naiselementi. Viimaks avanes ka uks ja kunst juhtis inimesed valgusesse.

Paadikuuri teise korruse galeriis olid väljas (video)installatsioonid. Tegemist oli vana renoveerimisstaadiumis hoonega, mille räämas poollagunenud seisukord ning labürinditaoline  ukserägastik mõjusid väga gordonmattaclarklikult. See andis installatsioonidele lisasügavust ning lõi kohaspetsiifilise dimensiooni. Kindlasti on mainimist väärt Olivia Verevi projektsioon „G-day” („Head päeva”), kus terroristimaskidega (kaguulidega) noored tegid kaamera ees tulistamis- ja plahvatus hääli. Vältimatult tekkis assotsiatsioon prantsuse performance’i-kunstniku Yan Duyvendaki tööga „You’re Dead!” („Sa oled surnud!”), kus  ta imiteerib arvutimängu Counter Strike sõdurit ning lahkab „sõjamängude” temaatikat. Huvitav seos tekkis ekraaniks transformeeritud vana retro-kitšiliku tapeediga, mis kumas projitseeritud pildist trellidena läbi. 

Alternatiivmeditsiin, fenomeninimesed

Näituse esimeses saalis oli leedulanna Vaida Tamoševičiūtė „Nameless” („Nimetu”), mis kujutas endast toa põrandat katvaid näokujulisi mullakooke ja oli justkui dialoogis Kirke Kangro lainetel kiikuva asfaltmusta mehefiguuriga „Must mees”. Galeriis ruumist ruumi liikudes lõi ninna vänge viirukilehk ning lõhna  allikani jõudes selgus „Muda ravila” installatsiooni pealkirjas peituv nutikas sõnamäng: nimelt oli Andrus Lauringsoni ravila patsiendiks muda, mida raviti alternatiivmeditsiini abil. „Muda ravila” oli selgelt kohaspetsiifiline ja aktuaalne, sest Sadama tänava keskel asub ammu tuntud Laine spaa, mis pakub muuhulgas ka ravimudaprotseduuri. Lisaks mõjub muda ravimine esoteeriliste ja vähem esoteeriliste meetoditega amüsantselt, sest sellised võtted näikse Eestis järjest populariseeruvat. Kohati jääb mulje, et meeskunstnik pakub vaatajale mudaravi versiooni: patsient paraneb talle endale määratud teraapiat hoopis muda peal praktiseerides.

Publiku aktiivset osalust eeldas ka austria meeskunstniku Simon Haefele projekt „Selfresearch” („Enesevaatlus”), mis asus Lääne Kaluri varietee trepil. Välisseina külge paigaldatud videoekraani alla oli kirjutatud küsimus  „How do you use art?” („Kuidas kasutad kunsti?”), millele igaüks võis ennast videopildis vaadates kaamera ees vastust otsida. Oleks huvitav teada, kas või kuidas kogutud materjali edaspidi kasutatakse, sest intrigeerivale küsimusele tuli kahtlemata leidlikke vastuseid. Videovarietee jätkus Vahur Laiapea filmiga fenomenaalsest Galina Grossmannist, see tõi publiku suunurka kahjurõõmsa muige. Portreteeritu – umbes 50aastane eksperimentaalbioloog  – tegeleb hobi korras maalimise, heliloome ja klassikalise lauluga, mis on pühendatud kristlikule Jumalale. Kunstiprofessionaalidel oli kohati päris naljakas vaadata ponnistusi, mille tulemus pole just kõige kõrgema kvaliteediga. Sellest hoolimata on tegemist imetlusväärse isiksusega: Eestis elav vene naine, kes tegeleb kaunite kunstidega, millega tavaliselt üle 20aastased enam tegelda ei julge. Hoolimata sellest, et tema helilooming  on võib-olla isegi halvem kui Sõnajalgade muusika, on see temast siiski väga julge.

„Kineetilise müsteeriumiga” samasugust pimedusest valgusse kulgemist pakkus ka Sadama tänava kail meeskunstnik Neeme Külma installatsioon „40 High Cube”, merekonteiner, mis oli ühest otsast kraanaga 40-kraadise kaldega üles vinnatud. Konteinerisse sisse piiludes avanes vaade ülestõstetud otsas paiknevale lavale, mille ees oli mitu  intensiivselt kiirgavat prožektorit. Julgemad võisid mööda kaldpinda konteinerisse minna, et seal plaate keerutavat DJ Oravat lähemalt uudistada ja konteiner rütmiliste hüpetega võnkuma panna. Hoogne kargamine osutus siiski turvariskiks ning järgmise etteaste ajaks oli objekt vaiadega toestatud.

Õhtu üheks kulminatsiooniks kujunes vokaal-instrumentaalansambli Chungin & The Strap-On Faggots särtsakas-elektriline lavasõu, mis kutsus konteineri kaldus põrandal rõõmsalt pogotama nii noored kunstiamatöörid kui ka juba vanad tegijad. Samas võis konstateerida installatsiooni sotsiaalset aspekti: kiludena konteinerisse pakitult kangastus paratamatult illegaalsete immigrantide ja inimkaubanduse problemaatika. Konteinerikontserdi lõppedes jätkus muusikaline programm varieteesaalis, kus astus üles veel rida artiste. Kahjuks ei saanud bussiga  lahkuda soovijad neid etteasteid enam nautida, kuna tagasisõit algas enne, kui programm läbi sai. Siinkohal peakski ürituse korraldajaid mõningate organisatoorsete puudujääkide pärast natuke nahutama. Kuigi buss tõi publiku festivali alguspunkti, tuli edaspidi igaühel juba omal käel orienteeruda. Sündmuste järjestus oli kohati hektiline: asjasse pühendatud inimesi tundmata oli lihtne eksida teelt või jääda lihtsalt ühte asukohta istuma, teadmata,  kus miskit huvitavat parasjagu toimuma peaks. Enda kavaga kursishoidmine oli komplitseeritud ning paljud asjad kattusid, nii et segaduses publik oli sunnitud valima video n ja performance’i x vahel. (Või oli see ehk taotluslik nüke?) Mõnel sai hoopistükkis nahk üle kõrvade tõmmatud, kui too informatsiooni puuduse tõttu ühest või teisest elamusest ilma jäi. Need, kes Haapsalus väga hästi ei orienteeru ega tea, kust saab tasuta linnakaardi, olid sunnitud  linnatänavatel pikalt uitama, enne kui järgmise objektini jõudsid. Nimelt ei leidunud mitte kusagil juhatavaid silte ega nooli, mis oleksid võinud liikumist hõlbustada. Viimaks toon välja puhtsemantilise probleemi: arusaamatuks jäi seos festivali pealkirja ning nähtu vahel. Oleks kahetsusväärne nentida, et „Seanahk” oli ainuüksi viide eelkäijale, mis kandis nime „Kananahk”, ega assotsieeru mingil moel ürituse tööde temaatikaga rohkem  kui Varietee koridori põrandale maalitud põrsakujutis. 

Kui selliseid üritusi Eestis poleks, tuleks need välja mõelda

Sellegipoolest oli festival „Seanahk” tänavuse suve kontekstis unikaalne üritus ja pakkus  väga tänuväärset vaheldust Eesti kunstielu harjumuspärasele rütmile. Spetsiaalselt külastajatele mõeldud sõbraliku hinnaga buss tegi festivali kättesaadavaks palju laiemale publikule kui liinitranspordi kasutamine seda võimaldanud oleks. Idee kunsti abil pealinnast välja meelitada on igati tervitatav ning selliseid ettevõtmisi tuleks kahtlemata korrata. Kollektiivsetest väljasõitudest võiks ju kujuneda kena traditsioon, mida laiendada ka teistesse  Eestimaa paikadesse.

Lootuses, et üritus muutub tulevikus veelgi rahvusvahelisemaks – seekord oli kohal vaid mõni välismaa kunstnik –, leiab meedias laiemalt kajastamist ning suudab kohale meelitada nii kosmopoliitse vaatajaskonna kui ka need kohalikud, kellele kaasaegne kunst muidu võõraks jääb. Ja must mees hõljub ehk siiani merelainetel …