1970date alguse feministlikud mõtteavaldused ja kunstiteaduslikud kirjutised ei viinud mitte ainult avalike väljaastumisteni nii kunsti- kui ka laiemalt kogu sootsiumis, vaid ka hoiakute muutumiseni.
Naiskunstnike ja -kriitikute performance “Me ei taha olla enam ainult kenad tüdrukud!” Whitney muuseumi ees 1970ndate algul. repro
Siinse kirjatüki eesmärk on küsida, milline on kunstiteaduse seis ja võimalik koht meie kultuurimaastikul. Kas kunstiajalookirjutus peab ennast tõestama eelkõige nn teadustekstina või on selle iseloom palju mitmekesisem? Kas kunstiteadus on kujutavale kunstile, arhitektuurile ja disainile spetsialiseerunud valdkond või on tal midagi öelda ühiskonna, kultuuri ja inimtegevuse kohta laiemalt? Mis on kunstiteaduse peamine eesmärk: kas puhtalt eriala- ja teadusmaailma-sisene käsitlus või äkki hoopis palju laiem? Kui usume, et kunstiteaduslikul kirjutusel on laiem dimensioon, siis peame mõtlema sellegi üle, millises sõnastuses ja vormis seda teha ning – see on veelgi olulisem – kas meie püüdlused üldse laiema publikuni jõuavad.
Sellest, et kunstiajaloo ja -teaduse kriisid – ennekõike 1970ndatel angloameerika traditsioonis käivitatud sotsiaalne, feministlik ja marksistlik kunstiajalugu, mis lõid suurte meistrite ja stiilide järgnevusele rajatud kunstiajaloolisel narratiivil jalad alt – peaksid märgatavalt teisendama eesti kunstiteadust, on erialaringkondades räägitud tükk aega. Samas tuleb enesekriitiliselt tunnistada, et Eestis õpetatava kunstiteaduse õppeprogramm oli kaua aega – ja on osaliselt endiselt – rajatud kronoloogilisele järgnevusele ja (tihti) stiiliajaloo printsiipidele. Seega pole üllatav, et meie kunstiteadusliku kirjutuse sisemine loogika lähtub tihti endiselt nn vana kunstiajalookirjutuse printsiipidest, millele antakse uus kuub mõne moodsa teema näol, ning et kunstiloolise narratiivi ideoloogilise baasi analüüs ja distsipliini enesekriitika jäävad tagaplaanile.
Samuti peaks kunstiteaduse praktilise külje rõhutamise asemel (muuseumitöö, arhiivi uurimine, faktide täpsustamine-edastamine, kureerimine, teose hindamine jne) esile tooma kunstiajaloo osatähtsuse ajaloo ja ühiskonna mõistmises ning rolli, mida see mängib meie kollektiivse teadvuse kujundamisel. Igasuguse humanitaarteaduse olemasolu õigustamine turumajandusloogikat toetavas akadeemilises keskkonnas on paratamatult viinud selleni, et eriala tuleb müüa ning tekitada sellele kas majanduslikku edu garanteeriv või n-ö seksikas ja moodne imago – see on kõigile tüdimuseni selgeks tehtud. Vastukaaluks peaksime meenutama hoopis seda, et kunstiajalugu kui iseseisev distsipliin tekkis humanistliku traditsiooni raames ning et selle keskmes ei asunud mitte ajaloost eraldatud, elutu ja ostetav-müüdav teos, vaid ajaloos ja ühiskonnas tegutsev inimsubjekt. Ning teiseks seda, et kunstikirjutus (sh eelkõige kriitika) on väga tugevalt olnud seotud avangardiga selle mõiste algses tähenduses, mille kohaselt progressiivsete kultuuriinimeste ülesanne oli oma teoste ja kirjutiste abil ühiskonda muuta.
Tegelikult on eesti kunstikirjutuse ja
-uuringute avalik-ühiskondlik roll, mis vähemalt osaliselt taandus pärast 1990ndatel esile kerkinud tuliseid meediavaidlusi kunsti eetika ja eesmärkide üle, viimasel ajal uuesti nähtavale tulnud seoses politiseeritud võitlustega kinnisvaraarenduse vallas. Need on ilmselged näited, kuidas kunstiteadlased osalevad ühiskondlikus debatis, kuid ideaalis peaks igasuguse teksti autor endalt küsima, milline on tema eetiline (ehk poliitiline selle sõna kõige laiemas mõttes) positsioon. Viimase kümnendi kunstitekstidest võib kindlasti leida mitmeid näiteid selle kohta, kuidas minnakse kriitikavabalt kaasa nende ideoloogiatega, mis väljendavad (ainult) majandusliku, poliitilise või kultuuriinstitutsioonilise ladviku huve. Puhtesteetiliselt olen minagi valmis nautima minimalistlikku itaalia disaini või ainult noort ja kõhna keha omaksvõtvat moedemonstratsiooni, kuid neist kirjutades ei saa unustada, milliseid ideoloogiaid need kannavad ja edastavad. Sotsrealistlik maalikunst seevastu ei paku mulle isiklikult erilist silmamõnu, kuid see peab kuuluma Eesti kunstimuuseumi püsiekspositsiooni eesti kunsti osana, nagu ta seda on ka olnud: ainult niimoodi saab vaadelda ajalookäikude keerukust ja vastuolusid ning uurida teistel ajaloohetkedel valminud teoste seost oma ajastu ideoloogiatega.
Lõpuks tahaksin puudutada kunstiteadusliku teksti vormi ja keeleprobleemi, mis on sisevestlustes taas kord üles kerkinud. Loomulikult on igal tekstižanril omad nõudmised ning neist pea kramplikult kinnipidamine süveneb kasvava surve tõttu, et tekst tõestaks keelelis-vormiliselt oma teaduslik-akadeemilist iseloomu. See, et keerulises erialažargoonis või siis lihtsalt kuivalt-igavalt fakte ritta seadvad kirjutised on raskesti loetavad ega tekita laiemat kõlapinda, sunnib paratamatult esitama küsimust: kellele me kirjutame ja milleks? Narratiivi esitamine kaasakiskuvas ja köitvas vormis ei pea automaatselt tähendama seda, et loobutakse täielikult akadeemilise uurimuse nõuetest. Lõppkokkuvõttes esitab ju igasugune (kunsti)ajalooline tekst mitte faktide-väidete abil lõplikult tõestatud tõde, vaid narratiivi –jutustust, mis erinevalt väljamõeldud loost kasutab ajalooliselt ja kultuuriliselt paigutunud fakte ja teadmisi, aga teeb seda ikkagi kirjutaja ja tema ajastu positsioonilt. Ning iga loo mõistmine sõltub paratamatult selle jutustaja meisterlikkusest.
ÜLESKUTSE
Eesti Kunstiteadlaste Ühingu Armin Tuulse 100. sünniaastapäevale pühendatud
aastakonverents 11. V “Kust tuled,
Eesti kunstiteadus?“
Eestis on kunstiteadust tehtud juba kakssada aastat. Karl Morgensterni järel tulid uued ja uued kirjutajad, kellest igaüks on meie kunstiajaloo uurimisse midagi lisanud. Armin Tuulse, kelle 100. sünniaastapäeva sel aastal tähistame, on nende seast üks teenekamaid. Tema juubel pakub ühtlasi hea võimaluse teha järjekordne sissevaade meie eriala ajalukku ja tänapäeva. Tagasivaade peaks olema stimuleeriv, sest aitab tunnetada peale eilse ka tänase päeva kunstiteaduslikku problemaatikat. Teades, kust tuleme, võime enese erialaidentiteedi selgemalt formuleerida, see omakorda peaks lubama tugevamat jalgealust juba käsil ja plaanitavate uurimistööde eesmärkide ja sisu sõnastamisel. Teades, kust tuleme, oskame öelda, kus oleme ja kuhu tahame minna.
Kevadine aastakonverents on keskendatud Eesti kunstiteaduse suurkujude pärandile. Vaatluse alla võib võtta nii mõne eriti kaaluka teose, olulise probleemi kui ka uurija kogu teadusliku tekstikorpuse. Huvipakkuv on nii ajaloolise kolleegi roll uue kunstiteadusliku materjali käibessetoomisel kui ka käsitlusviisi analüüs: missugused on olnud ja on arusaamad kunstiajaloo nn suurtest skeemidest ja ideedest, nt kunsti olemusest, stiilide kujunemisest ja vaheldumisest, kunsti, kultuuri ja sootsiumi suhetest, kunsti rollist, eesmärkidest ja toimemehhanismidest. Eeldatavasti on uurija vaatepunktide valik ja käsitlusviis seotud tema tegutsemisaja sotsiokultuurilise tegelikkusega ning nendegi seoste avamine pakub huvi. Rõhutame, et konverentsi teemapüstitus ei sunni tegelema ainult minevikuautoritega, vaid pakub võimaluse analüüsida ka kaasaegseid kunstikirjutuse viise.
Ootame konverentsiettekannete kirjalikke ettepanekuid kunstiteadlaste ühingu eestseisusele 15. III aadressil krista@artun.ee.
