Tänavune kunstisuvi on Eestis õige kokku kuivanud. Kõik kunstiinstitutsioonid jätkavad küll tavapärast tegutsemist, mõned muuseumid on mõelnud suvele ning sellega kaasnevale välisturistide voolule, kuid spetsiifiliste suviste kunstiürituste poolest on lugu õige kurb. Pisut aktiivsem on kunstitegevus Haapsalus, Viljandis, mõnes mõisas on leidnud paiga kunstnike liidu mõne alaliidu suvine väljapanek, kuid suvise muusika- ja teatritegevusega võrreldes tundub see kõik kuidagi juhuslik. Asi pole isegi mitte kvaliteedis: tänavusel suvel ei nuta taga mitte ainult aegade varju vajunud Saaremaa biennaale või Rakverest “Kananaha” pealkirja all alguse saanud ning Viinistus hääbunud video- ja tegevuskunstifestivali, isegi Mooste on kuidagi vaikne ning “Kunstisuvigi” on kokku kuivanud kuraatorite Sirje Eelma ja Rait Präätsa “100 akna” uuendatud projektiks. Nongratakad alustasid suve hakul paljulubava tegevuskunsti invasiooniga, pisut püüdsid sellele elu sisse puhuda ka väikeste sööstudega suve keskpaigas, aga see on ka kõik. Tundub, et meie kunstielu elab sügise ettevalmistamise tähe all: septembris avatakse rahvusvaheline noorte kunstnike biennaal, oktoobris graafikatriennaal, Kumul on plaanis rahvusvaheline modernismi vaagiv konverents.

See-eest on rahvusvaheline kunstielu ülimalt aktiivne: suuri kunstisündmusi ei reklaamita omaette unikaalsete nähtustena, vaid lausa paketina: Veneetsia-Kassel-Münster-Basel. Kui suurimatele (mainekamatele, traditsioonikamatele, nagu on seda Veneetsia biennaal, Kasseli “Docu­menta”, Münsteri kohaspetsiifiline skulptuuriprojekt, Baseli kunstimess) lisada uuemad, kuid sama pretensioonikad (Praha biennaal, sügise hakul avatavad İstanbuli biennaal ja Linzi uue meedia väljapanek jne) või kitsamaid valdkondi või kunstihoiakuid (“Ars Ornata Europeana”, Bilbao feministlik kunstiprojekt jne) puudutavad kunstiüritused ka veel juurde arvata, siis neil kunstnikel, kuraatoritel, kriitikutel, kes vähegi tahavad praeguse kunstieluga kursis olla, peavad kohvrid küll kogu aeg pakitud olema ning Internet käepärast, et soodsaid piletid hankida.

Ning veel, meie suhe rahvusvahelise kunstieluga on totaalselt muutunud. Kui veel 8–10 aastat tagasi külastas Veneetsia biennaali käputäis kunstihuvilisi (otseselt asjaga seotud kunstnike, kuraatorite, kriitikute kõrval jõudsid sinna vähesed entusiastid), siis viimaste biennaalide avanädalal on eestlasi kohal olnud poolesaja inimese ümber. Kui lisada suve ja sügise jooksul lisaks biennaali külastanud (või külastada kavatsevad) paarsada või üle selle kunstitudengit, -õppejõudu, kunstnikku, aga ka lihtsalt kunstihuvilist, siis tuleb hakata Euroopa rahvusvahelistest kunstiüritustest rääkima kui millestki, mis kuuluvad sama orgaaniliselt (või vaata et orgaanilisemaltki) meie kunstiellu kui Eestis aset leidvad üritused. Küsimus polegi ainult selles, kas eestlased ka ise biennaalidel osalevad või mitte (kuigi eesti kunstnike esinemine on tugev boonus), kohal tuleb igal juhul olla. Veneetsia biennaali kõrval saab kohaloleku vajadusest rääkida ka teiste rahvusvaheliste suurnäituste puhul.

Vajadus olla kohal on pannud meid absoluutselt uude olukorda, ka siis, kui me sellest ka ise veel aru ei saa. Rahvusvahelistest suurnäitustest ei saa enam kirjutada (rääkida) nagu varem: pelgalt tutvustavalt, teavet või ka isiklikke näpunäiteid jagades, neid tuleb tõlgendada samas vaimus ja võtmes nagu kohalikke kunstisündmusi. See tähendab aga senise kirjutamisviisi, sõnavara, käsitlemismeetodi revideerimist, dekonstrueerimist, mis omakorda viib (millalgi) kunstiteadvuse muutumisele.

Kunstihoiakud ja -eelistused ei kujune enam niivõrd kohalikku kunstiareeni silmas pidades, vaid eelkõige rahvusvaheliste suurnähtuste kaudu. Nii et ammu laiemalt juurdunud arusaam, et kunstiteos või teos, mis on seotud praeguse kunstiga, väärib oma nime ainult siis, kui toimib avaramas (rahvusvahelises) kontekstis, kuid (kui vastuoluline see ka ei tundu) peab olema ühtlasi võimeline kõnetama just seda publikut, mille ette ta on toodud, peaks varsti üsna loomuliku tõsiasjana kuuluma ka meie laiemasse kunstiteadvusesse.

Publiku kõnetamine tundub olevat isegi selliste mastaapsete ja ülipopulaarsete sündmuste, nagu seda on Veneetsia biennaal, probleemiks. Tänavuse biennaali kuraator Robert Storr (esimene ameeriklane ja esimene kuraator, kes pidas nii oma avakõne kui ka pressikonverentsi inglise keeles, kuigi vabandas oma itaalia keele puudulikkuse parast ohtralt) rõhutab kataloogi eessõnas, et suurnäitused peavad koosnema võimalikult paljudest kihistustest, kuid kihistuste teravamad nurgad peavad sõlmpunktidena esile kerkima, mis tähendab, et mugavalt pakendatud kaupa ei maksa sealt küll oodata. Biennaalitaolised väljapanekud nõuavad aega, kannatust ja süvenemistahet. Nii et publiku kõnetamine eeldab publiku empaatiat, vastuvõtmise soovi ja harjumist ehk haritust. Seda enam, et Veneetsia biennaali ja ka Kasseli “Documenta” mahtu näitused ei saa enam ammu endale lubada pelgalt Euroopa-kesksust. See ei toimi juba tõsiasja tõttu, et heaoluühiskond on ennast ammendanud. See on aga vana tõsiasi.

Sootuks olulisem selle ülekordamisest on , et värske kunstienergia ehk Euroopa-välise kunsti toomine suurtele traditsiooniliselt Euroopa-kesk­setele näitustele eeldab uute hierarhiate, hindamiskriteeriumide, mudelite sissetoomist. See on aga reaalsuses palju keerulisem kui pelgalt sõnades. Mingit pidi meenutab see sama konflikti, mis oli 1970ndate lõpu feministliku kunstiajaloo kirjutamisel, kui taheti piirduda vaid naiskunstnike lisamisega suurde kunstiajalukku. Sellega ei taha küll väita, et ei Storr ega ka “Documenta” kuraatorid austerlased Robert Brueghel ja Ruth Noack või ka Harald Szeemann oleksid läinud arrogantset teed mööda ja “suurte valgete härrasmeestena” lisanud veidi eksootilisi maitseaineid oma delikatessidesse. Kuid kimbatusest pole siiski üle saadud: ei vaataja kõnetamise ega ka pakutava pakendamise seisukohast. Väga ilmekas sellekohane näide oli Veneetsia üks populaarsemaid, aafrika kunsti paviljon (või tegelikult ikkagi Aafrika kunsti, sest näituse kuraator ja korraldajad ei olnud sugugi rahul oma kontinendi kunsti surumise üle ühtedesse kitsastesse raamidesse; nii nagu kitsalt euroopa kunsti, nii ei ole olemas ka aafrika kunsti, piirame seda siis epiteediga “tänapäeva” või mitte).

Kui Veneetsia biennaali institutsionaalsed korraldajad tundsid ise suurt heameelt, et olid suutnud tuua välja nii palju Aafrika kunsti ning anda sellele Arsenales nii esindusliku eksponeerimispaiga, siis “Luanda popi” kuraator Simon Njami, Luanda triennaali direktor Fernando Alvim ja kaasaegse kunsti suurkoguja, pisut üle 20 aasta vana Sindika Dokolo olid tõeliselt šokeeritud neile osaks saanud kohtlemisest. Kuigi, väikerahva positsioonilt vaadates oli nende väljapanek enam kui nähtav. Kuid olulisem kui lihtsalt nähtav olla oli ka aafriklaste puhul nende sisuliste koodide mõistmine ja suurürituste dekonstrueerimine just sisulisi koode silmas pidades. Ning mitte nii-öelda ajaloolisi, traditsionaalse kultuuri (kuigi ka seda) koode, vaid just praeguse aja koode silmas pidades. Üks sümptomaatilisem näide oli see, kui Aafrika kunsti pressikonverentsil Dokolo selgitas tagapõhja, miks sellele näitusele oli ameerika kunsti suurnimesid sisse pikitud. Andy Warholi töö ei olnud ei ameerikaliku eluviisi sissetungimise või muu sellise märk, vaid sellel oli kohalik tähendus. Nimelt on seda Warholi tööd kasutatud Luanda lennujaama lähistel eksponeeritava plakati kujunduses ja kõik luandalased tunnevad seda kui nende oma uue aja tähistust. Mitte ameerika, vaid oma elustiili märki. Aga et seda teada, selleks tuleb süüvida teistesse kultuuridesse, nende märkidesse, just nii nagu Euroopa keskaegsest maalist ei saa aru, kui ei tunne piiblilugu ega tea ikonograafilist visuaaliat.

Vaatamata sellele, et Veneetsia biennaal on juba nii-öelda meie siseasjaks kujune­
nud, nõuab see mitmel tasandil käsitlemist ja ilmselt rohkem kui kunagi varem sidumist ka meie oma kunsti(teadvuse, -hoiakute, -ajaloo)­probleemidega. Aga sellest edaspidi, seda enam, et kümme aastat tagasi oli Eesti kunst esmakordselt Veneetsias ametlikult esindatud. Kuid nii Veneetsia kui ka Kasseli kuraatorinäituste puhul tuli just sellel aastal teravalt välja veel üks tõsiasi. Tundub, et aeg, kui suurnäitustel avastati (väärtustati) uusi kunstinähtusi, on selleks korraks möödas. Praegused kuraatorinäitused kuuluvad pigem subjektiivse kunstiajaloo kirjutamise rubriiki, sisselõigetega ajalukku, teistesse kultuuridesse. Eks ikka selle kimbatuse tõttu, mis “Luanda popi” näituse puhul nii eredalt välja tuli. Ja seetõttu on ka kõikvõimalikud feministliku kunsti ülevaated enam kui teretulnud, iseäranis meil. Kuigi ka modernismi vaagimine (nagu ei saadud sellest Kasselis mööda) on enam kui vajalik.

Nii et siis sügisese Kumu konverentsini. Kuigi Eesti suvist kunstielu ei maksa siiski veel maha matta. Ehk oleks meilgi just aeg kirjutada oma subjektiivne kunstiajalugu, ikka rahvusvahelist kunsti ja meie publikut silmas pidades. Aga enne järgmist suve ei tule see kõne alla.