Valgevene kunstnike Vladimir Tsesleri ja Sergei Voichenko töö “Pidu Hollywoodi moodi” (tekstiil) Pärnu uue kunsti muuseumis “Mehe ja naise” näitusel.
Tänavune kunstisuvi tekitab taas vastuolulisi tundeid: juba teist aastat puudub keskne, kontseptilt vettpidav, sisult sügav, vormilt atraktiivne kunstisündmus, kuid kõikvõimalikke väiksemaid näitusi ja üritusi jagub igasse Eestimaa nurka. Seekord pole mõtet kõnelda kunstielu kolimisest Tallinnast ja Tartust pelgalt kuurortlinnadesse Pärnusse või Haapsallu, järjest ahvatlevamaks on muutunud sootuks väiksemad paigad – mõisad, külad.
Mooste külalisstuudio Põlvamaal ehk kunsti- ja sotsiaalpraktikate keskus (nagu seisab koduleheküljel) ehk suupärase lühendina MoKs on kuus aastat järjest just suvel korraldanud rahvusvahelise kunstisümpoosioni “PostsovkhoZ”. Seekordne toimub 28. VII – 13. VIII deviisi “Inimloomaaed” all. Vaatamata sellele, et sümpoosion hõlmab õige mitmete valdkondade esindajaid, et ühendav deviis on aktuaalne, et osalev kunstnike seltskond on tõepoolest rahvusvaheline, ei ole sellest kujunenud võrdset sündmust omaaegsete Saaremaa biennaalide ning mõne aasta taguse Rakverest alguse saanud ja Viinistule üle kolinud video- ja tegevuskunstifestivaliga. Mooste tugevaim külg on vaieldamatult aastaringne järjekindel tegevus ja seotus kohaliku kogukonnaga. See ei välista, et Mooste sümpoosionist ei võiks kujuneda suve keskne sündmus: koostöövalmidust näikse moksilastel jätkuvat, kui vaid teised nii-öelda üksiküritajad on suutelised oma ego alla suruma ja tõepoolest midagi suurt ning uhket tegema. Saaremaale ja Viinistule ei kogunenud ainult kitsas sõprade-austajate ring: tegevus- ja videokunstnike kõrval võis seal kohata traditsioonilisema kunsti viljelejaid, maali-, tekstiili- ja ehtekunstnikke – ning kõik nad polnud sugugi vaid esimeses nooruses. Ning tegemist ei olnud populistlike kõigile-meeldida-tahtvate ettevõtmistega, pigem otse vastupidi. Nii et tõepoolest: millegi suure ja uhke tekitamiseks vakantsi jätkub, vaja on ainult ennastsalgavaid misjonäre ja oskust/soovi ühiselt koos teha.
Aga kuna MoKs pole ainult projektipaik, siis juulis on seal vaadata noorte maalikunstnike Maris Palgi, Kaie Luige, Jane Remmi, Meiu Mündi ja Evelyn Müürsepa (kõik alustanud Tartu ülikooli maaliosakonnas) ühisnäitus “XXI sajandi naissümbolism”. Tartu noorte naismaalikunstnike töid saab juuli lõpuni ka Tartu Kunstimajas vaadata: Kaie Luik, Eda Lõhmus, Meiu Münt, Meta Narusberk, Maris Palgi ja Külli Suitso näitavad seal oma uusi maale kõikelubava (ja ei millekski kohustava) nimetuse all “Tartu noorte naismaalikunstnike suvepäevad”.
Visa ja paljulubav on ka Rael Arteli tegevus: seda nii Pärnus kui nüüd siis ka Tartus. Arteli non-profit gallery space’ilgi on potentsiaali, et seal võiks hästi läbi mõeldud programmi põhjal tekkida midagi tõesti suurt ja uhket. Kuid taas, praeguses (kunsti)maailmas üksiküritajana päriselt vist läbi ei löö. Meeldetuletuseks: eile avati Pärnus Rumeenia kuraatori Oana Tanase rumeenia kunstnikke tutvustav linnaruumiprojekt “Reflecting Spaces”, 21. – 23. VII on Pärnu mudaravilas, galerii ajutisel pinnal, väljas Jaanus Samma ja Pille Jüriso projekt, galerii garaažipinnal 2. – 15. VIII hollandlase Marcel van den Bergi kuraatoriprojekt, seejärel soomlanna Pilvi Takala näitus jne. Tartus on 15. ja 16. VII Andreas Trosseki kokkupanduna vaadata eesti noorte kunstnike originaalkoomikseid.
1920ndatel ehitatud mudaravila on sel suvel leidnud endale uue rakenduse: väiksemates ruumides on väljas kammerlik, suvitajaid ligi meelitav “Kunstisuve” kaunis kunst, suuremaid jagavad Non Grata ja Rael Artel (kelle tegevus ning kunstnikud on moodustanud mõnusa sümbioosi).
Ja loomulikult ei tohi unustada Pärnu uue kunsti muuseumi ja igasuvist “Meest ja naist”, seekord deviisi all “Savist marmorini” ja rõhuasetusega valgevene kunstnikel. Mark Soosaar on ühe-mehe-ettevõtmise musternäide, tema kunstiettevõtmistel pole alati küll seda kaalu kui antropoloogiliste filmide festivalil, mis on vaieldamatult meie filmielu kesksemaid sündmusi, kuid erandlike ja põnevate kunstnike maaletoomisel pole talle võrdset. Valgevene on kindlasti üks neid piirkondi, mis väärib (taas)avastamist.
Haapsalus tegutseb nüüd Linnagalerii kõrval juba tavapäraselt Evald Okase muuseum, kus publikumagnetiks on saanud vanameistri ja mõnede teiste traditsioonilisemate näituste kõrval ka Kai Koppeli veetavad (ikka koostöös klaasikunstnike ühendusega) rahvusvahelised “Klaasipäevad” 15. – 22. VII.
Linnagalerii aastaringsesse (tavapärasesse) tegevusse on tulnud uus tahk: juuli lõpuni on seal vaadata Vaala galerii külalisnäitust “Kapist välja! 60 kunstniku portreed”, mis eksponeerib Eesti ja Rootsi era- ja autorikogudes peituvat kultuuriloolist materjali: kunstnike endi ja ka kolleegide portreesid. Väliseesti autoritest on vaadata Endel Kõksi, Karin Lutsu, Mart Orgi ja Hilda Mikkelsaare autoportreed, Kõksilt ka kaks Eduard Wiiralti portreed, ohtralt on esindatud Soosteri sõpruskond nii Soosteri enda kui Kaja Kärneri, Varmo Pirgi, Valve Janovi, Silvia ja Viktor Jõgeveri portreede ja autoportreede näol. Vaala galerii külalisnäitused on igati tervitatavad ja vähemalt meie oludes eragaleriide tegevuses uus nähtus: Haapsalu kõrval on Vaala Hermann Talviku näitus väljas ka Viinistu kunstimuuseumis.
Hobusepea galerii näitusega laiemale kunstipublikule tuttavaks saanud haapsalulane Heljo Sarnet Zauram näitab oma viimaste tööde valikut Ants Laikmaa majamuuseumis.
Ilon Wiklundi majamuuseumis kasutatakse sisseelamise aega ilmselt kauni suve nautimiseks, sest pärast avamise melu ei ole uue keskuse kohta eriti midagi kuulda olnud.
Ka Jõhvi uus kontserdimaja on andnud linnale uue hingamise: kontserdimaja ja Interaktiivse üksuse ühisprojektina käivitati juuli algul multikunsti aktsioon “LAB001”. Idee autorid on Taavet Jansen ja Maike Lond, osalevad Taavet Jansen, Katrin Essenson, Andres Tenusaar, Sandra Zaneva, Andreas W ja Raul Keller. Kaasa haarati nii koreograafilise, muusika- kui fototaustaga kunstnikke, projekti materjal koguti Jõhvi ümbrusest. Augusti algul on Jõhvis Eesti Kujurite Ühendus: Terje Ojaveri ja Vergo Verniku kureerimisel peetakse tänavune aastanäitus just seal.
Üha ahvatlevamaks tunduvad kujunevat just pisipaigad – mõisad, külad. Sagadi mõis on ammu tuntud puusümpoosionide ning tänavu ka Fenno-Ugria Asutuse korraldatud Põhjamaade festivali tõttu. Maalikunstnikud on nüüd avastanud Aaspere mõisa: juunis eksponeeriti “Ilusaid maale”, nüüd “Ilusaid inimesi”. Albu mõisas on vaadata peamiselt Kursi koolkonna kunstnike maale “Allmaali” näitusel. Kuid see pole kõik: seal on leidnud endale kodu “olematu ekstsentriline parun”, kes armastab Erki ja Merle Kannuse, Ivika Kivi, Sulo Kallase ning tegevuskunsti üliõpilaste Inga Randla ja Priit Palometsa videosid, kummalisi instrumente, arvutikunsti.
Aga see pole kaugeltki kõik: Värskas, setu talumuuseumis, on tekstiili- ja keraamikapäevad ning ega turiste meelitavad saaredki kunstist/kunstnikest puutumata pole.
Loomulikult leidub kunsti pealinnas: Kumus avati kaks suurprojekti – vendade Raudade näitus ning 1990ndate kunst, tarbekunsti- ja disainimuuseumis on aga tavaliste näituste kõrval lahti lausa põhiekspositsiooni uus väljaanne. Nii et kunstielu toimub, usinasti toimub, kuigi – oi kuidas tahaks midagi tõeliselt suurt ja kaunist.
