Need on meeldetuletused meie kultuuriajaloost, et vabadus on ajaloo otsustavatel hetkedel olnud eeskätt poliitiline mõiste. Rousseau ?Ühiskondliku lepingu? kuulus avalause ?Inimene sünnib vabana ja siiski on ta kõikjal ahelais? paneb asja väga hästi paika: vabadus kui õigus on meile loomuomane, kuid selle on (hea küll, oli, tol ajal) riisunud meilt survejõud, mis valitseb meie elutingimuste üle. Niimoodi mõisteti vabadust ka Baltimaades Nõukogude okupatsiooni pikkade aastakümnete ajal. Meie riigid pidanuks olema vabad, kuigi nad seda ei olnud. Ent nad võisid vabaks saada. Mõned tudengite, kunstnike ja intellektuaalide seas populaarsed Tallinna restoranid pakuvad küpsetatud kartulikoori (ja muuseas, see roog on küllaltki menukas ja ei maitse sugugi halvasti), sest üks 1980. aastate lõpu populaarseist loosungeist oli ?laske meid vabaks ja me oleme nõus sööma kartulikoori?. See tunne oli nii kaugel ?vabadusest millekski? kui olla saab, kuigi ma kahtlustan, et teatava osa eestlaste jaoks oli rahvuslik iseseisvus tollal ihaldusväärne ka peamiselt kui värav parematesse majandustingimustesse. Samamoodi oleksid nad nõus selle taas loovutama, kui sellest piisavalt tulu tõuseks.
Oleme praegu vaba ühiskond, mis tähendab seda, et me viriseme rohkem raha pärast ja meil on vähem aega ning ettevõtlikkust arutleda vabaduse üle. Sellegipoolest viitab põguski pilk meie semiosfäärile, et abstraktne vabaduse mõiste on meie kultuuris endiselt võimas liikumapanev jõud, isegi kui ta on teoreetilises diskursuses põranda alla sunnitud. Keskklassist äärelinna-tüübid ilmuvad telereklaamidesse põhiliselt selleks, et soovitada meile pesupulbreid või nõudepesuvahendeid, kuid riideid, milles me peaksime end ette kujutama, esitletakse meile kui iseseisvate, sundimatute, seesmiselt vabade inimeste tunnuseid, kes ei pea omavahel kaklema süsteemi leivapalukeste pärast. Autod, mida himustada, sõidavad suurel kiirusel läbi maaliliste maastike, mitte ei ole hommikul kinni äärelinna liiklusummikutes. Tervikuna on sel semiootilisel vabaduse ideel mingi seos majesteetliku ja kontrollimatu, kuid siiski ülla jõuga, mis meie kohutavas igapäevarutiinis täiesti puudub. Vabadus on meeleseisund, süsteemi sundustest ja hierarhiatest puutumatu suhtumine tegelikkusse, võõrandumise absoluutne vastand. Minu jaoks isiklikult läheb kõige enam korda see vabaduse psühholoogiline (vs. poliitiline või sotsiaalne) definitsioon. Isegi vanglas on võimalik olla vaba ning ori on võimalik olla ka kuningatroonil. Epiktetose vabadus loeb lõpuks kõige rohkem, sest see on vabadus, mida ei saa konverteerida millekski muuks.
Sellist vabadust tuleb ka praktiseerida. Me teame religioone, nagu kristlus, mille kogukonda võib kuuluda ka usuriitusi praktiseerimata, kuid mitte teostada vabadust tähendab sellest loobuda. Me teame, et kui tegu pole just kriitiliste küsimustega, siis tavaliselt kasutab vabas ühiskonnas oma õigust valida üksnes väike osa rahvastikust, kuid ma usun, et peaaegu mitte keegi nendest mitte-valijatest ei loobuks oma õigusest valida. Sama kehtib veelgi enam sõnavabaduse kohta. Ja kuigi need vabadused püsivad paigas kui meie ühiskonna pidulikud tunnused, on fundamentaalne, psühholoogiline vabadus mõneti luksus, mida enamik ühiskonna liikmetest teostada ei saa, isegi kui nad on hoidnud selle oma teadvuses alal. See on just see koht, kus kaasaegses ühiskonnas tuleb mängu kunst.
Kunsti kui kultuurilise praktika funktsioon on aja jooksul muutunud vähemalt sama palju kui vabaduse idee, kuid teistsugustel põhjustel. Alates XIX sajandi lõpu suurest murrangust on kunstnike individuaalne tegelikkusenägemus võidutsenud korrektse esituse üle sellest, milline paistab tegelikkus suuremale osale teistest inimestest. Ja parem ongi: kaasaegne tehnoloogia on muutnud üsnagi iganenuks enamiku kujutuslikest ülesannetest, mis kunstidel oli. Lõppude lõpuks on ju palju odavam ja tõhusam teha oma perekonnast foto, kui tellida grupiportree kunstnikult. Ja ka tulemus, olgem ausad, on palju suurema tõenäosusega originaalilähedane. Kui avangardistlikud kunstnikud murdsid lõpuks välja ?kunstiteose? kui enesekeskse objekti piiridest, nähes oma loomingut kui sündmusi, milles nii nemad kui ka nende publik osalised on, siis hiljemalt selleks hetkeks olid kunstnikud jõudnud uude staatusesse ja omandanud ka uue ühiskondliku rolli. Kunstnikel on tihti ja paljudes kultuurides olnud teatav kahetine positsioon, mis viitab ühtaegu austusele nende loomevõime vastu ja hirmule nende eripära ees. Kõige selgemalt näeme seda näiteks näitlejate kohtlemises samaaegselt heidikutena ning inimestena, kel võivad olla valitsejatega otsesuhted, sõltumata pikkadest hierarhiaredelitest, mis tavalised inimesed eemal hoiab. Samasugune marginaalsus on tüüpiliselt iseloomulik ka teist liiki kunstnikele.
Meie ühiskond on delegeerinud nendele kunstnikele olulise funktsiooni. Need on inimesed, kel on õigus teostada oma sisemist vabadust, minnes sealjuures mõnikord kauge kaarega üle moraalsete taluvuspiiride. Nad võivad oma publikut ðokeerida, ning neilt isegi oodatakse seda. Muu hulgas võivad nad tegeleda selliste asjadega, mida tavaliselt peetakse pornograafiaks ja vägivallaks. Nad võivad tappa loomi, pildistada paljaid lapsi ja pääseda terve nahaga, kui nende tegevusele annab õigustuse kunst kui institutsioon. Kuid nad võivad harrastada ka teistsugust ekstravagantset käitumist, mis parimal juhul avab tõeliselt hingematvad vaated inimteadvuse avarusele ja ilule. Selle saavutamiseks peavad nad kõndima inimkogemuse äärealade piiril, nad peavad kõndima kõrvale kaldumata ja mingil juhul ei tohi nad endale sealjuures lubada enesepettust. Muu hulgas ei või nad nõustuda illusiooniga, et priius on tegelikult seotud paljude väikeste ?vabadus millekski? hulgaga. Üldise publikumi jaoks, kelle elu turvalisus põhineb sellel enesepettusel, on kunstnikud üks liik ohtlikku Teistsugust, keda mõnikord põlatakse, kuna nad ei tee midagi kasulikku, mõnikord kadestatakse nende võime pärast lõhkuda ühiskondlikke juurdunud tavasid ja kellele see enamushäältega andestatakse. Vabaduse demonstreerimine on teenus, mida nad rahvale pakuvad. Enamik telerivaatajaid, kes jälgivad filmi lõpustseene, kus noore armastajapaari sportauto möödub ohtlikul kiirusel väiksemast autost, milles on hunnikus nääklev perekond ja kuhi kasutuid asju, identifitseerib end nende armastajatega, mitte perekonnaga, mis oleks paljugi adekvaatsem. Tõeliselt suur kaasaegne kunst näitab meile meie võimaliku vaimse universumi ulatust veelgi kõrgemal tasemel ja hoiab meid muutumast masinateks, mis täidavad oma programmeeritud ülesandeid omast vabast tahtest. Nõnda vaadates on kunst kaitseventiil, mis hoiab meie ühiskonda omaenda liiga korralikust tõhususest lõhkemast. Pahupoolel aitavad kunstnikud süsteemil pagendada eheda sisemise vabaduse kogemust inimkogemuse ohtlikele piirialadele ja sedamoodi võimaldada enamusele kergemat loobumist enda omast.
Kuid kõik see on lubatud üksnes fassaadil. Viimase kunstilise vabaduselossi sisekambrites istub paraku arvepidaja, kes on pidevalt ametis eelarvete koostamise, fondidele avalduste kirjutamise ja sponsoritega kontakteerumisega, et arutada, kui suur täpselt peaks olema nende logo. Veel on seal imagoloog, kes mõtleb pidevalt, kuidas esitleda järgmist ideed nõnda, et see sisaldaks võimalikult palju selliseid termineid, mida on viimasel ajal hakanud kasutama kõige trendikamad kunstikriitikud, ning PR mänedþer, kellel on andmebaas inimestest, kellega peaks suhteid arendama, ja kes jälgib suurematel kunstisündmustel esitletavat, et ära tabada, millises suunas oleks kunstnikul soovitav liikuda. Asjade kordaseadmise ettekäändel on süsteem tunginud kunstiks kui institutsiooniks maskeerunult tagaukse kaudu läbi vaba kunstniku kaitserajatiste. Pierre Bourdieu on üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas toimib ?sümboolsete kaupade turg? ja tema analüüs ei jäta erilist lootust, et valitsema jääb kunstiline vabadus. Aususe alalhoi
dmiseks vajalikud ohvrid on lihtsalt liiga suured. Seepärast kardan, et tulevikus on oodata meie kunstnikelt üksnes seda sorti ekstravagantset käitumist, mida me teame oodata, ja me võime rahus nautida ðokke ja üllatusi, mis tegelikult ei ðokeeri ega üllata, samas rahuldusega tõdedes, et see ohtlik Teistsugune on kodustatud, et nende kohatud rõivad on pelgalt teist laadi vormiriietus, kuid sügaval sisimas on kunstnikud samasugused nagu meiegi, mitte vabamad. Priius on peegel, ja kui me ei suuda sellesse vaadata, siis lööme ta kildudeks, et korjata üles väikesi ?vabadus-millekski-killukesi?.