Seepärast käsitlen „Sinikaid” kui vaimset terrorit ja psühholoogilise piinamise eriti rafineeritud vahendit. Terroristid on populaarsed: nad laiutavad uudistes ja esikaantel, terroriste kuulatakse, nendega arvestatakse – kui paar laksu on ära käinud, võtab ühiskond, eriti kunstimaailm, kohe terroristidele vastuvõetava suuna. Terror on ainus, millel on tänapäeval kaalu. Kes endast natukenegi lugu peab, see ka teisi terroriseerib. Elame maailmas, kus kõik terroriseerivad kõiki: feministid šoviniste, islamistid karikaturiste, pankurid absoluutselt kõiki ning igast asendist. Pidev terror ja pidev terrorismivastane võitlus on vallanud meie meedia, seeläbi meie meeled, ja kuna meil pole midagi, mis meie meelte andmeid analüüsiks, siis oleme otseselt ja vahetult terrorile allutatud.
„Sinikad” on rootsi autori näidend, mille peategelane on vastuoluline pandimajapidaja, kes peab loenguid perevägivallast ja muust sellisest, on üldse nii hea nagu kapten Nemo Kiviräha loomingus: suus kasvavad sinililled, vabadel hetkedel peksab pandimajapidaja jõhkralt ja metoodiliselt oma naist. Pandimaja, pean vajalikuks rõhutada, on vaeste ja õnnetute inimeste kurnamise institutsioon, kus hädalistele antakse asjade vastu kõrgeprotsendilist laenu. Pandimajapidaja naine on tüüpiline rootsi tolerast, kes armastab kõiki mehi, kes teda armastavad. Kõikesööva armastuse koerapulm käib päevast päeva ning üks mehine nahatäis järgneb teisele.
Selline vastik terroristlik näidend see ongi: autor mõnitab silmakirjalikke pankureid, kes teenivad hädaliste ja rumalate arvelt hiigelkasumeid ning kes ise sealjuures silmakirjalikku headuse lima näost välja ajades kontrollimatult vägivallatsevad. Eesti lugejatele ei ole vaja Rootsi pankade terrorit pikemalt tutvustada, piisab, kui mainida värskelt ilmsiks tulnud asjaolu, et Rootsi pangad keeldusid kriisi algul pankroti äärele sattunud Eesti riigile laenu andmast. See oli tänu maksudest vabastamise eest.
Eestlase kirjutatuna ei oleks see näidend midagi väärt, see oleks orjarahva inin ja luuseri armetu eneseõigustus. Rootsi tootena on „Sinikatel” aga hoopis teine kaal: tekst näitab, et rootslased ise saavad väga hästi aru, kui silmakirjalik, vägivaldne, koloniaalne ja kultuurivaenulik on nende ühiskond, aga see teeb autorile ainult nalja, toreda komöödia kirjutas tädike inimkannatustest. Ja see on julm.
Terror seisneb selles, et näidend, mis on kirjutatud härrasrahva lõbustamiseks, kantakse ette orjastatud asumaal ning selle jälgimine valmistab allasurutud ja laenudega lömastatud publikule meeletut vaimset piina. „Sinikate” sõnum on ühemõtteline: me oleme ahned, silmakirjalikud, julmad ja uskumatult kiimalised, me kurname lollikesi ja meil on mõnus olla.
Kurnatavaid lollikesi esindavad vaesest õpetajast koristaja, vaesest muusikust mehike, kes teenib elatist menubändi sokkide ja alukate pesemisega, ja sokipesija rase abikaasa, samuti humanitaar, lõputus loomingulises ja kõigis muudes kriisides virelev tädike-ajakirjanik. Lollikesed ostavad pileti ja plaksutavad. Elu heidikud pole „Sinikates” mitte ilmaasjata tädikestest humanitaarid, sest teada on, et nii meil kui ka mujal moodustavad teatripubliku humanitaareidekesed.
See on terror, mis on suunatud täpselt ja ilma vähimagi halastuseta sihtmärgi pihta. Saalis konutav sihtmärk tajub seda, kuidas Rootsi läbinisti paheline heaoluühiskond mõistab tema olukorda. Rootsi sadistlikele ja nümfomaanlikele pandimajapidajatele oled sa sõna otseses mõttes kärnane luuser: bändimees on kaetud mingi lööbega, seega on ta tehtud kehaliselt eemaletõukavaks, nagu ka tema rase ja tobe abikaasa. Ma ei ole näinud hullemat mõnitamist. Vaimne piinamine viiakse läbi eriti oskuslikult: näitlejad on nagu valitult Pärnu teatri parimad, nad tõesti mängivad hästi, ma ei hakka isegi Lauri Kinki esile tõstma, lavakujundus sobib, helikujundust ei kuulegi. Lavastus on minu tagasihoidlikul hinnangul väga hea.
Asjatu oleks viriseda selle kallal, et teine vaatus on igav või lohiseb või midagi sellist. Niipalju kui mina olen näinud, on teine vaatus kahel kolmandikul juhtudel kehv. Ent „Sinikates” on see kehv põhjusega: teine vaatus on meelega kirjutatud hädine ja lavasta seda kuidas tahad, käkk on käkk, oleks ebaõiglane tõsta see näidendi algusega ühele tasemele. Näen teise vaatuse intensiivsuse languses funktsionaalsust: esiteks suurendab kontrast vaatuste vahel vaimset piina, annab võimaluse esimese vaatuse üle järele mõelda – ja mõtteainet on oi-oi-oi kui palju. See näidend ei ole pelk meelelahutus, see on arukalt konstrueeritud piinapink: naerad ja piinled, tunned ära ja piinled, samastud ja piinled, paned asjad kokku ja piinled, kõik, mida sa seda lavastust vaadates võid tunda ja mõelda, teeb valu.
Ma ei taha väita, et näidend on halb või midagi sellist, väga hea on, tõesti hea, olin üle tüki aja vaimustuses ja otse tõmblesin katarsisest. See oli tõesti nii. Teisiti tänapäeval ilmselt ei olegi võimalik sõnumit kohale viia: on vaja valu, on vaja terrorit, on vaja publik maatasa trampida, sest massid on taldade lakkumisest väsinud, see ei toimi enam. Terror toimib, toimib ka teatris. Mandunud ühiskonna teater peab kasutama massidele arusaadavat keelt, see on kehaline keel ning kunsti vahend saabki olla ainult valu, sest meelelahutus kardab piinamist nagu tuld. Valu annab kunstile võimaluse. Terror annab teatrile töövõtted ja sihiseade. Ei ole midagi ilusamat kui näoli mutta vajutatud, kunstiliste vahenditega lömastatud orjameelne, kiimaline ja ahne mass.
„Sinikad” on kunst, millel on nuga taskus, ja mingit muud kunsti ei saagi olla, kõik peale noa on kas formalism, totrus või meelelahutus. „Sinikaid” peab ise nägema. Peab esimese vaatuse valust vappuma ja teise vaatuse laskma seda seedida. Me ju tahame kangesti teada, mis teised meist mõtlevad, kuidas Eesti kõlab vastu laias maailmas. Aga palun, siin see pilt on – selge ja täpne nagu kristallpeeglis.