Kuidas ise ennast määratled? Kes sa oled?

Eks ma ikkagi skulptor ole. 

Mis aga kaasaegses mõttes skulptuur on?

Viimasel poolel sajandil võiks seda nimetada  pigem installatsiooniks. See on ruumi, eelkõige avaliku ruumi üks organiseerijaid, sugugi mitte ainult objekt, näiteks ka heliinstallatsioon. Kui räägime kaasaegsest arhitektuurikeelest, siis käib see ka kaasaegse avaliku ruumi objekti, installatsiooni kohta. 

Nimeta mõni sinu arvates väga hea kaasaegne skulptuur. On selline üldse olemas või on skulptuur avaliku ruumi organiseerijana ennast ammendanud?

Pean Aili Vahtrapuu Rudolf Tobiase monumenti Vanemuise teatri ees väga korralikuks. Vahtrapuu on lahendanud selle tänapäeva võtmes, sest tegu on ka heliinstallatsiooniga. Tartus kohtab üldse palju head monumentaalkunsti.  Ma ei tea, mis teid pidi jõudis avalikku ruumi Ülo Õuna „Isa ja poeg”. See ei teostunud küll kunstniku eluajal, kuid praegu pronksi valatuna on see õigel kohal. Häid näiteid on ka Mati Karminilt. Ka Soomes on näha väga hästi uude linnakeskkonda sobituvaid objekte. Ise osalesin paar aastat tagasi Porvoos ühel sümpoosionil, kuhu kohalik linnavalitsus oli kutsunud – sest leidis, et nende linnas ei ole piisavalt avalikku  skulptuuri – Läänemere maade skulptoreid. Sümpoosion lõppes maketinäitusega. Ma ei tea, kui palju on neist ideedest teostuseni jõudnud, aga üritus oli väga hästi korraldatud. See oli väikelinna kohta väga hea algatus. Seal osales ka Villu Jaanisoo. Ta on teinud Helsingi lähedale oma lemmiktehnikas ehk vanadest rehvidest viiemeetrise ahvikuju. Helsingist võib üldse tuua häid näited, kuidas juba uute elamurajoonide planeerimisel arhitektid koostöös  skulptoritega töötavad läbi mikrorajooni avaliku ruumi, kavandavad sinna mitmesuguseid installatsioone. See kõik on loonud elamisväärsema elukeskkonna. Või skulptuur kui sild Turus, mille on loonud skulptor: täiesti toimiv jalakäijate sild, kuid seda vaadates on selge, et tegemist ei ole pelgalt sillaga, vaid kunstiga. Eestis on midagi sellist teinud vaid üksikud külahullud. Turu linn paistab ka laiemalt silma huvitava, läbimõeldud kaasaegsete monumentide  poliitika poolest: neil on arte povera suurkuju Mario Merzi korsten, hollandlase Jits Bakkeri installatsioon, kui ainult mõnda nimetada. Tallinna linnavalitsus võiks neilt õppida. On ju mõlemad, nii Turu kui Tallinn 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnad.     

Tartu näide osutab sellele, et sümbiootiline lähenemine on ka Eestis, mitte ainult Soomes või mõnes teises arenenud paigas võimalik. Nii Ülo Õuna skulptuur kui enamik teisi Tartusse paigutatud kujusid (monumente) on inimlike mõõtmetega. Mis Tallinnal siis ikkagi viga on? Potentsiaal on ju olemas. Tallinnas käivad pidevalt vaidlused mõne ebainimlikult totaalse objekti üle, mida maksku mis maksab tahetakse  läbi suruda, kusjuures välistatakse terviku nägemine. Tahetakse teha midagi kõige suuremat, veidramat, mida keegi pole kuskil varem näinud.

Mul on tunne, et otsustajad arvavad, et skulptuur on leebelt väljendudes traditsiooniline, soliidsest materjalist objekt. Kardetakse mängulist elementi.     

Kuid Tallinna linnaruumist võib siiski tuua ka näiteid, mille puhul on mõeldud selle seose üle praeguse elutempoga, linnaelanike soovide ja harjumustega.

Tõeliselt hea näide on Rotermanni kvartal: silmarõõmustav elukeskkond, kus arhitektid on loonud ka skulpturaalse lähenemisega ruumi.  Rotermanni kvartalis võib rääkida majadest kui skulptuuridest. See piirkond ei ole veel lõpetatud, loodan südamest, et mõni skulptor saab seal käe valgeks. Tallinnas käivad asjad kiiresti. Võimalik, et skulptorid ja arhitektid ei jõua kokku saada, et saaks koostööst rääkida.     

Millest see siis tuleb? Meil on väike riik, vähe inimesi, väike seltskond arhitekte, veel vähem skulptoreid, enamik saab haridusegi ühes õppeasutuses, see on EKAs. Kas ka õppimisajal pole toimunud normaalset kommunikatsiooni?

Skulptuurikateeder on juba 25 aastat eraldi  Raja tänaval. Koostöö saab alguse tutvusest. Asjad toimivad isiklike kontaktide kaudu: seda nii kunsti- kui ka ärimaailmas.     

Nii et asi polegi ainult nn välisvaenlases,  kivinenud linnavalitsuses, vaid kõik saab alguse juba kunstiakadeemias, sest koostöökssünergiaks puudub n-ö ühine ruum.

Eks see sõltub ka konkreetsest inimesest, kui avatud ja aktiivne keegi on. Ega siis ka uus maja iseenesest ei lahenda seda probleemi, asi on mõtlemises.       

Sul on nüüd pooleaastane skulptuuriosakonna juhtimise kogemus. Skulptuuriosakonna mured said alguse, nagu ka sina mainisid, eraldatusest, pagendatusest.

Nüüd, kus kogu akadeemia on üle linna laiali, oleme meie lausa privilegeeritud seisuses: me naudime oma sissetöötatud keskkonda.       

Räägi oma ideaalist: mismoodi peaks toimima tänapäevase kunstikõrgkooli allüksus, antud juhul skulptuuri osakond?

Praegu on õppimisaega liiga vähe: skulptuuri õpiti kuus aastat, viimane aasta jäi diplomitöö tegemiseks. Aga eks kõik alga inimestest, õppejõududest. Ma olen siiski külalisprofessor: nii et külaline, kuigi mitte mingil juhul kivist külaline. Olen aktiivselt tegutsev kunstnik, seda peavad olema ka teised õppejõud. Ideaalis kutsuksin külalisõppejõude, aktiivseid tegevkunstnikke nädalasi intensiivseid tsükleid läbi viima, lähtudes ikka sellest, mis võiks tudengeid huvitada. Kohapeal peaks täiskohaga töötama kolm õppejõudu, kahest meistrist aitab. Õppejõudude puhul pole oluline niivõrd nende profiil (kunstiline suundumus),  kuivõrd isikuomadused: tegemist peab olema energiliste kunstnikega, kes on huvitatud sellest, mida nad õpetavad, siis suudavad nad tekitada huvi asja vastu ka tudengites. Ka külalisõppejõududega ei tohi üle pingutada: neli, aga väga intensiivset tsüklit aastas on täitsa piisav.       

Mida tuleks tulevastele skulptoritele õpetada, et neist kasvaksid aktiivsed, läbilöögivõimelised, koostööaltid kunstnikud, sest omaette ööpimeduses inspiratsiooni ootav eraklik eriliselt tundlik, veidi veider kunstnik, kes toob lõpuks valgesse kunstisaali  oma geniaalse teose, on ammu möödaniku nähtus.

Kui Eestis jätkub kolm pluss kaks õppekorraldus, siis on vabade kunstide osakonnas rakendatud viis, et alles esimese aasta lõpul langetatakse erialavalik – maal, graafika või skulptuur – õigustatud. Tudengil on vaja aastat, et jõuda endas arusaamisele, mis on tema tugevamad või nõrgemad küljed, mida ta tahab teha.       

Tänapäeva kunstis ei saa ju enam rääkida väga selgest jagunemisest valdkondadesse: enamik häid (rahvusvaheliselt läbi löönud) kunstnikke kasutab oma sõnumi edastamiseks mitmeid meediume. Meedium on vahend, kuigi ei tohi eirata ka selle  tähendust. Aga mida ikkagi saab kool anda kolmemõõtmelise kunsti valinud noorele inimesele? Milline võiks olla tehnika ning mõtlemise õpetamise suhe?

Tehnilisi oskusi ei saa kõrvale jätta, kuigi olen selle üle vaielnud ka oma kolleegidega, kes ei pea skulptori puhul modelleerimisoskust enam väga vajalikuks. Modelleerimine annab käelist mõtlemist. Mina pean seda vajalikuks.       

EKA lõpetajatest ei oodata ju käsitöölise oskustega osavat kunstnikku, kaunite esemete tootjad (kuigi sellele võiks ka turgu olla). Noor skulptor peab suutma aktiivselt  (ja kriitiliselt) maailmaga suhestuda ning seda visuaalselt mõtestada.

Kool peab aitama noorel inimesel leida oma tee, avada tema potentsiaali. Kool ei saa kellestki midagi teha. Mõtlemist aitavad suunata teoreetilised ained, ühised väljasõidud naaberriikidesse, näituste külastamine, arutamine. Tudengitesse tuleb varakult süstida julgu
st, et nad pakuksid oma ideid näitustele, et nad tuleksid võimalikult vara avalikkuse ette.  Nad peavad olema kunstieluga kursis.     

Kuidas murda eri valdkondade tudengite suhtlemisbarjääri?

Olen püüdnud viia tudengite töid linnaruumi:  tegime näituse Viru keskuse jalakäijate tunnelis, ilmselt lammutamisele mineva postimaja II korrusel, kontseptuaalse joonistamise kursuse raames endises Heliose kinos ja Pärnu maantee ning Sakala tänava nurgal asuvas omanikku vahetanud, ümber konstrueeritavas majas. Skulptuuriosakonna näitus „Raske samm” („Scary Challenge”) sai oma nime minu enda raskest otsusest skulptuuriosakonda juhtima asuda. Need väljapanekud viisid tudengid  kooliruumidest välja, nad pidid arvestama uue keskkonna, selle tähendusega. Kontseptuaalse joonistamise kursus hõlmas mitmete erialade tudengeid. Ülemajalised kursused on üks koostöö loomise võimalus, kuigi need nõuavad õppejõult märksa rohkem energiat ja aega.     

Kui nüüd ideaali juurest reaalsusse tulla, siis mida on võimalik EKAs skulptuuri olukorra parandamiseks ära teha majanduskriisi (rahanappuse) ning uue hoone ehitamisest tuleneva segaduse olukorras?

Ega polegi nii halb aeg, iseäranis tulevaste skulptorite mõttes. Noored skulptorid on Raja tänavale ateljeesid saanud. Raja tänaval võivad tudengid töötada ööpäev läbi. Ülemineku  perioodil, sest Raja tänava hoone tulevik pole ju ka selge, eelistan pigem naaberriikide välisõppejõudude nädalasi kursusi (kaugemalt ei saa kutsuda, rahanappuse tõttu tuleb sageli leppida sõprade, küll heade kunstnikega) kateedri personali suurendamisele (praegu on üks professori- ja üks dotsendikoht, sekretär on kogu vabade kunstide osakonna peale). Neid nädalasi kursusi organiseeris ka Villu Jaanisoo. Tunnitasulistena olen kaasanud Kirke  Kangro, Mari-Liis Tammi, Paul Rodgersi, Terje Ojaveri. Rodgersiga olid tudengid, iseäranis Erasmuse välistudengid, väga rahul.   

Kas oled mõelnud ka päris noori õpetama võtta?

Igal juhul: näiteks Renee Reinumäge, kes on ennast kunstiavalikkuse ees juba näidanud. Villu Jaanisoo rakendas Jassi Kaselaant ja Edith Karlsoni.     

EKA puhul on juttu olnud disainierialade ülekaalust, disainiliku mõtlemise valitsemisest. Oled sa vaba skulptuuriõppetooli juhtimises?

Täiesti, keegi ei ole ahistanud ega midagi peale surunud. Ka rahaliselt ei ole nii hirmus raske. Meil on oma töökojad, kus meistrite abiga saab teha keevitamistöid, pronksivalu, puutööd.       

Kas on lootust, et saame üle skulptuuri madalseisust, et tuleb juurde tugevaid noori tegijad? Kuigi, kui mõelda viimase aja näituste peale, siis eelmise aasta lõpul oli riburada huvitavad skulptuuri(installatsiooni)  projekte: Terje Ojaver tegi näituse Kunstihoone galeriis, Paul Rodgers Hobusepeas, sina Draakonis, Edith Karlson ja Jass Kaselaan Hobusepeas, Tiiu Kirsipuu Vabaduse galeriis, lisaks Ülo Õuna ja Ants Möldri retrospektiiv, Neeme Külma helil põhinev, aga siiski installatiivne projekt EKKMis. Ka Kristina Norman käsitles oma Veneetsia projektis skulptuuri, monumendi tähendust, kultuurilist ruumi. Johnson & Johnson on  sellega pidevalt tegelnud.

Tulemas on kujurite liidu protsendiseaduse näitus. Noori tuleb ärgitada oma ideid esitama, osalema, sekkuma. Tartu kõrgemast kunstikoolist Mati Karmini käe alt on tulnud mitmeid tugevaid tegijaid, kes on meile magistrantuuri jõudnud. Ainult igal tasemel koostöö (EKA sees, Eesti kahe kooli vahel, rahvusvahelises mõttes), ühisrinne aitab kaasa meie skulptuuri maine  parandamisele.

Üles kirjutanud Reet Varblane.