Võin kinnitada, et kunst on muutunud. Viimasel ajal näeme galeriis pigem objekte kui kujutisi, pigem aineid kui tervikuid. Kunst ei püsi enam oma tavapärases tehnilises raamis: maal tuleb ruumi, skulptuur laotub põrandale, objektid nõjatuvad ja langevad, kunstigalerii täitub lõhna, valguse ja heliga, füüsilised materjalid kolivad 3D-ekraanidele. Iga töö kehtestab omaenda privaatkeele. Vaatajale võib tunduda see kogemus võrreldes sellega, mida ta on harjunud kunstiks pidama, niivõrd erinev, et pidepunkte polegi. Kuidas leida tõlgendusrežiim, nii et näitus hakkaks hargnema? Kuidas tuua tagasi kunsti vaatamise ja vahendamise vaimustus juhul, kui see ei ole kunst (nagu seda seni oleme tundnud)? Need küsimused on kunstihariduses olulised, sest nõuavad pingutust ka sellelt, kes iseenesest galeriis kunsti nautides kenasti toime tuleb, kuid kel vahendades jääb puudu kindlast vundamendist ja mõtteid ega sõnu ei sünni.
Nüüdiskunsti kriitikas nimetatakse uut kunsti neomaterialismiks ja internetijärgseks kunstiks: esimene toob fookusesse materjali omadused, teine internetikeskkondade kogemuse. Kriitiline teooria ja sotsiaalsemiootika ei ole enam nende voolude analüüsimiseks parimad tööriistad, vaid juhivad eksiteele, jätavad meile näitusest üksnes seosetu käest pudiseva puru, mida on keeruline edasi anda. Pakun katsetamiseks paar enesekontrolli küsimust, et vaadata, kas näituse mõju muutub.
*Milline peaks kunst olema või mida tegema? Kas tekitama hämmastust ja imetlust, tegema tuju heaks, panema mõtlema, pakkuma haruldase esteetilise elamuse, ülendama mind, panema tajuma eksistentsi haprust ja võimsust, kujutama meisterlikult, vahendama müstilist ja püha … Võib-olla kõike seda, kuid tean, et kunstikooli näituselt saan teise kogemuse kui kirikust või teadusmuuseumist. Nüüdiskunsti galerii on kõige täbaramas seisus, sest sinna lähen ootuste täispaketiga, mistõttu lahkun ka pahatihti pettunult. Järelikult tuleb galeriisse sisenedes manitseda end olema äärmiselt avatud kõikidele võimalustele. Ja omaks võtta mõte, et vahel jääbki ime tabamata – seegi on loomingu pärisosa.
*Kui kunst ei ole enam jäljendav ega kujutav, siis mida ja kuidas näen? Ruumi, valgust, materjali – jah, just. Enamasti tahame jätta materjali tähelepanuta ja kohe vaadata, mida on kujutatud. Materjali tähtust on tunnistatud kunstis küll algusest peale, sest vastasel juhul ei saaks imetleda kujutamise meisterlikkust, reageerida materjali positsioonile ja väärtusele ühiskonnas. Seni on materjal olnud tähtis väärtushierarhilistel põhjustel (nt kuld vs. väljaheide) või seetõttu, et sellest on tehtud ilmselgelt midagi muud (nt marmoriga saab jäljendada inimese ihu). Uusmaterialism on üks maailma kirjeldamise viise: seejuures on oluline, millised on eri materjalide omadused ja kuidas panevad need meid käituma ja toimima. Uusmaterialistlik kunst mitte ainult ei kujuta, vaid ka ise on. Materjal ja tehnika ei ole sel juhul üksnes oma võimaluste ja piirangutega kujutamise või edasiandmise vahend, vaid salvestaja, evija, toimija. Kompositsiooni põhimõtted kehtivad ka näitusel, kus põrandal on kokkuvolditud kampsun, tükk seepi ja nurgas kõrgtehnoloogiline aurumasin – pildiväli on laotunud tervesse ruumi.
*Milline on selle näituse või teose peateema (saatetekstis nimetatud teemat ei pruugi ma näituselt üles leida, mõtestamisest rääkimata)? Esmajoones on materjalikunstil omadused, mitte tähendused. Tuleb teha pingutus ja (eel)arvamus kunsti kohta jätta ukse taha. Praegusaegses kunstis püütakse vahendada uudsena kogetavat suhet ümbritsevaga, tuuakse reaalsesse ruumi digikeskkondade ja mitmesuguste kultuuriruumide kogemus. Globaalses maailmas, kui kunstnikud rändavad, elavad mitmel pool, otsitakse materjalis turvalisust, kodusust, hubasust või vastupidi, elatakse välja hirme. Käsitöönduslikkus ja traditsioonilised tarbekunsti materjalid on reaktsioon digitaalsuse võidukäigule. Kunstnikud laenavad endiselt motiive päriselust, ainult suurendavad, kadreerivad detaile, et tekitada võõristust. Kui osata näha konkreetsuses abstraktsust, vaadata kokkuvolditud kampsunit põrandal kui nimetut, ebapraktilist esteetilist objekti, siis jõuame ligemale kogemusele, mida kunstnik meiega jagab.
*Milliseid minu kogemusi see aktiveerib? Milliseid aistinguid nägemise kõrval? Kui puudutada kas või oma rõivaid, siis mõne tekstuur on meeldiv, mõne oma mitte. Oma kogemuse vahendamisel on tähtis, kui usutav on selgitus, sest kui inimene, kellele kogemust vahendatakse, midagi seesugust kogenud ei ole, siis on sellest ka raske aru saada. Seega tuleb tõdeda, et sellistest näitustest ei saagi rääkida kõikehõlmavalt ja ainult üht tähendust silmas pidades. Igaüks saab rääkida ainult oma kogemustest ja seostest, teised ei saagi neid kontrollida. Tuleb vaid iseennast usaldada.
Artikkel põhineb EKA konverentsi „Kunstihariduse ideed“ ettekandel 24. IV 2019.
