Poliitiline kunst on nagu politseikoer: isa politseinik, ema koer, või vastupidi. Selline nähtus on tekkinud tasapisi koos kunsti muutumisega “kõrgest” “madalaks”, ühes rütmis sisu ja vormi domineerimise vaheldumisega kunstiajaloos. Teisalt on põhjused ka ühiskonna poliitilises ja muus korralduses. Demokraatia on andnud kõigile võimaluse oma seisukoha avaldamiseks, nii ka kunstnikele.
Demokraatia ja turumajanduse laienedes on aga see üleüldine seisukohtade lärm nii suureks läinud, et enam pole lihtinimese häält kuulda. Meedia manipuleerib avaliku arvamusega, poliitikud omakorda meediaga. Nii tulebki kõik võimalikud hääletorud kasutusele võtta, kunst nende seas.
Ma pole aga kindel, kas see kunsti hääl oluliselt kõvemini kostab kui muu müra, eriti näitusesaali kängitsetud kunsti oma. Praegu kuum Kunstihoone näitus “Kapital (see veab meid alt)” on üks näide. Tegu on suuresti dokumentalistika valdkonnaga: dokumenteeritud on nii poliitilise sõnumiga kunstiteoseid kui ka kodanikualgatuslikke, mittekunstnike poliitilisi aktsioone, mis on kunstnike poolt kunsti formaati konverteeritud.
Pealegi, kui on olemas dokumentaalfilm, dokumentaalkirjandus, dokumentaalfotograafia, miks siis mitte ka dokumentaalkunst. Jääb üle oodata dokumentaalluule ja -muusika sündi, räpp on üks näide nende poole liikumisest.
Poliitiline kunstiteos tähendab enamasti sekkumist reaalsesse ellu, tavapäraseid kapitalismiprotsesse ehmatatakse mittestandardse lähenemisega. Sel on mõju otsesele publikule ehk pangaametnikele, poliitikutele, produtsentidele ja turvameestele, kelle igapäevatöösse on sekkutud. Kui see kõik on aga kuivaks konserviks pressitud ja näitusesaali tassitud, siis huvitab see ainult üksikuid kunstiuurijaid. Kindlasti said need ametnikud, kes olid sunnitud vormistama Maria Eichorni äraspidise aktsiaseltsi, unustamatu elamuse (vaevalt nad küll teadvustasid, et tegu oli just kunstielamusega). Kas publik, sealhulgas kunsti- ja poliitikateadlik, sai elamuse näitusel projektikirjeldustega A4-sid vaadates, on kahtlane. Poliitikateadlik publik teab väga hästi, et maailmas (ja isegi Eestis) on olemas arvukalt seltsinguid, kogukondi, veebilehti, e-postiloendeid jne, mis tegelevad selletaoliste alternatiivsete majandusmudelite väljatöötamise ja ellurakendamisega päevast päeva. Sel näitusel oleks võinud olla ka näiteks kodanikualgatuslik alternatiivportaal minut.ee, Lilleoru kommuun, [heauusilm] postituslist vms.
Kuid kas kunsti formaat õilistab kuidagi selliseid niigi õilsaid tegevusi, eriti veel olukorras, kus õilsus ei ole kunsti vältimatu ega isegi mitte soovitav tunnus? Kui kajastatav materjal ise on äärmiselt huvitav, siis paljud kapitalismiga võitlevate isikute ja organisatsioonide videodokumentatsioonid tunduvad olevat kunstinäitustel ainult sellepärast, et need on dokumentaalfilmi žanris võistlemiseks liiga ebaprofessionaalsed.
Valimis- või reklaamikampaaniaid vaadates, on esimese pilguga selge, et kunsti vahendid jäävad siinkohal katastroofiliselt alla. Kui fotomeediumi kasutavad kunstnikud saaksid sellised väljatrükivõimalused, nagu poliitikud riikides, kus on lubatud valimiste välireklaam. Kui videokunstnikel oleks sellised kanalid käes, nagu parteidel televisioonis!
Selles kontekstis tundub, et vahest kõige parem Eesti poliitilise kunsti akt oli kunagine Kuningriiklaste erakond. Paraku jäi selle iga lühikeseks ja mõju nõrgaks. Seega võib öelda, et kunst veab meid alt, kui me hakkame sellega kapitali ründama.
Sest kunst ei ole ainult kuraatorite omavaheline mäng, kunst on ka kommunikatsioon kõige laiemas mõttes, või peaks vähemalt ideaalis olema. Kunstiteos võiks midagi öelda nii lastele kui suurtele, nii haritlastele kui töölistele, nii teoreetikutele kui praktikutele, nii kunstiteadlastele kui filharmoonia pasunameestele. Et see nii oleks, peaks kunstiteos mõjuma lisaks heale ideele ka emotsionaalselt, see peaks liigutama midagi nii inimese peas, südames kui ka kõhukoopas. Selle poolest erinebki kunst arhiivist, ajalehest, teadetetahvlist ja muudest pragmaatilistest meediumidest.
Ma ei taha vastandada poliitilist kunsti “ilu-kunstiga” viimase kasuks, tahan lihtsalt öelda, et sõnum kaotab mõjukuses, kui kunst loobub aastatuhandete jooksul väljatöötatud kavalatest nippidest, kuidas inimeste hinge puudutada.
Kapitalismi keeratud käkk on inimese loovuse sihikindel hävitamine ja asendamine passiivse tarbimisega. Selles mõttes on ehk kõige poliitilisem kunstiakt, kõige radikaalsem vastupanu olla lihtsalt kunstnik, keelduda kompromissidest üldsusele meeldimise nimel, mitte raisata oma vaimset kapitali kellegi teise materiaalse kapitali teenimisele. Seda suudavad vähesed.