Saateks
New Yorgis sündinud Ameerika vanema põlve armastatuim poeet ja keskkonnakaitsja William Stanley Merwin (s 1927) on vaikuse ja kahtluse, äravõtmise ja ilmajätmise, kustutamise ja eitamise meister, ebamugavate küsimuste visionäär. Tema viimaste aastakümnete loomingu läbivaid teemasid on tarbimistsivilisatsiooni nihilism. Enne Iraagi sõja puhkemist kuulus ta haritlaste hulka, kes mõistsid otsustavalt hukka president Bushi kurjuse-demagoogia. Inimese ja luuletajana ei ole Merwin mitte niivõrd kodanik kui elanik; tema teed ja rajad viivad lähedaste inimeste, puude ja loomade juurde. Teemaks, mille juurde luuletaja ikka ja jälle tagasi pöördub, on omaseks saanud maastike, põliselanike keele ja kultuuri hävitamine ning inimese omanäolise kohakogemuse asendamine imporditud tarbimiskultuuriga. Elanud alates 1975. aastast Hawaiil Maui saarel, on ta olnud tunnistajaks vihmametsade maharaiumisele ja maa suretamisele ananassiistandike ja põllumajanduskeemiaga. Et päästa mõnigi kaduv puuliik, istutas luuletaja maja ümber väikese salu. Loomade valu on puudutanud teda sügavalt: ??loomad pole teadlikud sellest, et võib-olla homme laseb keegi nad vastu taevast eimiskiks või võtab neilt eluks vajaliku.?
Tihedalt kujundlike, isepäiste rütmidega, liikumist ja katkemisi tulvil luuletustega püüab Merwin tõlkida kirjasõnasse seda, mida ütlevad Hawaii põliselanike ununud sõnad: tuttavas kohas üle kivide voolava vee värv, neljajalgse naabri toimetused, need puud siin vihmas ja tuules. Ameerika suurlinlasele (ja mitte ainult talle) asendab ühest paigast ammutatud tajude ja mälestuste rikkust hulk elutühje üldsõnu. Samas annab väga tundliku sulega poeet endale aru, et kirjasõna sisaldab endas maastiku surma. Looduse hoidja kiirustab, ent jääb alati hiljaks ? maailm on habras ja ?sõnaraamatud on täis haudu?. Seltsi pakkunud loomad ei tule enam kunagi tagasi ? liikide nimed aga kestavad edasi.
Merwin on kirjutanud kokku üle 15 luulekogu, esimene kogu ?Mask Janusele? ilmus 1952, kõige viimane ?Häälte jõgi? 1999. Tema loomingut on pärjatud väga paljude auhindadega, sealhulgas Pulitzeri preemia ja Hawaii osariigi kuberneri kirjandusauhinnaga.
Luuletused on tõlgitud kogudest ?The Lice? (1967), ?The Rain in the Trees? (1988) ja ?The Vixen? (1996).
Tõlkija
Esimene päev
Kui sõnad olid kõik ära kasutatud
teiste asjade peale
me nägime algamas esimest päeva
kutsuvast veest
ja mustadest okstest
lehed ei suuremad kui su näpuotsad
puhkesid taeva puul
vastu vana plekilist müüri
nende roheline päikesevalgus
mis iial varem paistnud polnud
minnes koos olime meie esimesed
kes neid nägid
ja me tundsime neid siis
kõik keeled olid võõrad ja esimene
tõusis aasta
Antud päev
Kui ma üles ärkan leian on hilissügis
raske vihm on möödas ja päiksevalgus pole jõudnud veel
tippudeni mööda tumedaid lehti mis on nende omad liikumatud varjud
ja ma olen kodus see meenub mulle olen
mäletan kuis kaunilt vähehaaval saabub hommik
siin olla puhtal allikal kui tõuseb päev ükshaaval
vaikuses ja peatumata ja on see ainus
siis üht korraga ma mäletan ilma mõistmata
mõnda mis on läinud ja tõuseb vaid et mitte olla siin
üht pärastlõunat kui jalutasin sillal mõeldes sõbrast
kui veel elus oli ta kui üks uks ühelt majalt
mida lammutati kui puri sõitis läbi linna kõigest mööda
mu ema poole nooremana minust aknal mis ammu võeti eest
sõpru samades tubades ja sõnu und nägemas me vahel
loomade silmi minul nad kõik on siin
selle hommiku selguses esimeses valguses
mis mäletab oma teed nüüd talve lilledeni
Loomad
Kõik need aastad akende taga
Ribikardinate ristid on pühkinud laudu
Ja mina ise otsinud tühja krundi pealt jälgi
Loomadest keda ma pole iial näinud
Mina hääletu
Mäletan nimesid mis tuleb neile leiutada
Tuleb keegi tagasi kas ükski
Öeldes jah
Öeldes otsige hoolega jah
me kohtume veel
Tühi vesi
tunnen puudust kärnkonnast
kes tuli terve suve
paekivist
veevaagna juurde
astelpuu varju
imporditud 1912
Brasiiliast kaunistuseks
siis umbrohuks muularajal
hääbuvas
ananassiistanduses
nüüd vana puu vanade
puude reas
kärnkonn tuli öösel
alguses ja istus vees
terve öö ja terve päeva
siis vahel öösel
tegi väikese jalutuskäigu
aga hommikul oli tagasi
okste all sõnajalgade
vahel rohelise mõõkja lehega
liilia all
istus vees
kõik need kuivad kuud
vaadates ainiti taevast
läbi silmade
mis tehtud
kalleimast väärismetallist
tule tagasi
varjudesse uskuja
vaikusesse ja elegantsi uskuja
sõnajalgadesse uskuja
kannatlikusse uskuja
vihma uskuja
Kirjatähtede jälg
Kui ma õpin lugema
saan teada kuidas kirjutada rohelist
kui see ei ole roheline
juba ongi kõikide
aastate roheliste jaoks
olemas vaid üksainuke sõna
isegi siis kui rohelist ei ole
ja nüüd on see sõna kirja pandud
ja mitte üksnes öeldud
nii saab selle sulgeda pimedusse
vastu tundmatut lehekülge
kuni järgmise korrani
ja siiski roheline tuleb ilma ühegi sõnata
aga kui ma seda näen
ütleb sõna mulle see on roheline
ja ma usun seda
isegi pimedas
ma olen rõõmus kui õpin lugema
ja suudan üles leida
lood kus on rohelist
ja ära tunda
need rohelised käed mis olid siin enne mind
need rohelised silmalaud ja silmadki
Ütlus
Istudes sõnade kohal
väga hilja olen ma kuulnud nagu keegi ohkaks tasa
ei kaugel
kui öötuul mändides või meri pimeduses
kõige kaja mis eales
öeldud
ikka veel korrutamas oma üht silpi
maa ja vaikuse vahel
Koht
Maailma viimasel päeval
tahaksin ma istutada puu
milleks
mitte viljade pärast
puu mis kannab vilja
ei ole see mis istutati
ma tahaksin puud mis seisaks
maa sees esimest korda
kui päike juba
laskub alla
ja vett mis
puudutaks ta juuri
surnuid täis maas
ja pilvi mis sõuaksid
ükshaaval
üle ta lehtede
Kunsti bioloogia
Ükskord öösel
see algab
ja sina oled ülejäänu
ükskõik kes sa oled sa näed esimest valgust
sa näed seda saabumas
nagu täht ja sina kes sa seda valvad
hommikul võid sa vaadata iga puud
ja näha tal pole iga
ja öelda seda
kaua hiljem vaatad sa alla
orgu millel pole nime
kaua hiljem kui vesi vaatad sa üles