Vastused nendele küsimustele pendeldavad laias laastus kahe vastandliku äärmuse vahel: on neid, kes arvavad kaasaja infoühiskonnale viidates, et semiootika kui teadus märkidest on XXI sajandi füüsika, mis pakub uues situatsioonis ainsana adekvaatseid vastuseid. Teist äärmust esindavad seisukohad, et semiootika on mingi veider katusmõiste teiste teadusdistsipliinide meetodite ühendamiseks ning ise see miskit uut ei lisa. Liiati on semiootika veel mitte-empiiriline tugitoolidistsipliin. Enamasti kostuvad niisugused seisukohad inimeste leerist, kelle „kompetentsus” ja „sõnaõigus” ei tulene mitte humanitaar- ja sotsiaalteaduste arenguloogikas orienteerumisest, vaid lähtuvad teistelt diskursiivsetelt positsioonidelt ja teadusvälistest ajenditest. Semiootika ei ole kindlasti kõigi XXI sajandil ette tulevate probleemide lahendus. Niisamuti nagu teine äärmus unustab, et inimese ja kultuuri vahelised suhted ja seal esile kerkivad probleemid on alati singulaarsed. Oma ainulaadsuses nõuavad need analüüsiks paindlikemaid uurimisvahendeid ja metodoloogiat, kui seda pakub matemaatikal baseeruv kvantitatiivne lähenemine. Semiootika ei ole arvutamine, vaid pigem tõlgendamine – kuid mitte iga tõlgendamine ei ole veel semiootika.
Suvel ilmunud Acta Semiotica Estica V on Eesti Semiootika Seltsi perioodiline väljaanne, kus avaldatud artiklite autorite ring ulatub tudengitest professoriteni. Samasugust laia perspektiivi kohtame teemade ja lähenemiste esitamisel. Tõsi, olgu etteruttavalt öeldud, et järgmine Acta Semiotica Estica VI on n-ö esimene teemanumber, mille keskmes on selle aasta 28. – 30. novembrini toimuv Eesti Semiootika Seltsi kümnes aastapäev ja Claude Lévi-Straussi 100. sünniaastapäevale pühendatud konverents „Kohane ja kohatu semiootika”. Ürituse eesmärgiks on arutleda eesti semiootika hetkeseisu ja semiootika juurte üle, semiootika objektide, meetodite ja teooriate, semiootikute ja semiootika koolkondade kohasuse ja kohatuse, kohalikkuse ja rahvusvahelisuse, paiksuse ja liikuvuse, aja ja ruumi probleemide üle.
Kõnealuse raamatu artiklid haakuvad paljuski eespool nimetatud küsimustega, mis kerkivad semiootika määratlemisel ühtse teadusdistsipliinina. On mõttetu siit otsida mingit ainulaadset analüüsiobjekti, niisamuti nagu ka ühtset teoreetilist lähenemisviisi, mis ütleks meile täpselt, mis semiootika on. See on tegelikult enamiku semiootikaajakirjade ilu ja valu: igaüks võib sealt leida endale sobiliku artikli, kuid sama kindlalt võib ka väita, et mitte kõik avaldatud artiklid ei paku lugejale võrdväärset huvi.
Me võime eristada kogumikus hulga artikleid, mille eesmärgiks on edasi arendada ja sünteesida erinevaid teoreetilisi lähenemisi või (üle) lugeda mingit autorit uuest vaatenurgast. Nii on Leenu Nigu artikli eesmärk „vaadelda Tartu-Moskva koolkonna, ja eriti Juri Lotmani ideid ning panna need tantsima Merleau-Ponty ning tema järgijate mõtetega, analüüsides seejuures Fine5 Tantsuteatri lavastust „Panus””. Eriti kiiduväärseks teeb niisugused analüüsid – siinkohal võib veel nimetada Katre Väli uurimust häältest ja piltidest raadioteatri näitel ning Maria-Kristiina, Mihhail ja Rebekka Lotmani ühistööna valminud analüüsi autometakirjeldusest eesti luules – tõsiasi, et diskursused, mis võhikule tunduvad esmapilgul teaduslikult käsitlematud, leiavad nimetatud autorite seisukohtade ja väidete esitamisel teoreetilise toe. See aga osutab võimalusele, mida võiksid meeles pidada ka ajalehtedes kirjutavad kunstikriitikud. Väited, mille tõegarantiiks arvatakse piisavat, kui lisatakse „mulle tundus, et…”, „mulle meeldis, et…” ja juba pseudoteaduslikkusele pretendeeriv „terviku seisukohast oli…” jne, on muljendused, mida võib lugeda pea igast päevalehe kultuurilisast. Kultuurikriitik võiks aeg-ajalt oma privaatseid muljeid esitada lugejale arusaadavamas ja põhjendatumas keeles, mis võimaldaks nendega ka dialoogi astuda.
Teoreetilise baasi uuest läbimõtestamise paatosest on kantud ka Anti Randviiru artikkel ruumisemiootikast. Tema uurib oma transdistsiplinaarses käsitluses võimalusi ühendada Uexkülli ja Lotmani baasmõisted Tartu-Moskva kultuuri ja ruumikäsitlusega „semiootilise subjekti” kontseptsiooni kaudu (35). Või Ester Võsu tehtud Victor Turneri ja Erving Goffmanni draama-analoogiate võrdlev analüüs, mille eesmärgiks on erinevuste kaardistamise kõrval leida edasisteks analüüsideks vajalik ühisosa viljakama meetodi väljatöötamiseks.
Teine tinglik artiklite jaotus kogumikus lähtub autorite soovist täpsustada mõnd konkreetset mõistet, avada sügavamalt selle tähendusvälja. Linnar Priimägi ja Priit Põhjala on keskendunud Lotmani ja Tartu-Moskva koolkonnale. Esimene püüab mõistepaari „au ja kuulsus” opositsioonilisust näidata antiigi kujutava kunsti materjali alusel, teine loob laiemat ajaloolist ja kultuurilist konteksti TMK ühele võtmemõistele „primaarne modelleeriv süsteem”. Robert Godel annab ülevaate Genfi saussure’likust koolkonnast, kenasti täiendab seda sama koolkonna liikmete Albert Sechehaye, Charles Bally ja Henri Frei klassikaline artikkel „Märgi arbitaarsuse poolt”.
Juri Lotman iseloomustab oma hilisemates töödes semiosfääri (semiootilist ruumi) ühtse mehhanismina, mis moodustub keelte ja tekstide mitmekesisusest. Need on üksteisega dialoogilises kommunikatsioonis, mis lubab semiosfääri kirjeldada kui intellektuaalset subjekti. Acta Semiotica Estica V iseloomustab kenasti lotmanlik metafoor. See on kontiinium erinevaid tekste ja keeli, see on pidev erinevate teoreetiliste lähenemiste piiride tuvastamine. Omavahel lõikudes tekitavad need aga lugejas uusi tähenduslikke tervikuid ja see ärgitab teda suhtlema nii teksti kui iseendaga.
