Foto: Eleonora Kampe
Möödunud aasta lõpul oli sul kolm näitust korraga: “Voolav labürint” SEB Ühispanga galeriis koos Katziga, “Meistriteoste
varjus” Kadrioru kunstimuuseumis koos Laurentsiusega ning isikunäitus “Vana labürint” Art Depoos. Kas see oli juhuste kuhjumine, loominguline kõrghetk või midagi muud?
Ma arvan, et igasugune loov ilming on kõigepealt midagi muud. Seejärel ka loominguline kõrghetk. Lõpuks muidugi juhuste kuhjumine. Praegu on abiks veel stipendium “Ela ja sära”. Väga raske on toetuseta kõrgvormis püsida, samal ajal kõrvalise kribukrabuga leiba teenida. Suur osa eesti tippkultuurist just nii aga püsib. Sportlased võiksid meie käest vastupidavust õppima tulla.
Näitus “Voolav labürint” on osa või tulem koostööst Hollandi Pavlov Medialabiga ning fotograaf Madis Katziga Tartu kõrgemast kunstikoolist. Mis on see, mis ühendab sind ning mainituid?
Ma pakun, et iseloom ja mõttelaad. Katz on selline metsatuul – matkasaapad jalas põõsa all ööbija ja linnukeelte tundja. Samas väga osav surfaja paljudes pildistiilides, oskab eri käekirja kaudu väljendada oma tõekspidamisi ja meelelaadi sugestiivselt. Katz kasutab maneere, mitte ei samastu maneeriga, mida kasutab.
Nathalie, Thuur ja Gerad Pavlov Medialabist on aga pühendunud meediatriksterid, kes otsivad kaasaegsete kommunikatsioonivormide äärmisi piire, katsetavad nende vahendite võimalusi ja võimatusi. Linnaruumi dekonstruktorid. Samas suutsid nad eelmisel varakevadel Christopher Moelleri projektiga ka Kütioru samblad lainetama panna. Nii Madise kui Pavlovi oskused ja valmisolek äärmusteks veenis mind osalema selles minu jaoks üsna vastumeelses ja vastuolulises projektis.
Näitustel “Voolav labürint” ja “Vana labürint” on side juba pealkirjaski. Miks need ei võiks olla üks näitus?
Ühendab maailmapilt, ideoloogia, tõukepunkt. Eraldavad erisuunalised viidad ja žanri maht. “Vana labürint” on mitmeid aastaid kestnud kaevumine sissepoole, initsiatsiooniriitus, kus ei mõtle publikule. “Voolav labürint” on ekstravertne kiire improvisatsioon.
Põhimõtteliselt saab neid ka lähestikku eksponeerida, aga see on keerukas nagu kokku panna romaanikatkendeid väikeste haikudega. Ma arvan, et nende ühendamine kukuks paremini välja tulevikus, kui labürinditsükkel ruumilisemaks kasvanud on.
Kaevud oma loomingus sügavale inimkonna kultuurilukku, teadvusesse ning tulevikku. Mulle tundub vahel, et su kahetasandilistel piltidel on neli mõõdet. Kuidas põimub labürindi kujund sinu loominguga? Millised on selle äärmiselt mahuka kujundi tagamaad?
Viimasel ajal liigub mu looming aina sügavamal labürindis. Labürindil on muuseas palju tähendusi. Inglise keeles näiteks on võimalik eristada maze’i ja labyrinth’i. Maze on rägastik, eksitamiseks konstrueeritud mõistatus. Labürint on vaimse kasvu rituaalide ennemuistne sümbol. Tunnetuse tuumani ei ole otseteed. See käib põimuva spiraali lookeid pidi. Me võime seda vaadata ka nii, et labürint on kaart rägastikus orienteerumiseks. Ariadne lõng.
Näitusel “Meistriteose varjus” tegelete Laurentsiusega koopia ja originaali mõistega. Kuidas läheneda koopia ja originaali suhtele postsemiootilises olukorras, kus on keeruline määratleda tsitaadi, laenu, allusiooni, varguse ja mõjutuste vahekordi?
Postsemiootilises valguses, samuti nagu ka mütoloogilises valguses ei ole koopial ja originaalil üldse mitte mingisugust vahet. Mis puutub õiguslikesse probleemidesse, siis need on pseudoprobleemid – autorikaitse on kolossaalne pettus. Autorit kaitsevad plagiaadi eest tavaõiguslik naeruväärsus ja häbitunne väga hästi. Autorikaitse seadus seevastu kaitseb juristide ja eri masti ametnike ärihuve, aga takistab kultuuri arengut ja paljunemist. Kultuuri kaitsmine tema enda pärandi eest, hangeldades sellega, mille loomises ei ole osaletud, on viimase öö õigus. See on rottide ja hiirte pidu ikalduseaegse seemnevilja sees.
Samal näitusel olete kasutanud eksponeerimispaigana üsna tavatuid ruume: muuseumi fuajeed ning tualette. Millest räägivad need muuseumi harilikult vaikivad või mahasalatud ruumid?
Näiteks sellest, et muuseum või mis tahes kultuuriinstitutsioon võib olla ka surveaparaat, kunsti kinnipidamisasutus. Ja näiteks sellest, et kui ka väga tahaks, siis kultuuri kinni pidada ei õnnestu ikkagi kunagi, ta erodeerib vaimset kõhrestumist ootamatust paigast ja pistab oma pea välja sealt, kus ei oota.
Laurentsius on sinu fotost “Püha õhtusöömaaeg”, mis omakorda on tsitaat, teinud tsitaadi “Bad joke”…
Ja mina omakorda tema “Bad Joke’ist” oma tsitaadi “Singer Church Council Remix”. Nii need asjad käivad. Kultuur on mõtete vahetamine ja ideede aretamine peegelduste abil. Vaimne kasv ei ole üleloomuliku geeniuse egotripp, vaid paljude põlvkondade ja naabrite ühise pingutuse vili.
Sa räägid paljuski kujundites ning samas on su pildid üsna kirjanduslikud. Kas labürinti võiks nimetada su töömeetodiks?
Eri tüüpi väljendusvahendite läbisegi kasutamine ja segiajamine on mulle alati huvi pakkunud. Piirialadel toimub alati midagi huvitavat.
Väljendud peamiselt fotos. Mis on fotograafias see, mis laseb ligi pääseda muul moel tabamatutele dimensioonidele?
Fotograafia puhul on kõige hämmastavam inimeste sõge usk kujutise ehedusse. See usk on täiesti vankumatu. Sa võid foto abil näidata midagi ükskõik kui imaginaarset ja panna inimesed uskuma, et see on tegelikkus. See annab fotole erilise väe, mida teistel kujutamisviisidel ei ole.
Räägime makrost ja mikrost. Uurid individuaalse vaimu haigusi ja olemisviise ning kollektiivseid vaimukujutisi nagu religioon ja müüdid. Usud sa, et inimkogemuse avardumist saab kunsti abil kommunikeerida?
Kunst ise ongi inimkogemuse avardumise üks viise. Küllap ta ka kommunikeerib, aga selleks on tõhusamaidki viise. Kunst on vaimu avardumise üks keskseid koldeid.
Kui rääkida religioonidest sinu töödes, siis varem, töödes “Pieta”, “Veeuputus” ja “Mullatoidu restoran” oled kristlust dekonstrueerinud. Ka “Meistriteose varjus” haakub selle reaga. “Vana labürint” aga haakub kuulu järgi Lõuna-Eesti metsades pesitseva paganlusega. Milline on sinu suhe religioonidega ja usuga üldse?
Kui religiooni all peame silmas vaimsust ja pühadust, sidet argikogemusest väljapoole jäävate jõududega, siis olen ma religioosne inimene. Kui aga räägime usust kui allumisest mingeid poliitilisi ambitsioone toetavale mütoloogiale, siis olen ma täiesti uskmatu, võitlev ateist. Kultuur ei saa püsida ilma vaimse dimensioonita, sakraalsuseta. Kui aga sakraalsus moonutatakse kellegi agressiivseid unistusi õigustavateks muinasjuttudeks, nagu tehti ristikirikus, siis on kuri karjas.
Oled tuntud visuaalterroristi, maailmalõpu kujutaja ning ökoloogilise eluviisi propageerijana. On sul positiivne programm posthumaansele maailmale?
Uusaegse tsivilisatsiooni aluspõhimõtted ise on juba varisemisohtlikud. Ma ei kujuta hästi ette, et mingi kosmeetika seda raviks. Kui maailm ühel või teisel viisil rusudeks kukub, siis on arvata, et inimkond killustub jälle väiksemateks, suhteliselt isoleeritud saarekesteks. Mõned püüavad tõenäoliselt oma olemisviisi vana eeskujul taastada. Teised võib-olla vigadest õppida ja rajavad ühiskondi, mis toetuvad teistsugusele vundamendile kui unistused lõputust ekspansioonist, progressist ja materiaalsest vägevusest. Selliseid tsivilisatsioone on olnud ju mitmeid, ennem kui indoeurooplaste ekspansioon kõik muu oma tee pealt pühkis.
