„Tartu 2024“ avatseremoonia „Kõik on kokku üks!“ 26. I Emajõel. Lavastaja Taavi Tõnisson, dramaturg Eero Epner, laval Trad.Attack!, Sander Mölder, Lonitseera ning teised Eesti artistid, näitlejad ja tantsijad.

Meedia ei lase neil päevil ilmselt ka paariks tunniks unustada, et Tartu koos Lõuna-Eestiga on tänavu Euroopa kultuuri­pealinn ning juhtmõtteks „ellujäämise kunstid“. Grandioosselt juhatas selle kultuuriküllase aasta Emajõe kaldal sisse Taavi Tõnissoni lavastus „Kõik on kokku üks!“. Meeletu produktsiooni ja enne­olematu eelarvega lavastust oli Tõnissoni sõnul keeruline ette valmistada: see oli inspireeriv ülesanne, ent ka tohutu katsumus, kuna sellist ressurssi pole tõesti alati kasutada.¹ Seejuures ütles ta lohutuseks kõigile oma lähematele võitluskaaslastele, et tema kui lavastaja erilisus seisnebki ehk selles, et ta on naiivne ega tea seega, mida tähendab keerukus või ütlemine „ma ei saa, ma ei taha“.

Lavastuse pealkiri ja juhtmõte „Kõik on kokku üks!“ tähendabki seda, et kõik on omavahel väga tihedalt seotud ning sellisena justkui osa mingist niidistikust või võrgustikust, kus iga tegu mõjutab kedagi. Selle illustreerimiseks tõigi lavastaja kokku võimalikult laia spektri inimesi Tartust ja Lõuna-Eestist. Spektri laius väljendus nii lavalolijate vanuses (noorim oli seitsme- ja vanim 86aastane), ent ka kostüümide värvigammas ning lavaruumi ulatuses.

Kõnealune lavastus on meedias saanud juba vähem ja rohkem kriitilist tagasisidet, ent siinkohal seon kogu selle tseremoonia tervikusse ka lavastusele eelnenud sõnavõtud ning lühikesed, ent tabavad intervjuud Tartu kultuuri­tegelastega, mille kandis üle ERR. Esmalt ei saa kuidagi jätta mainimata, kuivõrd hõrk ja hingekosutav oli presidendi kõne samas lauses kuulda Juri Lotmani, Uku Masingu ja Marju Lepajõe nime. On ju Tartu ennekõike siiski ülikoolilinn ning hariduse rolli (vaimu)kultuuris ei ole võimalik ülehinnata. Ometi paistab päevapoliitika foonil, et inimeste usk haridusse pole alati kaljukindel: selle pühadust varjutavad murepilvedena hariduse rahastamise küsimused, seda loomulikult põhjusega. Igatahes on haridus ja kultuur omavahel tihedalt läbi põimunud ning taas kajavad kõrvus presi­dendi kõne avasõnad: ta nentis, et räägime kultuurist kahetsusväärselt harva, olgugi et kultuur on meie peamine alus ja eesmärk, milles avaldub ühtlasi meie maa ja rahva ainukordsus ning meie endi olemus.

Kui vaadata nüüd Tõnissoni lavastust just sellelt aluselt ja ka „Tartu 2024“ deviisi „ellujäämise kunstid“ valguses, saab selgemaks tema taotlus näidata meie sõltuvust üksteisest selles kultuuri­lises makrokosmoses, kus iga mikrokosmos võib käivitada ahelreaktsiooni, mis võib selle terviklikku niidistikku nii tihedamaks traageldada kui ka hõredamaks harutada. Lavastus mõjus nagu Rube Goldbergi masina ahel­reaktsioon, mis väljendus helis, valguses, liikumises, lavaruumis ja koreograafias. Tegemist oligi eeskätt visuaalse vaatemänguga, mille sees lookleva süžee läbiv liin oli seesama ahelreaktsioon, mis kandis tegevust või juhtmotiivi (s.t väikest kastanit või suurt punakasroosakat palli, mida veeretasid lavastuse peategelased) läbi eri ajastute Tartu, teiste tänavuste kultuuripealinnade või laastatud Ukraina. Neist viimase muusikatausta lõi kammerkoor Kolm Lindu Valter Soosalu dirigeerimisel koos ukraina päritolu metsosoprani Anna Dõtõnaga.

Muusikalise poole pealt oli lavastuse spekter niivõrd lai, kuivõrd klassikute Eduard Tubina ja Heino Elleri looming jääb kaugele ansamblitest Trad.Attack! ja Lonitseera ning sellistest elektroonilise muusika viljelejatest nagu Sander Mölder ja NOËP, kelle lugu „Young Blood City“ on ühtlasi ka Tartu kultuuripealinna hümn. Ehkki nii muusikaliselt kui ka visuaalselt oli lavastus ahelreaktsiooni printsiibist hoolimata kohati segane ja fragmentaarne ehk mitte alati mööda voolusängi looklev, võiks seda vaadata kui kirevat ja asümmeetrilist mosaiiki, mille killud koonduvadki juhtmotiivi alla ehk moodustavad üksteisest sõltuva võrgustiku, kus kõik on kokku üks. Lavastuslikult on vaid küsimus, kui tugev see võrgustik sai ehk kui arusaadav oli see publikule, kes polnud varem kursis näiteks lavastaja n-ö saatesõnaga ning kes sai Emajõe kaldal lavastuse asemel imetleda esmajoones (nagu selliste suurürituste puhul ikka) keskmise tartlase talvejopet. Juba seepärast ei saanud lavastusest pelgalt vaataja positsioonist tulenevalt alati moodustuda korra­pärane tervik.

Igatahes, olgu kuidas on, lavastuse autoritele ja suurele meeskonnale tuleb siiski au ja asu anda, sest kõrged ootused, ette seatud raamid, võrdlemisi ekstreemsed välitingimused ning niikuinii juba eos kriitiline publik on vaid osa sellest kõigest, mida tuleb sellise ava­tseremoonia puhul arvesse võtta. Ometi on nii avatseremoonia tuules kui ka mõnevõrra varem kohalike kultuuritegelaste kuluaarides ja meedias välja hõigatud küsimusi „kus on kultuur?“, „kus on Tartu?“ ning „kus on Tartu kultuuri­inimesed?“. Nii kirjutab näiteks Priit Pullerits artiklis „Kultuuripealinn tuli, aga kultuuritegelased on äraootaval seisukohal“ Tartu kultuuriinimeste ootustest ja lootustest.² Ka endine linnakirjanik Mart Kivastik nentis pärast ava­tseremooniat ERRile antud intervjuus, et Tartu enda asja peaks kultuuripealinna raames rohkem pildis olema.³

Mainitud sõnavõttude valguses saab iseäranis oluliseks just Tartu kui Euroopa kultuuripealinna mõtestamine, sest kultuuripealinna idee ja eesmärk on näidata oma kultuurielu ja arengut. Seega oleks ehk põhjust mõelda, kas Tartu on Euroopa kultuuripealinn selles mõttes, et tegu on euroopaliku kultuuriga, mida näidatakse Tartus, või selles mõttes, et tegu on Tartu kultuuriga, mida näidatakse Euroopale. Ehkki loomu­likult on need kaks integraalses seoses ning tähenärimine oleks siin­kohal ehk meelevaldne, on siiski oluline hoida silma peal, et kultuuri enda mõiste (ja veel enam sisu) ei jookseks kultuuripealinna aastal tähendusest tühjaks. Kuigi suur­ürituse taga on suur raha ja produktsioon, tuleb olla valvel, et ei mindaks liialt hoogu Tartu kauba(märgi)s­tamisega või, theodoradornolikult öeldes, suisa kommertsialiseerimisega. Kultuuri­pealinna raames võiks avaneda soodne võimalus veel rohkem mõtestada kultuuri kui sellist, et kultuuri mõiste oleks ka kultuuripea­linnale – ning veel enam ülikoolilinnale – kohaselt ammendavalt ja mitmekülgselt sisustatud. Kuna kultuuri sildi võib hea tahtmise korral peale kleepida vaat et kõigele, tuleb säilitada siiski kriitilisus, et hinnata, kas vastav tähistaja tähistab siis ikkagi sobivat tähistatavat. Siinkohal võiks mõtteainet pakkuda kas või tänavuse „Eesti laulu“ n-ö vaheklipp „Tartu 24“, kus Ott Sepp ja Märt Avandi sellele teemale veel ise­äranis iroonilise vindi peale keeravad.

Lõpuks on aga loomulikult nii suure­mahulise ettevõtmise puhul, mille on ellu kutsunud Euroopa kultuuripealinna tiitel, palju tööd ning veel enam tuleb ette kompromisse ja balansi otsimist. Seega on juba kultuuripealinna juhtmõte „ellujäämise kunstid“ mitmel tasandil õnnestunud ning suunab muu hulgas tähelepanu ehk ka kultuuri (ja hariduse) rahastamisele. Küll aga ei tohiks selle kõige muu all kaduma minna kultuur ise, sest niikuinii on juba omaette kunst kunstis kunsti näha, nagu laulis ansambel Lonitseera ava­tseremoonial.

1 Vaata uuesti: Euroopa kultuuripealinna tiitliaasta avamine Tartus. – ERRi kultuuriportaal 26. I 2024.

2 Priit Pullerits, Kultuuripealinn tuli, aga kultuuritegelased on äraootaval seisukohal. – Postimees 27. I 2024.

3 Vaata uuesti: Euroopa kultuuripealinna tiitliaasta avamine Tartus.