On natuke kahju, et Andres Adamsoni monograafia XVI sajandi Liivimaa ajaloos silmapaistvat rolli etendanud Taani printsist Magnusest on pälvinud kummaliselt vähe arvustajate tähelepanu. Ometi on tegu üsna ainulaadse raamatuga kas või seetõttu, et viimastel aastakümnetel on eesti ajaloolastelt seda perioodi lahkavaid uurimusi valminud üllatavalt vähe. Õieti on selle raamatu monograafiaks nimetamine võrdne libedale jääle astumisega, sest autor on teinud kõik endast sõltuva, et paigutada oma teos hämarasse tsooni teadusliku uurimuse ja populaarse biograafia vahele. Ajuti jääb suisa mulje, et Adamson on ajaloolaste tsunftiga tülis, vihkab ja halvustab teaduspublikatsiooni vormi ning on püüdeis sellisest laadist distantseeruda kirjutanud lobeda ja mõnuga loetava jutustuse ühe ajaloolise isiku elust. Päriselt see siiski pole õnnestunud, monograafiale iseloomulikud jooned löövad tekstis alatasa välja ning pigem sellisena seda siis käsitlegemgi.

Adamson ei ole muidugi esimene hertsog Magnusest kirjutaja, rohkem või vähem temale keskenduvalt on sellest põnevast isikust kirjutanud lätlased, venelased, balti- ja riigisakslased ning veidi ka eestlased ning neist töödest annab autor sissejuhatuses ka asjaliku hindavas laadis ülevaate. Hoolimata arvukatest vaieldavustest ja ohtralt kriitikaks ainest andvast laadist, millest põhjalikumalt edaspidi, on tegu igati hea teemakäsitlusega, kuigi raamatu veider žanripaigutus tekitab lugemisel kogu aeg arusaamatut kummastust.

Adamson on keskendunud sündmuste kronoloogiale ja andnud väga hea ülevaate Magnuse elust, sõjasündmustest Liivimaal XVI sajandi teisel poolel, paigutanud selle kõik ka Eesti ja Läti ala ümbritsevate riikide ajaloo konteksti ning sidunud väga tihedalt kogu Põhja-Euroopa ajaloo sündmuste ning neid põhjustanud teguritega. Saame hea ülevaate Magnuse Liivimaale tulekust, esimesest kümnest tegutsemisaastast, mida täitis soov oma valdusi laiendada, edasisest perioodist tsaar Ivan IV liitlase ja alluvana, kes soovis temast Liivimaa vasallkuningriigi valitseja teha, ning seejärel viimastest võitlustest juba Poola poolel Ivani vastu.

Erakordselt rikkalik on raamatu illustratiivne materjal, üle 40 kaardi, skeemi, linnuseplaani, foto, tollase pildimaterjali jmt on oskuslikult valitud ning visualiseerivad tekstilist külge väga hästi.

Adamson rõhutab mitmeid viimastel aastatel eesti ajalookirjutuseski domineerima pääsenud suundi ja arvamusi (Liivi sõda ning sellele järgnenud sõjategevuse periodiseering.) (Margus Laidre, Saja-aastane sõda (1558 – 1660/61) Eestis ja rahvastiku suurus 16. – 18. sajandil. – Akadeemia 2000, nr 5, lk 931 – 956), toonitab nn “vene ohu” temaatika hilisemat ülepolitiseeritust ning näitab, kuidas suur osa kohalikust saksa aadlist ilma eriliste poliitilis-ideoloogiliste või kultuuriliste probleemideta tsaar Ivan Julma poolele asus (lk 53), meenutab, et kogu siinse ala tolle perioodi ajalugu ordu kokkuvarisemisest saadik on tegelikult tänapäeva eesti ajaloolastel läbi kirjutamata (lk 67). Ta arutleb Liivimaa kuuluvuse üle Saksa-Rooma keisririiki ning selgitab, miks suhtuvad nõukogude perioodi ajalooatlased sellesse küsimusse eitavalt ja seda suisa ignoreerivad (lk 61). Tähtis on autori rõhutus tõigale, et kogu Liivi sõja temaatika napp käsitlus meie ajaloolaste poolt (Hans Kruus, Vene-Liivi sõda (1558 – 1561), Tartu 1924; Hillar Palamets, Liivi sõda 1558 – 1583. Õppematerjal ajaloo-osakonna üliõpilastele iseseisvaks tööks. Tartu 1973) lausa nõuab moodsat ja põhjalikku monograafiat, mis ei arvestaks pelgalt sõja nõukogude periodiseeringuga (1558 – 1583), kuna see omab tähendust ja kujutab mingit ühtset tervikut vaid seoses Ivan IV poliitika ja elulooga (lk 67).

Oluline on, et Adamson rõhutab veel kord tekkiva Vene riigi mongoli-tatari juuri (tsaar kui khaan), millest mööda vaadates idanaaber ise Bütsantsi kilbile on tõstnud, toonitab valitseva suguvõsa tatari veresidemeid, tatari ülikud olid Moskva õukonnas alati eespool vene aristokraatiast (lk 98). Edasist uurimist vajab Adamsoni huvitav spekulatsioon Taani-Vene salasobingust Liivimaa jagamise kohta Liivi sõja algfaasis või siis veidi enne seda (lk 59, 68), kuid spekulatsiooniks see esialgu ilmselt jääbki. Põnev on oletus Liivimaal vasallkuningriigi loomise idee tekkest Moskvas juba 1560ndatel, kuid kahjuks jätab Adamson selle allikale raamatus viitamata (lk 95), aga viitamisprobleemidest hiljem. Tsaar Ivani ja hertsog Magnuse vahelise lepingu tingimuste äratoomise juures rõhutab autor vahest liiga möödaminnes, et need punktid on meile teada vaid Magnuse versioonis (lk 111). Ilma pikema argumentatsioonita nimetab autor aastaid tsaari teenistuses (1570 – 77) Magnuse Liivimaal tegutsemise kõrgajaks (lk 80), see sedastus vajaks kindlasti mõningast põhjendamist, vaid kaheldava väärtusega kuningatiitel ja mitte just eriti rikkalikud ning suured maavaldused ei veena, ka tsaari soosingust üksi jääb veidi väheks.

Veider on, et raamatu autori nime leiame vaid esikaanelt, tiitellehele ega selle pöördele see pääsenud pole. Samuti ei saa ei teose kaanelt, tiitellehelt ega tiitli pöördelt teada raamatu pealkirja korrektset bibliograafilist vormi. Kummaline on ka Andres Adamsoni keelekasutus. Peatumata pikemalt vaidlusel, kas “pääle” on õigustatum kui “peale” jmt, hakkab teksti arenedes üha häirivamalt mõjuma liigfamiliaarne ja ajalooraamatusse veidi sobimatu keelekasutus. “Taanimaa vaprad ja ilusad” (lk 15), “Rootslased olid moskoviitidelt peksa saanud” (lk 26), “teemake”, “plaanike” (mõlemad lk 83), “Munadel kõndimine” (lk 87), “Unustage ära!” (lk 126) on vaid markantsemad näited. Sõna “faktor” tarvitamist faktooria haldaja tähenduses (lk 34) pole ka varem kuskil kohanud.

Ajaloolastesse suhtub Adamson millegipärast naeruvääristavalt või halvasti varjatud põlgusega. Rääkimata sellest, et sageli kinnitab ta oma väiteid põhjapanevate sõnadega “mõistagi”, “kahtlemata”, teeb ta sageli uurijaile etteheiteid anonüümselt: viitab Magnuse teemal kirjutanud kolleegi vigadele kolleegi nime mainimata (lk 5), heidab “mõnedele eesti kirjameestele” ette, et need polevat tänini aru saanud, et de la Gardie’de suguvõsa ei olnud aadliverd (lk 143). Loomulikult ei saa me teada, kes need kirjamehed on. “Irooniast” ei tule autoril samuti puudust – eksisteerivad “tõsimeelsed ajaloolased” (lk 93). Võiks küsida, et millised siis veel? Ilmselt needsamad teadlased saavad kaela süüdistuse: “Ajalookirjanduses on viitamine lausa kõigele peale sidesõnade kombeks ja selle puudumist peetakse ebateaduslikuks” (lk 9).

Viitamine tundub üldse olevat autorile üks suuremaid probleeme. Pikalt arutleb ta sissejuhatuses viitamise mõttekuse üle üleüldse (lk 9-10) ning see kohati virisemiseks kasvav pseudoprobleem läbib kogu raamatut (ehedaimal kujul joonealuses viites, lk 47). Raamatus on ohtralt põnevaid fakte ning üsna võimalik, et reaalsusega kokkulangevaid väiteid ja spekulatsioone, mille puhul tahaks teada allikat või monograafiat, kust need pärit on, sest oleks huvi sel teemal põhjalikumalt lugeda. Seda aga autor lugejale kahjuks ei võimalda. Tekstis on paaril korral infoallikana mainitud kroonikaid, mille ilmumisandmeid kirjanduse loetelust nende kroonikate sealt puudumise tõttu paraku ei leia (lk 175). Sümptomaatiline näide raamatu lõpust: “Russow väidab, et Magnuse surnukeha viidi aasta pärast ta surma Kuramaalt Taani. Taaskord on Russowist teadjamaid” (lk 183). Tuleb välja, et surnukeha viidi Taani alles 80 aastat pärast Magnuse maisest ilmast lahkumist. Viidet “teadjamatele” ei ole.

Omaette üksikküsimusi on veel palju. Viitamisel venekeelsele kirjasõnale oleks autor võinud andmed esitada kirillitsas, mis oleks parim lahendus. Läbisegi esinevad nimekujud Johann ja Johannes (lk 32), alam- ja ülemsaksa keele erinevused on samuti autori jaoks suur mure. Mure on mõistetav, kuid miskipärast lähtub Ad
amson siingi ebajärjekindluse printsiibist, mis on ju halvim võimalik valik. Anna Jagellonica on korra pildiallkirjas ka Anna Jagiellonka (lk 86), “von” ja “de” on ilmselgelt aadlike hulka kuuluvate isikute puhul kord kasutusel, siis jälle mitte (lk 116-117), samuti on läbisegi kasutusel Saksi-Lauenburg ja Sachsen-Lauenburg (lk 64-65, 195-196), isikunimede registris on enamik isikuid esitatud täieliku nimega, aga vaeslapse rolli on jäänud näiteks prantsuse sõjamehed Coligny ja Brissac, kellel eesnimesid ei paista olevat, läbivalt on tarvitusel vanamoodne nimekuju Moskoovia, selmet kasutada nimetusi Moskva suurvürstiriik või Vene tsaaririik. Kuigi Magnus II sai Saksi-Lauenburgi hertsogiks alles aastal 1581, on ta selles staatuses tekstis juba aastaid varem (lk 64, 151). Adamson kurdab, et kroonikate tõlge on sageli vilets ning vananenud, ometi tsiteerib ta just neid, kuigi oleks vähese vaevaga saanud ju lühikeste tsitaatide puhul ise uue tõlke teha, samuti oleks olnud korrektsem konkreetsete kroonikatsitaatide puhul ka viidata (lk 111).

Suisa kurioosne on juhtum, kus Adamson selgitab, et Saare-Lääne piiskopi Johannes V Münchhauseni vend stiftifoogt Christoph on tegelikult isik, kes Eduard Bornhöhe romaanis “Vürst Gabriel” esineb nime all Kaspar von Mönnikhusen ning on seega kõigile peamiselt “Viimsest reliikviast” tuntud Agnese isa. Samas seab ta kahtluse alla Agnese olemasolu reaalses ajaloos ning märgib möödaminnes, et seda fakti ei ole kontrollima hakatud (lk 26). Pseudoprobleem tundub olevat ka autori mure, kas ajalooraamatut tohib illustreerida vaid tekstiga rangelt seotud piltidega, ning tunneb kaasa “tõsimeelsetele ajaloolastele”, kelle meelest ei tohi (lk 93).

Veidi küsitavad on ka ülipikkades joonealustes märkustes ära toodud Magnuse looga üsna pinnapealselt seotud, kuid tekstis siiski esinevate ajalooliste isikute elulood, näiteks Pontus De la Gardie lühibiograafia (lk 143-144), mis on tähelepanuväärne aga seetõttu, et on kohati äravahetamiseni sarnane samast isikust rääkiva lõiguga anonüümselt autorilt samas kirjastuses samal aastal ilmunud (pseudo)ajaloolisest romaanist “Libahunt. Ühe Eestimaa aadlimehe lugu”. Kindlaid fakte evimata ei saa küll midagi väita, kuid ehk võib see tõik ometi heita valgust tolle anonüümse autori isikule. 

Hoolimata problemaatilisest käsitluslaadist, mis annab vahest liiga palju ainest vaieldavuste üleskerkimisele, ning ohtrast kriitikast viitamise, kohatise ebajärjekindluse, keelekasutuse jmt aadressil, ei tohi aga ehmuda, sest need ei riku uurimuse väärt üldmuljet. Adamsoni raamatu näol on kindlasti tegu tähelepanuväärse sündmusega algupärases ajalookirjutuses, millega kõik selle ajastu huvilised ilmtingimata tutvuma peaksid. Paljudele (vaieldavatele) puudustele vaatamata on see väga tänu- ja tunnustusväärne töö vastuolulise ning keeruline XVI sajandi ning tollal tegutsenud inimeste ja nende motiivide meieni toomisel.