Rahvusliku mütoloogia teema või õigemini selle re- ja dekonstrueerimine on viimaste aastate kunstis taas tõusnud tähelepanu keskpunkti. Nüüd eelkõige euroopaväliste kultuuride juures, kes püüavad leida oma identiteeti oma mütoloogilist aega dekonstrueerides läbi euroopa kultuurimärkide. See on väga selgelt tulnud välja nii Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Aasia (Hiina ja Jaapan tunduvad erandid olema: nende kunsti raskuskese on pigem nende enda praeguse aja kiirete muutuste ja praeguse virtuaalse maailma tõlgendustes) kui ka siiani ametlikust staatusest kõrvale jäänud Euroopa rahvaste (näiteks mustlaskunsti näitus viimasel Veneetsia biennaalil) praeguse kunsti väljapanekutes. Kunstnikud ei tundu mitte niivõrd huvituvat rahvuslikust ühtsusest – ilmselt on see nii lootusetult laiali pudenenud ning läbi põimunud nii oma kui ka Euroopa klassikalise kultuuri märkidega –, kuivõrd indiviidi või rahvusteadvuses Teise positsioonil olevate indiviidide identiteedist. Seda tõestab väga selgelt paljude Aasia ja Lõuna-Ameerika naiskunstnike esiletõus just viimase kümne aasta jooksul. Kuigi, jah, esile on tõustud Euroopa-keskses kunstimaailmas, mis on tähendanud suuri personaalnäitusi olulistes Euroopa või Ameerika Ühendriikide muuseumides või galeriides, suurtele biennaalidele-triennaalidele valimist euroopa (või taas ka Ameerika) kuraatorite poolt, Euroopa (või ka Ameerika) tippteoreetikute kirjutatud kataloogide eessõnu, põhjalikke käsitlusi Euroopa (Ameerika) kunstiajakirjades jne. Sellesse, mitte väga korrektses mõistes “esiletõusu” kuulub kindlasti ka Iiri moodsa kunsti muuseumi (IMMA) india nüüdiskunstniku Nalini Malani esimene personaalnäitus Euroopas, mis tõlgendab India rahvuskehandit naisekeha kaudu ja euroopa ning india varasema kultuuri abil. Enesestmõistetavalt kuulub sinna kunstniku enda kogemus ning praegune järjest enam pealesuruv massimeedia. Nalini Malani tõlgendamise väärikamaks muutmisel on india, austraalia ja iiri kuraatorite kõrval appi võetud Eestis hästi tuntud ameeriklane Thomas McEvilley.
Augusti lõpul sai läbi ka Kumu Ando Keskküla kureeritud eesti 1980ndate kunsti näitus. Keskküla väga kindla kuraatoripositsiooniga kokku pandud lähimineviku kunsti rekonstruktsioon oli keskendatud mütoloogiale ning rahvuskehandi ühtsuse otsingutele. Keskküla väljapanekust ei puudunud loomulikult Siim-Tanel Annuse 5. detsembril 1987. aastal tema oma koduaias esitatud performance’i “Läbimised” dokumentatsioon. Selleta ei oleks väljapanek täielik (täiuslikki?) olnud, sest miilitsa ja tuletõrjujate sekkumise ning kunstniku (ajutise) arreteerimisega päädinud tuleetendus oli oma aja võimas manifestatsioon. Siim-Tanel Annuse noor kuningas oli kirgastunud, tulevikku suunatud kujund, millele tulemüsteerium, muusika ning ka samm-sammult dramatiseeruv tegevus lisasid etenduse kulminatsioonis (kuningas võttis krooni peast, heitis kinniseotud silmadega aeglaselt vankrile ja kadus põlevasse ukseavasse, kostis plahvatus, sähvatas ere valgus ja suits) vaevu talutava emotsionaalse pinge ja koosviibijate ühtsustunde.
Kui 1987. aastal oli Mooni 46A aeda kogunenud oma neli-, viiskümmend inimest, siis 24. augustil oli neid seal kümme korda rohkem: võib julgelt öelda, et kogu kunstimaailm, avangardismiklassikutest vihaste noorte “isatapjateni”. Kuid “20 aastat hiljem” oli nostalgiline, äärmiselt väljapeetud, glamuurne seltskonnaüritus: pakuti parimat veini, suupisteid, vaadata oli kunstniku maalinäitus. Siim-Tanel Annus on tark, ajastutundlik looja: rekonstruktsioon oli üles ehitatud dokumentatsiooni ja uue etenduse sünteesile, üks kasvas peaaegu eristamatult üle teiseks, publik nägi sünteesi varjuteatrina. Ka seekord ei puudunud elav muusika (Heli Reimann saksofonil, Taavo Remmel kontrabassil), kuid praegune emotsionaalsus ei surunud ennast peale, ei tekitanud pinget, kõik toimis vahendatud teatrielamusena. Peategelane (kakskümmend aastat vanem kuningas) ei lahkunud kulminatsioonis läbi tulevärava (ühisesse tulevikku (?)), vaid murdis ennast telgist, varjude maailmast, reaalsusesse, publiku sekka.
Ta ei olnud ei muistse karismaatilise juhi ega ka mitte Andrus Kiviräha “viimase mehe, kes teadis ussisõnu” ja kelle saatus oli üldse olla millegi lõpetaja, metafoor. Ta oli reaalsuse, moodsa maailmaga leppimise metafoor. Kusjuures kogu rekonstruktsioon toimis moodsa maailma leppimisena muistse kuningaga.
Kuid sellele vaatamata olen kindel, et rahvusliku mütoloogia teema ei ole ka meie kunstis minevik, et meie oma (soome-ugri) ja klassikalise euroopa kultuuri tõlgenduste ning isikliku kogemuse sünteesi kaudu on võimalik tuua kunsti midagi sellist, mis kõneleb sügavamalt ja kompromissitumalt nii meist endist kui ka meie ajast.