Kuna lavastuses mängiti lavastamist, sai näitemängus ühendada ajaloo ja tänapäeva. Mari-Liis Lill käsutas kolme suurt meest ja need allusid, kuigi mitte ilma vastupanu ja armsalt lollide naljadeta. Vahepeal lavastaja Mari solvus ja läks ära. Siis tuli meestel ta jälle tagasi meelitada. Natuke mossitamist ja tehti jälle tööd edasi. Juba siitmaalt kisub asi kuidagi väga lasteteatriks kätte. Mängunäitlejate ja -lavastaja laps(el)ik käitumine, papist dekoratsioonid, palju dramaatilisi süžeepöördeid, ülepaisutatud karakterid – lavastus oleks nagu suunatud põhiliselt viieaastastele. Kuid see on tore. Kohe tulevad meelde lapsepõlve teatrietendused Pärnu Vallikäärus, mis olid tol ajal (vähemalt minule) tõelised suursündmused. Ühe eredama mälestusena tuleb silme ette Kalju Komissarovi lavastatud Gyula Urbáni „Kõik hiired armastavad juustu”. Kuid tagasi lähemasse minevikku. „Päris pea …” etenduses algas draama juba enne, kui läbimänguni jõuti.
Mänguläbimänguni muidugi, kui täpne olla. Kui lavastaja palus Ivol tantsida, selgus, et pole võimalik, kuna näitlejal olid jalas hoopis käimise püksid, mitte tantsimise omad. Istuda ka nendega eriti ei saanud. Tantsuprobleem kuidagi lahendatud, algas probleem lauluga, mis leidis lahenduse Tiidu esitatud ülipikas regilaulus, mida ülejäänud mitmesuguste häälitsustega täiendasid. Oli kuulda tuult ja laineid, kajakaid ja kägu, hulka arusaamatuid helisid ja lisaks veel ohtralt naeru publiku hulgast. Trillallaa-trullallaa tehtud, hakkas harjutatava näitemängu „tõsisem” osa. Poisid panid vatid selga ja kehastusid Pärispea küla esimesteks asukateks. Nüüd läks huumor veelgi absurdsemaks. Lavastaja Mari palus perepea Ivol madalamat häält teha, et karakter ehedamalt mõjuks. See jõuramine ja mörisemine, hääle murdumine ning korisemine oli nii naljakas, et tuli jälle viieaastase tunne peale. Pole nagu viimasel ajal teatris ette tulnud, et pelgalt näitleja häälemoonutus pisarateni lõkerdama sunniks. Mari kui perepea armastav-alluv kaasa piiksus rõõmsalt kaasa, kui Ivo näitas, kuhu tuleb maja, kus hakkavad vohama põllud ja kus loomad sööma hakkavad. Paari tumm poeg Tiit ei öelnud midagi. Kuid perepea Ivo soovil, Jumala käsul tegi munk Emil „abrakadabra” ja Tiit hakkas rääkima. Midagi asjalikku tal küll öelda polnud, kuid ime oli sündinud ja Jumala kõikjale ulatuv arm end tõestanud. Paraku pikemat jutlust muistne perekond kuulata ei saanud, sest lavastaja Maril oli see osa veel kirjutamata. Kogu esmaasukate sketš oli niivõrd veetlevalt idiootne, et seda kritiseerida oleks lausa imelik. Narmendavad kasukad ja papist viljapuud, muistsed maaharijad ja keti otsas misjonär moodustasid igatahes superabsurdse, kuid toimiva komplekti.
Lisaks lasteteatri paralleelidele kummitasid mind kogu etenduse aja erinevad Monty Pythoni sketšid. Jälle üks tõestus, et hea inglaslik absurdihuumor võib ka Eesti teatrilaval suurepäraselt mõjuda. Teinekord muidugi ka mitte. Mõne selle aasta suvelavastuse naljad ei erine iseenesest Pärispea trupi omadest nii väga, aga ajasid pigem nutma. Absurd, üle võlli huumor, äärmusteni ülepaisutatud värdkarakterid, tugevalt forsseeritud paatos, igasuguse loogika ja järjekindluse puudumine – kõik see on naljakas ainult siis … kui see on naljakas. Pärispea näitetrupi esituses ajasid ohjeldamatult naerma isegi Ivo mängitud kopse välja köhiv ja juba üsna ära mädanenud katkuhaige ning Tiidu ja Emili kiledahäälsed mungad, kes markeerisid ülirobustselt Pärispea külas laastamistööd teinud katkuepideemiat. Nälgivad mungad olid tõesti otsekui Monty Pythoni Lendavast Tsirkusest välja astunud. Emil rääkis õnnetu, näljast nõrga häälega, kuidas küll tahaks midagi süüa, endal suu banaanist punnis (näitetrupil oli parajasti söögipaus, mis päriselt veel lõppeda ei jõudnud, kui Mari poisid juba proovi tagasi käsutas).
Muide, Pärispea külast on ainult paar kilomeetrit juba kogenud teatrikülla Viinistusse. Näitleja Ivo suudab ka selle pihta ühe piraka pirni visata – midagi sellist, et kui meie siin Pärispeal viimistleme oma lavastust, siis nemad Viinistus viinistlevad. Ise on isetegevusgrupi liige oma naljast absoluutses vaimustuses ja naerab end täiesti kõveraks. See on jälle üks hea võte, mida teater teatris korral kasutada annab. Kuna näitlejad mängivad näitlejaid, kes üritavad teatrit teha, saab iga osalise puhul neid kahte karakterit segada: näitleja ja tema rolli suhe on viljakas pind, kuhu saab mõndagi kasvama panna. Kuna Pärispea näitetrupi liikmetel on kanda mitmed erinevad rollid, tuleb kokku korralik Tootsi peenar. Täitsa toredad asjad tärkavad seal ja teatripublik pole kitsi parimaid hübriide innukalt üles noppima. Amatöörnäitleja Ivo hiilgab peamiselt oma epakuse, naiivsuse ja kahtlaste naljadega, Tiit on natuke totu, aga vähemalt püüdlik, Emil on laisavõitu, tahab puhata ja mängida, aga mingitel hetkedel tuleb välja kõige jaburamate ideedega. Mesilase või langeva lehekese roll pole sellisele suurele mehele just otsaette kirjutatud. Miks isetegevusgrupi näitleja Emil sellistest osadest unistab, pole kindel, kuid siiski aimatav. Ilmselt saab põhjusi otsida psühhoanalüütilisi meetodeid kasutades.
Mida rohkematel tasanditel lavastus opereerib (teater teatris annab niikuinii kaks tasandit kohe puhtalt kätte), seda rohkem tekib ka võimalikke metatasandeid. Ja just võimalikuks need peaksidki jääma. Aktuaalsus on paljudes eluvaldkondades oluline, kuid kipub kunstis võlu vaenlane olema. Potentsiaalsuse ja aktuaalsuse vahel tasakaalu leidmine pole muidugi lihtne, kuigi kindlasti saaks ka selle tarvis mingi valemi välja mõelda. Kuid siis kerkib jälle uus küsimus, kas kunstnik peaks eelistama kuldlõiget või ikkagi vaistu. Või kas saaks ka nende optimaalse suhte kuidagi välja arvutada … Nii jääkski arvama ja arutlema, nokitsema ja arvutama, kuidas teha, selle asemel et midagi ka tegelikult ära teha. Potentsiaal jääks aktualiseerimata. Just seda ongi ju tihtipeale vaja … Nagu näha, on see lõputu teema, endasse haarav nõiaring. Üritan sellest nüüd kuidagi välja saada. Kui tagasi metatasandieelsesse sfääri liikuda, tuleks rääkida natuke ka lavastuse teisest, tõsisemast poolest.
Näitemängu lõpuosas unustasid Pärispea trupi liikmed oma rollid ja samuti oma isetegevusrühma. Näitlejad kehastusid Pärispea küla asukateks, kes jutustasid oma lugusid. Need on külaelanikelt kogutud lood, mis on kindlasti vähemal või rohkemal määral segatud legendidega. Läbivateks teemadeks on piiritusevedamine, mis oli kunagi rannaküla elanike põhiline sissetulekuallikas, ja muud nopped külarahva raskest elust. Juttu oli elust, armastusest ja surmast, näitlejate kaugusse vaatavad silmad ja keskendunud monoloogid üritasid möödunud aegade vaimu tabada. See osa etendusest jäi siiski veidi nõrgaks. Lood olid iseenesest küll huvitavad, aga oleks võinud lavastusse kuidagi teistmoodi paigutatud olla. Järsk üleminek absurditeatrist elulooteatriks oli ootamatu, kahjuks mitte just parimas mõttes.
Üldse oli tunda näitemängu lavastusliku külje teatavat nõrkust. Enamiku ajast tõid näitlejad küll kastanid tulest välja, Martin Alguse tekst oli samuti viimase peal, kuid kogu selle asja oleks saanud märksa mõjuvamalt tööle panna. Praegu tundusid küla asukate elulood vägivaldselt lavastusele otsa poogitud osana, umbes nagu nõukaajal pidi igat sorti üritustele külge haakima mingi suurt kodumaad ülistava numbri, et jama ei tuleks. Ja tõesti, kogu näidendi tekst oli huvitav, need küla asukate monoloogid küla ajaloo avamise seisukohalt igati vajalikud, aga lavastuse kompositsioon jäi ideele alla. Lavastaja polnud suutnud nii erinevatest osadest koosnevat materjali tulemuslikult kokku panna. Ei teagi, kas tegu oli kontseptsiooni liigse tugevuse ja paindumatuse või hoopis selle nõrkusega, aga ega kumbki variant eriti hea ole. Igatahes, vaatamata mõnele nõrkusele, oli tegu
väga ilusa sünnipäevakingiga ühele pisikesele külale. 750 aastat pole naljaasi. Etenduses mainiti ära ka legend, et küla on tegelikult vanemgi ja Friedrich Kreutzwaldil, kodusemalt Ristmetsa Priidikul olevat selle kohta mingi ürik olnud. Kahjuks andis ta selle hetkeks hoiule oma sõbra kätte, kes selle kohe „ära kaotas” – tegelikult küll niimoodi üsna muuseas lõkkesse viskas. Täitsa kogemata meelega. Sellel teemal esitasid Tiit ja Ivo eriti montypythonliku sketši ohtrate silmapöörituste ja papist lõkkega, mis sümboliseeris väga hästi külaelanike kohati lausa uskumatut järjekindlust oma legendide säilitamisel, olgu need nii absurdsed kui tahes.
Pärispea külaga on muide tihedalt seotud ka sellised tüübid nagu Shakespeare ja Hemingway (sest nii legendid räägivad). Lõpetuseks veel Pärispea näitetrupi liikme Emili fantaasia, kuidas Pärispea küla endale nime sai. Fakt, et küla nimi oli vanasti hoopis Pärnapea, oli enne teada. See nimi tekkinud Emili loogika järgi kõige tõenäolisemalt nii, et üks mees saanud pärnaga vastu pead ja teda hakatud Pärnapeaks kutsuma. Tema vastanud
„Päris ma olengi pärnapea!” ja see lühenenud aegamööda Pärispeaks. See lugu annab hea pildi, kuidas lavastuses segati küla ajaloo fakte kohati ikka päris haige huumoriga. Ma loodan, et ka Pärispea küla elanikud jäid etendusega rahule ega solvunud, et nende kodupaiga üle niimoodi nalja visati. Mina kuulsin sellisest paigast üldse esimest korda ja peale selle, et etendus oli tõesti naljakas, sain Pärispea ajaloost ikka päris palju teada ka. Pärispea trupp pandi sedapuhku kokku Pärispeal suvitavatest päris näitlejatest. Eesti külad on põlisasukatest üsna tühjaks jäänud, kuid Pärispea juubel tõestas, kui hea mõte on suvitajad küla huvides tööle panna. Need neli etendust Pärispea seltsimaja hoovis panid küla oma rahvaarvu väiksusest hoolimata elama. Ja me teame kõik, et „kuni su küla veel elab”, on kõik meie maal hästi.